Читать книгу Minu s*tt terapeut - Michelle Thomas - Страница 3

MILLINE ON TRAUMALE JÄRGNEVA LOOMULIKU, normaalse reaktsiooni ning patoloogilise psüühikahäire erinevus?

Kui loodad, et raamat vastab küsimusele, mis on painanud asjatundjaid aastakümneid, siis pead kahjuks pettuma, mu sõber.

Kõigepealt, mitte keegi ei heida teraapia käigus pikali. Seal pole kunagi midagi, millele pikali heita. Alati on tool, enamjaolt IKEA väljalase. Alati on laud, millele on esinduslikult asetatud tundmatu tootja pabertaskurätikute karp (sa ei hangi Kleenexit, kui sul kulub viis karpi nädalas). Kellad on paigutatud kavalalt nii, et sina neid oma istumiskohalt ei näe, küll aga näeb terapeut. „ See on sinu aeg.“ Seda lauset kuuled tihti.

Ühel päeval kuus aastat tagasi hakkasin nutma ega suutnud lõpetada. Roomasin voodisse ja jäin sinna peaaegu kaheks nädalaks. Kulus kuus kuud, enne kui suutsin naasta täiskohaga tööle.

Mu nimi on Michelle Thomas. Olen kirjanik (mis tähendab, et enamiku karjäärist olen töötanud pubides ja kohvikutes). Olen sõltuvuses maniküürist, mind iseloomustab sootu Sideshow Bobi¹ välimus ning võtan iga päev ärevuse ja depressiooni vastu 20 mg tsitalopraami – kindlat tüüpi antidepressanti, mida teatakse kui selektiivset serotoniini tagasihaarde inhibiitorit (STI). Ma ei planeerinud kunagi oma psüühikahäirest raamatut kirjutada. Samas ei planeerinud ma ka psüühikahäiresse haigestuda.

Depressioon, mida mina kogenud olen, ei väljendu lihtsalt meeleolulanguses või kõigest tüdinud olemises. Minu jaoks tähendab see esimest mõtet, mis ärgates tekkib, hirmu ärgata 18-tunnise une unustusest. See tähendab nutmist, kuna oled janune, kuid ei suuda end kokku võtta selleks, et minna kööki, võtta klaas, keerata kraan lahti, täita klaas veega, keerata kraan kinni ja seejärel juua. See on igasuguse tunde, igasuguse innu puudumine. See on voodisse varisemine – oma väärtusetuse koorma kandmisest kurnatuna ukse sulgemine vanemate ja lähedaste ees – inimeste ees, kes tahavad sind aidata.

See, et mul on depressioon, ei tähenda, et olen kogu aeg masenduses. Samamoodi nagu inimene, kes on allergiline mesilase mürgi vastu, ei ole pidevalt anafülaktilises šokis. Probleem avaldub vaid juhul, kui nad saavad nõelata.

Nagu inimene, kes on aldis depressioonile, võib mesilase mürgi vastu allergiline inimene saada nõelata igal ajal. Allergia ei sõltu elus ettetulevatest olukordadest. Need inimesed võivad võita loterii, neil võib olla Lõuna-Korea atleedi keha ning nad võivad osaleda Ruth Jonesi ja Charlotte Churchi iganädalastel mõrvamüsteeriumi õhtutel, kuid on kõigest sellest hoolimata ikka mesilase mürgi vastu allergilised. Allergia ei olene kohutavatest maailmasündmustest või asjaolust, kas eksisteerib teisi inimesi, kes on omadega veel rohkem paigast ära (ja viimast väita on täiesti kasutu). Kui oled mesilase mürgi vastu allergiline, ei tee see sinust halba sõpra, lapsevanemat või töötajat. Sellel ei ole midagi pistmist enese hellitamise või isekas olemisega – see on keemiline anomaalia. Kui allergiline inimene saab mesilase käest nõelata, on oluline, et ta ei kardaks või tal ei oleks häbi abi paluda. Ravimeetodid, mis allergia all mittekannataval inimesel võivad aidata leevendada mesilase nõelamisest tulenevaid tagajärgi (nagu äädikas või sülg oblikalehel), ei ole tõhusad inimese puhul, kes on mesilase mürgi vastu allergiline. Taolised allergikud vajavad Epipeni ravimit ja mõningatel juhtudel ka professionaalset arstiabi. Allergiast pole võimalik niisama üle saada ja kuigi positiivne vaimne hoiak on abiks, ei mõju see siiski vastumürgina.

Mesilase mürgi vastu allergiline inimene võib mesilast kohates mitte nõelata saada. Näiteks, kui allergikust sõber või kolleeg kardab, et on ohus, võib ta sulle öelda: „Tere, olen mesilase mürgi vastu allergiline ja minu kontoris on mesilane. Panen kõik aknad kinni, et rohkem mesilasi sisse ei lendaks. Samuti tahaksin oma laualt ära viia selle tohutu lillebuketi.“ Sina saaksid siis vastata: „Muidugi, viin lillekimbu oma kontorisse.“ Kui too inimene ei ole kaua aega nõelata saanud, ei tähenda see, nagu ei oleks ta enam allergiline. Kuigi allergikud võivad kasutusele võtta kõik ettevaatusabinõud, ei saa keegi mesilase nõelamise vastu eluaegset garantiid. Siiski, mitte keegi ei tohiks karta oma keha reaktsiooni keemilisele tasakaalutusele. Julgustades inimesi avalikult allergiatest rääkima ja harides teisi, kuidas käituda allergilise reaktsiooni saanud inimesega, saame muuta aiad kõigi jaoks turvalisemaks selleks, et kõigil oleks võimalik nautida veidi päikesepaistet.

Kui olin haige, ärkasin igal ööl ajavahemikus 3.30–5.30. Mul oli kaks valikut. Võisin lamada voodis ja ette kujutada – läbi elada – kõiki kohtuvaid asju, mis minu lähedastega juhtuda võiks. Teine võimalus oli üles tõusta ja kirjutama hakata. Nii et seda tegingi. See ei juhtunud selle raamatuga. Tean, et see oleks lahe, kuid suurem osa sellest, mida neil üksildastel tundidel kirja panin, oli täielik jama. Aga see andis mulle tegevust: koha, kuhu oma hullust suunata, ja viisi, kuidas seda ohjata, kuidas seda mõista.

Vaimse tervise kuulus narratiiv räägib närvivapustusest ja taastumisest: „Tahtsin end tappa, kuid nüüd jooksen ultramaratone!“ Kuigi iga kogemus peab paika ja plaksutan kõikidele, kes suudavad välja rabeleda oma süngeimatest hetkedest, elab enamik inimesi kuskil nende kahe binaarse oleku vahepeal. Nad ei ole päris hädaolukorras, aga ei tule ka just hästi toime. Need on mõõdukalt hullud – üks kümnest Briti täiskasvanust, kellele on psüühikahäirete eri vormide raviks määratud antidepressandid. Mõned elavad läbi trauma või kohutava stressi tagajärgi – raske kaotus, lahkuminek, pealtnäha ületamatu kohustus. Mõnedel on diagnoositud keerukamad haiglaslikud häired. Mõned inimesed – nagu ma isegi – ei ole depressiooni langenud mingi õnneliku Scooby Doo² efekti tõttu. Aga nad teavad, et ravim aitab neil hoiduda pisaratesse purskumast juhtudel, kui nad kuulevad ootamatuid hääli või kui Instagramis hüppab lahti video „sõjaväelased-taaskohtuvad-oma-koertega“.

Niisiis, ma ei tea, kas tavalised vaimse tervise häired on patoloogiline haigus või inimeste tavapärane reaktsioon elus ettetulevatele muutustele. Püüdsin end harida – lugesin James Daviesi geniaalset raamatut „Cracked“ ja avastasin jahmatusega, et mõnedele naistele on menstruatsiooni puhul kirjutatud välja Prozacit ja et Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni väljaandes „Psüühikahäirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat“ käsitletakse kohvist loobumist ja internetisõltuvust kui psüühikahäireid.

Veetsin palju aega muretsedes, millise patoloogia alla oma haigust lahterdada. Siis aga mõistsin, et sel pole tegelikult tähtsust. (Selles mõttes, et laiemas tähenduses on see muidugi oluline. Tean, et Suur Farmaatsia teenib igal aastal miljardeid ettekujutuse põhjal, et ravimid – ja ainult ravimid – toimivad.)

Mina võtan oma rohtusid, sest mulle need mõjuvad, ja tunnen end nendeta liimist lahti.

Aktsepteerin, et olen olnud haige.

Aga kas oma hullusele nime andmine on mul kunagi aidanud voodist tõusta?

Ei.

Kas arutlus selle üle, kas tegemist on kaasasündinud või õpitud tegevusega, on mul kunagi aidanud vältida paanikaatakki?

Ei.

Võib-olla enamik meist ei peaks muretsema selle pärast, millist täpset nimetust anda meie ajudes kükitavale allüürnikule. Peame muretsema ainult selle pärast, kuidas teda sealt välja tõsta või vähemalt õppima elama, et ta põletab kogu kuramuse maja maha.