Читать книгу Turms, surematu - Mika Waltari - Страница 12

Sõjas pärslaste vastu olin saavutanud naerva mehe kuulsuse, sest ma ei kartnud surma. Dorieus oli hankinud kuulsust, sest tema juhtimisel oli turvaline võidelda. Kui aga pärslased olid Mileetose maa poolt ümber piiranud, ütles Dorieus:

„Mileetos kaitseb ikka veel Joonia linnu, mis on tema selja taga. Kuid maal on pärslane meist tugevam. Iga joonlase süda valutab oma linna pärast. Selletõttu on meie ümber kõik laiali pudenenud ja valitseb korralagedus. Kuid laevastik on ikka veel Lade saare juures koos.”

Dorieus oli habemik. Tal oli lakaga kiiver ja hõbereljeefidega kilp. Ta jätkas ümber vaadates:

„Sellest kuldsest linnast tema rikkuste ja võitmatute müüridega on saanud mulle lõks. Ma pole harjunud müüre kaitsma. Kilp on mu ainus müür. Turms, mu sõber, lähme Mileetosest minema. See linn haiseb juba surma järele.”

Küsisin: „Kas hülgame kindla maa ja valime sõjapidamiseks õõtsuva laevalae? Sa ju vihkad merd ja su nägu läheb õõtsuval laeval kaameks.”

Dorieus vastas: „On suvi ja meri on vaikne. Peale selle on mul rasked relvad ning ma saan laevatekil võidelda ja värsket õhku hingata. Laev liigub. Müürid ei liigu. Mingem Ladele ja vaadakem ringi.”

Me lasksime end Ladele sõuda. See oli lihtne, sest linna ja Lade vahe oli paate paksult täis. Linnast viidi laevastikule paatidega toidukraami, puuvilju ja veini ning laevastiku mehed käisid alailma kuldset linna vaatamas.

Lade rannas nägime arvutult sõjalaevu kõigist Joonia linnadest, suuri ja väikesi, kuid kõige kogukamad olid Mileetose vägevad alused. Kitsast väinast sõitis laevu ridastikku avamerele. Seal nad rivistusid, aerulabad sädelesid päikesepaistel ja laevad võtsid hoogu nii et meri vahutas harjutumaks veealuse rammiga vaenlase laeva külge tabama.

Kuid suurem osa laevu oli piki saare randa kuivale tõmmatud. Nende meeskonnad olid laotanud purjed kõrvetava päikese eest varikatuseks. Kogu saar oli täis kaubitsejate kisa, veinijoojate käratsemist, pealike omavahelist tüli ja tavalist kreeka latramist. Kuid paljud magasid rammetult ega teinud mürglist ümberringi väljagi.

Dorieus kõnetas meremehi ja päris: „Miks te magate ja joote veini, ehkki Pärsia laevastik läheneb? Neil olevat oma kolm- või nelisada sõjalaeva.”

Mehed vastasid: „Lootkem, et pärslastel on tuhat laeva, siis teeme sellele tüütule sõjale kiire lõpu. Me oleme vabad Joonia mehed, kanged mehed maal ja veel kangemad merel. Merel pole pärslane meid veel kunagi võitnud.”

Kui mehed olid kiidelnud, hakkasid nad kurtma ja ütlesid: „Me ei muretse muu kui meie auahnete ja sõjahullude pealikute pärast, kes sunnivad meid päikesepaistel edasi-tagasi sõudma ja orjastavad meid hullemini kui pärslane meid eales saaks orjastada. Me peod on rakkus, nahk põleb me nägudelt maha.”

Nad näitasid käsi ja need olid verilihal, sest mehed olid linlased ning elanud kogu aeg nagu vanajumala selja taga ja teinud oma tööd. Sestap oli nende meelest mõttetu lasta laevu edasi-tagasi sõuda ning mehi poolsurnuks kurnata.

„Ei,” ütlesid nad. „Me valisime uued ja targemad pealikud ja oleme otsustanud puhata ning jõudu koguda, nõnda et oleme pärslaste tuleku ajaks tugevad nagu lõvid.”

Kõndisime mööda merekallast ühest leerist teise ja vaatasime sõjalaevu. Me kuulsime igal pool sedasama nurinat. Me kuulsime ka seda, kuidas pealikud omavahel tülitsesid, kes on kellest ülem ja kes peab kelle sõna kuulama. Veel kuulsime, et kümne raskestirelvastatud võitleja kohta läks laevastikus tarvis sada sõudjat.

Dorieus vangutas pead ja ütles: „Lahingus ei otsusta meeste arv, vaid nende headus. Kui aga peab kasutama väljaõppimata üksusi, siis on igasuguse korraliku sõjapidamise esimene reegel lasta mehi ühest kohast teise marssida, kuni nad on nii väsinud, näljas ja meeleheitel, et sööstavad meelsamini viimase jõuga vaenlase vastu ega jaksa põgenemisele mõeldagi. Sellepärast on minu meelest targemad need pealikud, kes lasevad laevu edasi-tagasi sõuda.”

Kui õhtu jahedaks läks ja tüüne merepind veinpunaseks värvus, sõudsid viis viimast laeva merelt saare randa laagripaika. Need olid viiekümneaerulised, kuid aerud tõusid ja laskusid, tõmbasid edasi ja tagasi nii ühtlaselt ja taktis, otsekui oleks sõudnud üksainus mees.

Dorieus vaatas neid laevu heatahtlikult ja tegi ettepaneku: „Lähme küsime, kust linnast need laevad pärit on ja kes on nende pealik.”

Kui sõudjad olid aerud sisse tõmmanud ja vette hüpanud, et laeva ahter ees kuivale tõmmata, visati laevast merre ka mõni poolteadvusetu mees. Vesi värskendas neid niipalju, et nad lohistasid end randa ja varisesid liivale pikali, jaksamata kättki tõsta. Mõni olekski uppunud, kuid kaaslased tirisid ta maale. Laevadel polnud kaunistusi ega jumalakujusid, kuid need olid tugevad, kitsad ja meresuutlikud ning levitasid kaugele pigi ja tõrva haisu.

Ootasime, kuni süüdati lõkked toidu tegemiseks. Meeste toiduks oli puder ja juurvili, leib ja õli. Toidulõhna peale roomasid ka randa jäänud mehed padade ümber, ehkki ei suutnud veel jalule tõusta. Läksime sööjate juurde ja pärisime: „Kes ja mis linnast te olete ja kes on teie pealik?”

Nad vastasid: „Me oleme Phokaia linnast, vaesed ja kuulsusetud mehed, meie pealik on julm ja halastamatu Dionysios, kelle tapaksime, kui vaid julgeksime.”

Kuid niiviisi rääkides nad naersid ja irvitasid ja toit maitses neile, ehkki see polnud nii rammus kui Mileetose laevadel. Nad näitasid meile oma pealikut ja see polnud neist välimuselt sugugi erinev, oli vaid suurt kasvu ja räpane habemik. Dorieus astus säärekaitseid kolksatades, kiivrituti lehvides ja hõbereljeefidega kilpi välgutades tema juurde.

„Dionysios, Phokaia laevade pealik,” ütles ta, „palka mind ja mu kaaslast oma laeva tekile pärslaste vastu võitlema.”

Dionysios hakkas hirnudes naerma ja lausus: „Kui mul raha oleks, palkaksin su küll oma laeva sümboliks ja kindla peale peletaks juba su paljas välimus pärslased minema. Mul endal pole ju muud kui nahkmüts ja nahast rinnakaitse ja ma ei võitle raha, vaid oma linna ja omaenda maine pärast. Peale maine loodan ma küll vallutada mõne pärsia laeva, et meestele ja endale saaki saada. Muidu nad tapavad mu ja viskavad merre, nagu nad iga päev kirudes ja karjudes lubavad ja vannuvad.”

Segasin vahele ja ütlesin: „Ära vihasta mu kaaslast. Ta ei mõista nalja. Kuid raskesti relvastatud mehele, kes on nõus laevalael võitlema, makstakse praegusel ajal viis ja isegi kümme drahmi päevas.”

Dionysios ütles: „Ega minagi nalja mõista ja ehk vähemgi kui su kaaslane. Kuid neil päevil oleme õppinud rohkem naljatama kui enne. Pärslase vermitud kulda liigub siin laevaleeris rohkem kui söandan arvata, et keegi on pärslaselt sõjasaagiks saanud. Siin juuakse ja prassitakse, tantsitakse ja lauldakse, kelgitakse ja tülitsetakse, nii et minagi, range mees, olen naerma õppinud ja ajan isegi oma mehi naerma. Aga kõige tobedam, mida ma seniajani kuulnud olen, on see, et teie, kaks pealtnäha sõjas kogenud meest, tulete end minu teenistusse pakkuma, ehkki mul ei ole värviliste triipudega purjesid ega käsivarte ümber kuldrõngaid.”

„Nii mõistab asju sõjamees,” ütles Dorieus. „Olgu palga eest või palgata, ma võitlen meelsamini laevas, mille aerud sõuavad pealiku tahte järgi taktis, kui munsterdan end laeva, kus valitseb meeskond ning valib ja vallandab pealiku oma tahtmist mööda. Ma ei tunne meresõda, kuid kõige selle järgi, mida olen täna Lade saarel näinud, oled sina mulle ainuke tõeline meremees.”

Dionysios kuulas meid ja me hakkasime talle meeldima. Meil mõlemal oli palgaraha ja sõjasaagiraha. Lõpuks läksime ja ostsime Poseidoni altari juurest mitu kandamit ohvriliha. Ostsime ka veini ja jaotasime kõik Dionysiose väsinud laevameestele. Dionysios imestas väga ja ütles lõpuks:

„Me oleme Phokaia mehed, elame ja sureme merel. Meie esivanemad asutasid kõigist kreeklastest kõige kaugemale läänepoolse mere taha Massalia koloonia. Meie isad õppisid meresõda pidama läänes türreenide vastu võideldes, kuid ei tulnud enam tagasi meile oma oskusi õpetama. Sellepärast peame neid oskusi teistele lootmata ise õppima.”

Näitamaks, mida ta mõtles, laskis ta ööpimeduses äkki merikarpe puhuda ja väsinud mehed vopsudega üles äratada. Ta saatis mehed jooksujalu laevadele ja nad võtsid pimedas köied masti küljest lahti, tõstsid masti üles, kinnitasid kiiludega alusele ning tõmbasid purjed üles kiiremini kui ma ise jõudsin laevatekile ronida. Sellest hoolimata peksis Dionysios kirudes ja karjudes mehi toorelt köieotsaga ja sõimas neid tigudeks.

See lärm äratas kogu saare laevaleeri, puhuti alarmi ja korraga levis suust suhu kumu, et pärslase laevad on tulekul. Paljud töinasid nutta ja püüdsid saare võpsikus pelgupaika otsida. Pealikud käsutasid asjata mehi ja laevaleeris valitses veel suurem segadus kui päevaajal. Kui selgus, et Dionysios oli ainult oma lõbuks merikarpe puhunud, et mehed õpiksid pimedas masti tõstma ja maha võtma, jooksis hulk pealikuid meie juurde, haljad relvad käes, ja ähvardas meid tappa, kui me ei lase neil ja nende meestel magada.

Kuid Dionysose mehed jooksid neile vastu ja pingutasid endi vahel köisi, nii et tulijad komistasid köite otsa ja mõnigi kaotas pimedas mõõga ja kilbi. Niiviisi oleks saarel joonlaste vahel päris sõda puhkenud, kui kõik poleks olnud liiga unised, et omavahel tapelda. Tõtt öeldes oli mõnigi oda ja mõõgaga siia-sinna tormanud mees nii juua täis, et ei mäletanud hommikul, kuhu oli relvad kaotanud.