Читать книгу Turms, surematu - Mika Waltari - Страница 6

Meie teadmiste järgi jaguneb inimese elu teatud pikkusega järkudeks. Iga järgu lõppemise järel inimene uueneb ja ta mõtted muutuvad. Väidetakse, et niisuguse järgu pikkus on viiskümmend viis kuud. Teised ütlevad, et iga järk kestab viis aastat ja seitse kuud. Kuid see on niisuguste inimeste usk, kes kõiges pürivad kindlusele, ehkki maailmas pole midagi kindlat. Inimesi on igasuguseid ja inimeste elujärgud on eri pikkused. Niisamuti kui on ükspuha, kas panna kividega savikruus surnu peatsisse, jalutsisse või põrandale ohvriandide hulka, nii on asjatu arvutada inimese loomulikku iga, tema aastaid ja kuid kruusis olevate kivide arvu järgi. Mõni järk võib kesta kolm aastat ja kaks kuud, teine järk aga koguni kümme aastat.

Kuid suurem osa inimesi ei kummardu iialgi ise maast kivi võtma ja seda mõne oma elujärgu lõppemise ja uue algamise märgiks alles hoidma. Sellepärast on andestatav, kui omaksed koguvad kruusi hunniku ümmargusi kive ning rehkendavad nende arvu kadunu aastate ja kuude järgi. Siis ütlevad kivid, kui vana ta on, kuid ei ütle tema kohta mitte midagi muud. Ta on elanud hariliku inimese elu ja olnud sellega rahul.

Nõnda nagu inimestel, on ka rahvastel elujärgud jumalate suuraastatena. Sestap teame meie, lukumoonid, et etruskide kaksteist rahvast ja kaksteist linna on saanud aega elada ja surra kümme suuraastat. Öelgem tuhat aastat, kuna nõnda on kerge öelda. Ometi ei ole suuraastate pikkus sada aastat, vaid võib olla rohkem või vähem. Me teame ainult selle lõppu ja algust, sest saame selle kohta märgi, milles ei saa eksida.

Inimene otsib teadmises kindlust, mida pole olemas. Sellepärast võrdlevad ohverduspreestrid ohvrilooma maksa savist tehtud maksaga, millele on joonte ja kirjadega märgitud jumalate piirkonnad ja nimed. Neil pole jumalate taipu. Sestap võivad nad eksida.

Nõndasamuti õpivad linnupreestrid vanadelt inimestelt hulga lindude lennu ja parve kogunemise reegleid. Kui nad aga kohtavad märki, millest nad pole kuulnud või mida nad pole õppinud, satuvad nad segadusse ja ennustavad umbropsu, otsekui neil oleks kott peas.

Ja mina, Turms, ei vaevu rääkimagi välgu-uurijatest kes lähevad äikeseilma tulles mäetippudele pühadesse paikadesse. Nad on ilmakaared taevajumalate vahel ära jaganud ning räägivad omavahel välkude värvist ja kujust ning püstitavad selle kõige järgi reegleid ja teese ning õpetavad neid oma teadmiste üle uhketena ka järglastele. Ometi nad eksivad ja loevad välkude selget keelt valesti, rahuldumata jumaliku arusaamisega südames.

Kuid ma vaikin, sest nii peab olema. Kõik tardub, kõik luustub, kõik vananeb. Pole midagi kurvemat kui vananev ja närtsiv teadmine. Inimese ekslik teadmine jumalate mõistmise asemel.

Inimene võib palju õppida, kuid õppimine pole teadmine. Tõeliste teadmiste ainsad allikad on loomupärane kindlus ja jumalik mõistmine.

Niiviisi olen kirjutuspulgaga vahatahvlile kirjutanud mina, Turms. Siis olen aru saanud, et mu kirjatöö on tühine ning olen selle maha kustutanud.

Kas see ongi siis inimese hirmsaim probleem? Kas kirjutatu jääb alles, ehkki see on kustutatud? Ka maalid saavad viga ja aeg kulutab neid, kuni seinale jääb ainult värvilaike ja piirjooni ning keegi ei tea, mida maalidel oli kujutatud. Pronkskuju võib sulatada ja tema kuju pole enam olemas. Kuid kas kuju siiski hävib?

On jumalikke esemeid, milles on nii palju jõudu, et haige inimene paraneb selle eseme puudutamisest. On esemeid, mis oma kandjat kaitsevad. On teisi esemeid, mis teevad kahju ja põhjustavad needust. On pühasid kohti, millest on teada, et nad on pühad, kuigi pole märgitud altari või ohvrikiviga.

On ka nägijaid, kes võivad mingit eset kätte võttes näha mineviku inimesi ja sündmusi. Aga kui kindlalt nad ka oma pudru ja õli väljateenimiseks ei räägi, ei või keegi teada, mis nende jutust on tõsi ja tõesti sündinud, mis vaid unenägu või nende endi väljamõeldis. Nad ei tea seda isegi. Ma võin seda kinnitada, sest mul endal on seesama võime.

Võin öelda vaid seda, et midagi jääb alles esemeis, mida inimesed on armastanud ja pikka aega kasutanud ning millega on seotud heavõi pahategusid. Midagi, mis on rohkem kui ese ise. Kuid see kõik on selgusetu, unesegane ja võrdselt nii eksitav kui tõeline. Niisamuti valetavad inimese meeled, mida toidab ainuüksi tema himu. Nägemishimu, kuulmishimu, kompamishimu, haistmishimu, maitsmishimu. Kaks inimest ei näe ega maitse kunagi üht asja ühtviisi. Ja üks inimene ei kuule ega kompa eri aegadel ühtviisi. Mõni asi võib olla meelepärane ja täiesti himustamist väärt, kuid muutuda üsna peatselt vastumeelseks ja väärtusetuks.

Sestap inimene valetab oma meeli uskudes endale eluaeg.

Aga kui ma nõnda kirjutan, siis tean, et kirjutan niiviisi ainult sellepärast, et olen vanaks jäänud ja maha rahunenud, elu maitse on mõru ja maa peal pole enam midagi, mille poole ihkaksin igatsedes käsi sirutada. Noorema mehena poleks ma niimoodi kirjutanud. Ja ometi on see, mida oleksin kirjutanud nooremana, niisama tõsi kui see, mida kirjutan praegu.

Miks ma siis ikkagi kirjutan?

Kirjutan, et aja üle võitu saada ja iseennast tundma õppida.

Kuid kas ma võidaksin aega? Seda ei või kunagi teada, sest ma ei tea, kas kadunud ja kustutatud kirjutis alles jääb. Rahuldun sellega, et kirjutan iseenda tundmaõppimiseks.

Olgu mu kirjutis vaid mäng ja tuju, nagu elugi on oma haripunktis vaid mäng ja tuju. Ma ei kustuta seda enam mida olen kirjutanud, vaid kirjutan hästisäilivate tähtedega tugevatest kõrkjatest liimitud paberile. Mida olen kirjutanud, seda ma enam ei paranda ega muuda. Kirjutan nagu meeles on. Kirjutan punase värviga ja musta värviga, nii nagu mulle kunagi meeldib. Paremalt vasakule ja vasakult paremale, nii nagu arvan, et see asju kõige paremini väljendab. Hellenite keeli panen kirja selle, mida olen läbi elanud kreeklaste hulgas. Foiniiklaste keeles selle, mida olen foiniiklaste vastu kurja teinud, kuid jumalikud asjad panen ma kirja omas keeles ja omas kirjas.

Ma kirjutan, et iseennast uurida ja iseennast tundma õppida. Kõigepealt võtan pihku selle musta kivi ja pajatan kuidas ma esimest korda aimasin olevat niisugune nagu ma tegelikult olin, mitte ainult niisugune nagu arvasin end olevat.