Читать книгу Turms, surematu - Mika Waltari - Страница 9

Veidi enne talve tulekul kutsusid neli Delfi preestrit mu endi ette. Olin siis paastust kõhnaks jäänud, kehaharjutustest kaalu kaotanud ja igati nii puhastatud, et lausa külmetasin. Vanameeste kombel alustasid nad otsast ja lasksid mul ära rääkida kõik, mida teadsin Joonia linnade mässust ja pärslaste poolt ametisse pandud türannide tapmisest või linnadest minemakihutamisest.

„Ma ise nägin pealt ainult Hermadorose pagendamist Efesosest,” selgitasin ma. „Me isegi ei visanud teda müürilt alla, vaid saatsime ta ilusasti väravast välja Sardeisi teele. Olime tantsinud vabadusetantsu, kuid Hermadorost me ei puudutanud, ehkki lõhkusime pärslase majas asju. Tegelikult pagendasime Hermadorose ainult sellepärast, et ta on Efesose meestest parim ja õiglasim ning üldse mitte sellepärast, et pärslased olid ta pannud Efesose asjade järele valvama. Seda me talle ka ütlesime ja ütlesime, et me ei salli endi seas kedagi, kes on teistest parem, vaid kui keegi on teistest parem, siis tahame, et ta oleks pigem kusagil mujal kui Efesoses.”

Delfi preestrid noogutasid ja olid nõus: „Me teame neid asju paremini kui sina, aga räägi edasi, mida sa tead, et me saaksime sinu teateid võrrelda teistelt saadud andmetega.”

Rääkisin neile kõik, mis teadsin meie häbiväärsest rünnakust Sardeisi satraabilinna. Siis ütlesin: „Efesose Artemis on püha jumal ja ma olen talle tänu võlgu oma elu eest, sest ta võttis mu oma kaitse alla, kui tulin muulasena ja välgust vigastatuna Efesosse. Kuid viimastel aastatel on Lüüdia must jumalanna Kybele^[7.] võistelnud mõjuvõimu pärast hellenite Artemisega. Joonlased on kergemeelne rahvas ja nad himustavad kõike uut. Sestap rändasid pärslaste ajal paljud hellenid Sardeisi, viisid Kybelele ande ja võtsid osa tema häbiväärsetest salariitustest. Kui ma koos Ateena meestega sõjaretkele läksin, öeldi mulle, ja mul oli täielik põhjus uskuda, et mäss ja sõda pärslaste vastu oli ühtaegu neitsi sõda musta jumalanna vastu.”

„Arvasin, et osutan suure teene,” jätkasin ma, „kui panin Kybele templile tule otsa. Ei olnud minu süü et samal ajal hakkas puhuma kõva tuul. Koos tuulega levis tuli kogu kõrkjakatustega linna ja väljaspool müüre olev Sardeis põles maani maha. Tuulest kantud kõrkjad kõrvetasid mu külge ning suur hulk meie mehi ja lüüdlasi sai linnas tulesurma. Tuli levis nii kiiresti, et kõik ei jõudnud jõkke põgeneda.”

Rääkisin veel meie põgenemisest ja kähmlusest pärslastega tagasiteel. Kui mul sai rääkimisest villand, ütlesin: „Teil on ju pitseeritud vahatahvlid, mis ma kaasa tõin. Uskuge neid, kui te mind ei usu.”

Nad vastasid: „Me avasime nad ja lugesime läbi. Me oleme ka Joonia sündmustest ja Sardeisi sõjaretkest õigeid andmeid saanud. Sinu poolt kõneleb see, et sa sõjaretke ei ülista, vaid oma tegusid kahetsed. On tohmaneid, kes kiidavad seda sõjaretke hellenite kõige kuulsusrikkamaks teoks. Kuid templi süütamine on tõsine asi, olgugi et me vihkame Aasia Kybelet ja põlgame tema austamise tseremooniaid. Kui templeid hakatakse põletama, pole ka hellenite jumalad enam kindlad.”

Mu palve peale lugesid nad veel kord mõlemaid vahatahvleid ja lasksid ka minul neid lugeda. Kirjad olid järgmised:

„Artemisia Efesose Artemise templist tervitab Delfi Apolloni preestrite püha nõukogu.

Neitsiliku jumala rüütajana tunnen tema maist kuju ja tema kultusetavasid kogu Efesoses kõige paremini. Võin kinnitada, et see Turms Efesosest on saavutanud jumalanna täieliku soosingu. Seepärast usaldan ta meie jumaliku venna Apolloni kaitse alla. Vabastagu oraakel ta, sest ta ei ole teinud midagi halba, vaid pigem head. Jumalanna ise juhtis ta kätt, kui ta viskas vaigulondi tollesse neetud templisse. Te näete isegi, et ta on ilus noormees. Ta kulmud on vallatult kaardus ning tema suu lai ja naeru täis. Niisamasugusena tuli ta mitu aastat tagasi välgulöögist uimasena templisse. Karjased ajasid teda taga ja olid teda keppidega kolkinud. Kuid tema ees lendas tuviparv ja ta oli mähitud villastesse paeltesse, mille tütarlapsed olid riputanud Kythereia^[8.] auks allika ümber põõsastele. Ta ei teadnud, mis tegi, kuid Kythereia riietas teda ja Artemis võttis ta oma kaitse alla. Kui ta iseloomus on viga või kui ta pilklikult muigab, siis andke see talle tema nooruse pärast andeks. See pole tema, vaid ta kasvataja viga. Tema lunastas välja meie ohvrikuninga^[9.] vend Herakleitos^[10.] Kodrose soost, keda paljud peavad targaks meheks, ehkki ta on morn mees. Kui poiss tuli, mängis Herakleitos templi juures lastega täringut. Ta maksis kinni välgust surmatud lamba ja tasus lepitusohvri. Kuid aasta eest sai see Turms vabadusrahutustes oma teenete eest Efesose kodakondsuse, nii et ta on igati vaba mees ja niisama hea kui kes tahes selles linnas. Herakleitos on talletanud oma tarkused templisse raamatu kujul. Olen lasknud seda raamatut endale ette lugeda, ja see mees ei tunne aukartust oma silmade ega kõrvade ega isegi mitte Homerose ees. Seepärast on tema kasvatusest olnud vaesele poisile minu arvates rohkem kahju kui kasu. Herakleitos ise ütleb, et üks on väärt kümmet tuhandet, kuid Efesose elanikud ei usu seda. Tänapäeval ei kõlba nii öelda. Kuid püütiasse ta usub. Mingu teil siis hästi ja jääge terveks ning tehke poisile õigust. Ta on ilus poiss.”

Teise vahatahvli sisu oli järgmine:

„Efesose vanematenõukogu volitusel tervitab Epenides lugupidavalt kõige pühamat Delfi oraaklit ja tema preestreid.

Meie ohvrikuninga palvel kutsume teid üles õiglaselt kohut mõistma jumalatepilkaja, mässaja ja templipõletaja Turmsi üle. Sardeisi mahapõletamine on suurim kuritegu, mis Jooniat oleks võinud tabada. Me väriseme suurkuninga viha ees. Seda tegu ei saa enam tegematuks teha. Me lasksime mässavatel rahvaässitajatel Ateena meestega Sardeisi minna, sest me ei saanud neid takistada ja lootsime, et pärslased nad tapavad. Kui nad olid läinud, said linna oma võimu alla õiglased mehed. See mäss vabaduse nimel on äratanud nii suurt viha, et me pidasime nendega väljaspool linna maha lahingu. Nad tulid pärslastest tagaaetuna ja kimbutasid öösel meie naisi. Me panime pööbli ees värava kinni ja käskisime neil minna, kuhu ise tahavad. Kuid Aristagoras^[11.] Mileetosest ähvardab saata laevastiku ja sõjaväe meie linna vallutama, kui me väravaid jälle mässule ei ava. Me tahame ainult rahu. Kas me peame pidama sõda pärslaste või omaenda hõimlaste vastu?

Kõiges on süüdi noorsoo rikutus, kergemeelsed kombed ja suurelisus. Aga mis saame meie parata, kui Joonia targad teevad mis saavad, et hävitada usku jumalatesse? Ka Herakleitos on laimaja. Kui me temalt abi palusime, käskis ta meil minna ja end ise üles puua. Ta õpetab, et kõik on sündinud tulest ning läheb mööda üles- ja allapoole viivaid treppe tulle tagasi. Temalt on see Turms õpetust saanud ja me ei usu, et ta oleks Lüüdia Kybele templi maha põletanud, kui Herakleitos poleks talle alailma tulest ladranud.

Me elame halval ajal. Laske siis see Turms järsakust alla visata, et ta ei põhjustaks rohkem needust kui ta juba on meie linnale põhjustanud. Kui oleme kuulnud, et ta on surnud, saadame heal meelel Delfi pühapaika hõbedast kolmjala. Meil on tublisid kullasseppi.”

Kui olin läbi lugenud selle õela kirja, mis pidi mind kaitsma, sain vihaseks: „Kas nad arvavad, et lepitavad oma argusega pärslasi? Ei, ei, nad on teiste Joonia linnadega ühes paadis. Olgu mu sünnipära missugune tahes, nüüd olen igatahes uhke, et ma pole sünnilt Efesose elanik.”

Kui olin seda öelnud, sattusin segadusse. Preestrid märkasid seda ja pärisid kohe: „Missugune su päritolu siis on?”

Vastasin: „Mind tabas väljaspool Efesost välk. Muud ma ei tea. Olin pärast seda mitu kuud haige.”

Nad käisid peale: „Kas su keel on puhas? Kas su süda on puhas?”

Nende sõnad panid mu häbenema. Mis mõte oli elul, kui sain seda säilitada ainult valetades. Seepärast tunnistasin üles:

„Ma kaotasin pikaks ajaks mälu. Kui jälle mäletama hakkasin, olid mälestused mulle vastumeelsed ja ma ei tahtnud neid meenutada. Ka nägin ma täiskuuöödel isevärki unenägusid, elasin võõrastes linnades ja kohtasin inimesi, kes olid mulle tuttavamad kui elus kohatud inimesed.

Ma näen niisuguseid unenägusid ikka veel. Sellepärast ma ei tea, mis on möödunud elus unenägu, mis tõde.”

Ma vaagisin oma sõnu täpselt: „Olen põgenik Sybarisest, Itaaliast. Olen nende killast, keda saadeti enne linna hävitamist Mileetosesse. Kui jõudsin Mileetosesse, olin kümneaastane. Seda tean kindlalt, sest mu kasvataja Herakleitos laskis Mileetoses mu sünnipära järele uurida. Kui Mileetose elanikud said teada, et Krotoni mehed on Sybarise maatasa teinud ja isegi jõe varemetesse juhtinud, kurvastasid nad nii rängalt, et lasksid juuksed maha lõigata. Kui aga juuksed olid jälle kasvanud, unustasid nad külalislahkuse ja kõik hea, mida nad Sybarisest olid saanud. Mind peksti. Mind pandi pagari õpipoisiks. Siis karjapoisiks. Arvan, et põgenesin Mileetosest minemaks kuhu tahes mujale, kuni mind väljaspool Efesost tamme all välk tabas.”

Delfi preestrid laiutasid käsi ja küsisid üksteiselt: „Kuidas me lahendame selle piinliku loo? Turms pole isegi mitte kreeka nimi ega tähenda midagi. Orja poeg ta ka ei saa olla. Muidu poleks teda Sybarisest pakku saadetud. Selle linna nelisada perekonda teadsid, mis teevad. Sybarises õppis palju barbareid kreeka haridust. Aga kui poiss oleks olnud barbar, miks oleks ta siis saadetud Mileetosesse, aga mitte koju?”

Mu enesetunne tõusis kõvasti, kui vaatasin neile neljale murelikule vanamehele üksteise järel näkku ja nägin jumala paelu nende pea ümber. „Vaadake mind täpselt,” soovitasin ma. „Kas mu nägu on barbari nägu?”

Nad vaatasid hoolikalt ja ütlesid: „Kust meie seda teada võime? Su rõivad on joonia rõivad. Sa oled saanud kreeka kasvatuse. Nägusid on niisama palju kui on inimesi. Ega võõrast tunta näo, vaid riiete, juuste, habeme ja kõne järgi.”

Kui nad mind vaatasid, hakkasid nende silmad pilkuma, nad pöörasid pea ära ja nad piilusid üksteise poole.

Pärast kogu puhastamist ja külmetamist hoovas minusse korraga jumalik lõõsk ja jumala valgus hakkas mu silmis tantsima. Ma nägin nelja vanameest läbi. Nägin, et nende teadmine ja inimestetundmine olid neid nõnda roiutanud, et nad iseennastki enam ei uskunud. Miski minus oli nendest tugevam. Miski minus teadis rohkem kui nemad.

Talv oli tulemas, jumal pidi peagi kõige kaugemale põhja poole minema, järvede ja luikede maale, ning Delfi pidi jääma Dionysose võimu alla. Merel möllasid tormid, laevad suundusid sadamaisse, Delfisse ei tulnud enam palverändureid. Nood vanamehed vajasid puhkust, kartsid teha otsustavaid järeldusi, nad ootasid ainult söepannide soojust ja talve vingust unisust.

„Vanamehed,” palusin ma. „Jätke mind rahule. Jätke ka iseennast rahule. Mingem välja lageda taeva alla ja oodakem märki.”

Me läksime välja sünge taeva alla. Nad vaatasid taevasse ja kiskusid pealisriideid külmetavate ihuliikmete ümber. Tühjast õhust langes tantsiskledes ja liueldes sinakas tuvisulg. Püüdsin selle pihku.

„See on märk,” ütlesin rõõmustades.

Alles hiljem sain aru, et kusagil kõrgel oli meist üle lennanud nähtamatu tuviparv. See sinine sulg ei kukkunud tühjusest. Sellegipoolest tunnistasin ta märgiks.

Preestrid kogunesid mu ümber. „Tuvisulg,” ütlesid nad imestunult. „Tuvi on Kythereia lind. See mees on armastuse laps. Vaadake, Aphrodite on heitnud ta ümber oma kuldse loori. Ta nägu särab.”

Äge tuuleiil pani me riided lehvima, nii et pidime end vastu tuult kummargil hoidma. Läänes mäe pimedal harjal paistis nõrk välgusähvatus. Tüki aja pärast kandus Delfi orus mürin meie kõrvu üheksakordse kajana.

Ootasime veel hetke, kuid enam ei juhtunud midagi. Preestrid läksid templisse ja jätsid minu eeskotta ootama. Lugesin eeskoja seintelt seitset tarka mõttetera. Vaatasin Kroisose^[12.] hõbebasseine. Vaatasin Homerose kuju. Pühakoja altari igavesest tulest tungis mu sõõrmetesse loorberipuu suitsu.

Preestrid pidasid kaua nõu, siis tulid nad mu juurde ja tegid teatavaks otsuse: „Sa oled vaba ja võid minna, kuhu tahad, Turms Efesosest. Jumalad on andnud märku. Püütia on rääkinud. Sinus viivad oma tahet täide jumalad, mitte sina ise. Teeni Artemist nagu seniajani ja ohverda Aphroditele, kes päästis su elu. Kuid Delfi jumalal ei ole sinuga midagi tegemist. Ta ei mõista sind süüdi, kuid ta ei võta ka sinu süüd enda kanda. Kandku su süüd Efesose Artemis, kes on tõusnud võitlusse Aasia jumalatari vastu.”

„Kuhu ma pean minema?” küsisin ma.

Nad ütlesid: „Mine läände, kust sa oled tulnud, nii ütleb püütia ja nii ütleme ka meie.”

„On see jumala käsk?” küsisin pettunult.

„Hoopiski mitte käsk,” hüüdsid nad. „Kas sa ei kuulnud, et Delfi jumal ei taha sinuga tegemist teha, ei käskida ega keelata. See on ainult hea nõuanne sinu kasuks.”

Kuid Joonia kaksteist linna olid tõusnud pärslaste vastu mässama. Idas möllas vabadusetorm. Oli ainult aja küsimus, millal Efesos on sunnitud jälle oma väravad mässule avama. Nii ma arvasin. Kuid ma ei öelnud midagi, et neid mitte veelgi rohkem ärritada.

„Ma pole end Artemise salakultusele pühendanud,” laususin ma, „Kuid täiskuu ajal on Artemis näidanud end mulle unes koos musta koeraga. Ta on end näidanud oma maa-alusel kujul Hekatena,^[13.] kui ma naispreestri tahtel täiskuuööl templis magasin. Sellepärast tean, et saan rikkaks. Kui olen rikkaks saanud, saadan enda eest templile ohvrianni.”

Kuid nemad ütlesid: „Ära kunagi saada enda eest andi Delfi jumalale. Me ei hooli sellest.”

Nad koguni käskisid varahoidjal mulle raha tagasi anda, võttes ainult mu ülalpidamis- ja puhastamiskulud maha aja eest, mille olin veetnud templi vangina. Nii umbusklikud olid nad minu vastu ja kõige vastu, mis sel ajal tuli idast. Nõndasamuti olid nad keeldunud vastu võtmast kullaga ehitud pärsia kilpi, mille Ateena mehed olid saanud Sardeisi teel sõjasaagiks ja tahtnud templile anniks saata.