Читать книгу Turms, surematu - Mika Waltari - Страница 13

Meresõda on halastamatu sõda ja ühtki kuival maal peetavat sõda ei saa meresõjaga võrrelda. Kuna olen ise seda läbi elanud, ei räägi ma liialt halba Mileetose ja teiste liitlaste laevadest, sest alused olid kahtlemata oivalised ja meeskonnad kartmatud. Kui nad olid küllalt äganud, sõudsid nad merele harjutama ja väsitasid end aerude otsas. Pole kohutavamat riista, kui aer mehe käes, kes pole aeruga harjunud. Ta kolgib sellega vastu pead ja murrab ribisid. Tean seda ise üpris hästi, sest Dionysios andis mulle aeru pihku ja juba esimese päevaga nülgis see naha mu kämmaldelt.

Mileetos saatis merele palkide ja hagudega lastitud treeninglaevu, mis ei uppunud, kui ka nende küljed läbi torgati. Paljud pealikud ei tahtnud märklaevu rünnata. Nad kartsid, et nende laevade pronksist rammid lähevad kõveraks, aerud purunevad, laevad lähevad liitekohtadest lahti ja hakkavad lekkima. Kuid Dionysios ütles: „Me peame katsetama oma laevade vastupidavust, rammide vastupidavust ja seda, kas suudame vaenlase laeva küljest pärast rünnakut kiiresti lahti pääseda.”

Esimeses kokkupõrkes lendasin pingilt uppi, lõin pea ära ja pidin peaaegu kaotama aeru. Ka laeva tekilt kostis kilinat ja kolinat vöörist ahtrini, justnagu ori oleks pillanud tänavakividele kandami pronksnõusid. See oli siiski vaid Dorieus, kes ei osanud ette vaadata ja kukkus meie ning märklaeva kokkupõrke ajal pikali.

Kuid neid harjutusi merel ei taha ma hea meelega meenutada. Kui treenitud mu keha ka ei olnud, aerudega polnud ta harjunud. Seepärast olin õhtuti, kui kukutasin end laevalt vette, rohkem surnud kui elus. Soolane vesi kõrvetas mu nahata peopesi, kuid veel rängemini kirvendas mu uhkus. Ka aeru hoides tahtsin endale tõestada, et olen niisama tubli või pigem tublimgi kui ükskõik kes teine.

Dionysios ei püüdnudki Dorieust aerutama panna, vaid austas teda kui ülikut. Dorieus oli meister relvastatult jooksma ning oli harjunud täies varustuses üle kõrgete takistuste hüppama. Seetõttu sai ta laevas paremini hakkama kui Dionysios oli oodanud ja ta ainult muigas süngelt oma muhkude ja veriste küünarnukkide üle.

Kui Dionysios oli mu heas tahtes veendunud, vabastas ta mu aeru äärest ja võttis enda juurde laevalaele, sest ma oskasin kirjutada ja lugeda. Ta õpetas mulle laevastiku kilbi- ja pasunasignaale, mis on vältimatud, kui laevad tegutsevad merel rühmades ja rivis. Kui talle toodi Mileetose linna ja laevastiku nõukogu vahatahvleid, laskis ta mul neid kõva häälega ette lugeda ja vastuseid kirjutada. Seniajani oli ta need otseteed merre visanud. Kui olin talle kunsti kätte õpetanud, sai ta enda suureks hämmastuseks väikese vahatahvli saatmisega tellida linnast oma laevadele ohvrihärja, kolm lammast ning paaditäie puu- ja juurvilja.

Ütlesin: „Sinu linn on kohustatud selle moona asendama liitlaste ühisesse lattu Mileetoses. Sa võid sealt tellida ka flöödimängijaid, õli, veini ja vasest lõvipäid autasuks oma tüürimeestele, kui ainult tahad.”

Dionysios vastas: „Midagi tobedamat pole ma kuulnud. Kas ma võiksin saata vahatahvli ka pärslasele ja paluda, et ta ajaks mastid püsti ja purjetaks koju tagasi? Tõsijutt, ehkki ma Mileetose laos nutsin, kirusin ja jalaga põrutasin, ei saanud ma oma laevadele ühtainsamat jahukottigi. Sina seevastu teed mu rikkaks ainult kirjatähti vahasse joonistades. Vahest see polegi nii kehv sõda kui ma arvasin.”

„Miks sa seda sõda kehvaks pidasid?” pärisin ma.

Ta vaatas mind vilksamisi puhmas kulmude alt, naeris kavalalt, valged hambad paljad, ja ütles: „Oled sina alles vigurivänt, Turms. Kui sa ise aru ei saa, siis on parem, et ma seda sulle ei seleta.”

Minu arvates oli kogu laevastikus levinud aimus, et sõda oli pööranud kehvaks sõjaks. Ainult Mileetose autoriteet hoidis laevastikku koos ja takistas laevadel kodulinnadesse naasmast. Kuidas oleks võinud langeda Mileetos, maailma rikkaim linn, kes oli rajanud sada kolooniat?

Kui tuli öö, millal taevas hakkas maa pool punaselt õhetama, ja peagi levis laevaleeri teade, et pärslane oli vallutanud ja paljaks röövinud Joonia Apolloni templi ning pannud selle oma laevastikule märguandeks põlema.

Vaadates öise taeva tumepunast kuma valdas mind masendav kindlustunne, et see oli pärslaste kättemaks Sardeisi Kybele templi põletamise eest. Sestap oli minu õnn, et elasin tundmatuna Phokaia Dionysiose väikeses laevaleeris. Kui oleksin Mileetosesse jäänud ja mind oleks seal ära tuntud, oleks märatsev rahvas mu kindla peale tapnud.

Lades valitsesid hirm ja segadus. Kuid öösel meeleolu rahunes. Paljud ütlesid, et pärslane tõmbas endale oraakli hävitamisega needuse kaela. Teised ütlesid, et Jooniat ei suuda enam miski päästa, sest jumal ise ei suutnud oma pühimat templit kaitsta. Kuid kõik puhastasid end, palmitsesid juukseid, võidsid nägu ja panid selga parimad riided, et valmistuda lahinguks.

Samal ööl tuli Dionysiose laevaleeri Orpheuse rändpreester, mängis lüürat ja laulis Orpheuse teekonnast manalasse. Ta ütles: „Pühendumatutele ei saa ma usaldada meie salariitusi. Kuid lohutuseks neile, kes homme langevad ega suuda saatuse eest pääseda, ütlen, et meie, pühendatud mehed, surma ei tunnista. On inimesi, kes on elanud enne ja sünnivad ikka ja jälle uuesti maa peale.”

Dionysios ütles: „Olen osa võtnud teatud salariitustest, millest ei räägita. Meie, kes me oleme ennast pühendanud Dionysosele, teame, et Dionysos ilmub Eleusises Iakchosena^[1.], kui Persephone on oma tütre Kore allmaailmast ära toonud. Nisuiva peab surema, et samast ivast kasvaks uus nisu. Kuid mind ei veetle surematus, mida koos vabade meestega jagavad orjad ja naised.”

Dorieus ütles: „Mina tunnistan surematust ainult nimena hauakivil, mis püstitatakse lahingus langenuile.”

Orpheuse preester kostis: „Oh teid umbusklikke, kas te tõesti rahuldute varjudena jooma mullaaukudest ohvriverd, mis jõudu ei anna?”

Ta vaatas ringi, nägu ekstaasis, mängis lüüraga tormilist viisi ja hüüdis: „Kas teie killas pole kedagi, kes mind tunneb ja mulle vastab?”

Miski minus vastas helindile, justnagu oleksin seda kunagi ammu kuulnud. Mu silmad avanesid ja ma hüüatasin: „Mina vastan sulle. Ma näen su ümber nõrka kuma.”

Kui vaatasin üht meest teise järel, nägin, et paljudest kumas nõrka valgust, punakat, rohelist või kollast valgust. Kuid mõned jäid tumedaks. Orpheuse rändpreester võttis mu pea käte vahele, vaatas mulle silma ja ütles: „Ma tunnen sind. Sa oled üks taassündinuist. Miks määrid sa end verega endasuguseid inimesi tappes, ehkki oled Orpheuse soost?”

Kiskusin end ta käte vahel lahti, raputasin pead ja laususin: „Mind sa ei peta. See on vaid uneneägu ja joobumus, mis päikesepaistel kaob. Olen ennegi täiskuuöödel Artemisele järgnenud ja kummalistes linnades ringi rännanud, kui mu keha lebatsil puhkas. Kuid ma olen alati üles ärganud. Ma ei usu sind.”

Preester viis mu kõrvale, õpetas mind ja ütles: „Neile, kes kehast kehasse rändavad, on ärkamise ja mäletamise hetked haruldased. Kuna tunnen sind silmist, annan nõu, ehkki sa pole end selles elus veel pühendada lasknud. Kui sa varjuna allilma lähed, tunned hirmsat janu. Saa oma janust jagu ja hoidu allika eest, mis satub su teele ja millest paljud kummarduvad jooma. See on unustuse allikas. Kuid allilmas on ka mäletamise allikas. Pühendatud oskavad selle leida, kuid sulle ma ei saa paljastada müsteeriumi ennast, vaid ainult teadmise sellest.”

Minu silmis oli ta kogu ekstaasist hoolimata kõigest toores ja harimatu mees, sest Efesoses oli mu südamesse tunginud kahtlus ja ma ei uskunud luiskelugusid. Kui ta rääkis, pühkis vinge tuuleiil üle mu pea. Kui ta oma mänguriistaga oli edasi läinud, naasin seltsimehelikku soojusesse. Dionysios pani oma tugevad käsivarred mu õlgadele ja ütles: „Inimesel on kergem elada, kui ta ei tunne allilma ja taeva asukate saladusi.”

Tema vilgas liigutus laskis mul jäsemetes taas elu tunda. Kogu keha värises ja ma vabanesin lummusest, tundsin jalge all liiva karedust, vaikses öötuules nerevetikate lõhna ja suus õli maitset. Kuid ma kahtlesin esimest korda oma kahtlemises.