Читать книгу Turms, surematu - Mika Waltari - Страница 16

Me sõudsime kaugele avamerele, kuni saartest ja maast ei paistnud enam varjugi. Sõudjad hakkasid ähkima ja mõni oksendas kogu Kosi saarel söödud hüva roa välja. Nad kirusid Dionysiost ja ütlesid, et niisugusel sõudmisel pole mingit mõtet, kuna kogu meresõiduoskuse esimene tingimus on jääda maaga silmsidesse ja teada, kuhu lähed. Peale selle olid nad võidelnud ja aerutanud ning jälle võidelnud ja aerutanud, kauem kui nad suutsid meenutada. Nende peopesad olid haavu täis hõõrdunud ja tagumikud foiniikia laeva kõrkjapatjadest hoolimata surnud. Mõistlik pealik laskis laeva ööseks kuivale tõmmata, et mehed saaksid puhata ja laev oleks kindlas kohas.

Dionysios kuulas muiates nende raevukaid jutte ja nähvas kõige suurema suuga meestele köiejupiga vastu selga, pigem heatahtlikult kui halba mõeldes. Mehed kirusid teda inetute sõnadega, kuid keegi ei jätnud sõudmist enne, kui ta andis käsu laevad ühte juhtida ja üksteise külge hommikut ootama siduda.

„Mitte sellepärast, et mul teie ihuliikmetest kahju oleks,” ütles ta. „Kuid ma arvan, et lahingu joovastus on teie peast kadunud ja teie meeleolu on veel viletsam kui teie keha. Kogunege seepärast minu ümber, sest mul on teile palju öelda.”

Kõik piinatud mehed kogunesid tähtede valgel ohates tema ümber. Öö oli nõnda vaikne, et Dionysiose kähe hääl kostis kõigi kõrvu, ehkki ta kuigivõrd häält ei tõstnud. Ainult vahetevahel ohkas meri ja laevad nagisesid vastastikku. Dionysiose tüürimehed ja mõlema teise laeva pealikud ning taktilööjad trügisid kiivalt talle kõige lähemale, kuid Dorieus tõukas nad peavalust hoolimata kõrvale, vallutas koha Dionysiosest paremal ning tõmbas ka minu ja arst Mikoni enda kõrvale, et kõigile enda ja meie väärikust näidata.

Dionysios hakkas pajatama ega tuletanud oma meestele nende Lades sooritatud sangaritegusid üldse meelde. Vastupidi, ta võrdles neid alandliku kuivamaamehega, kes on tulnud oma kasina rahavaraga linna eeslit ostma, kuid eksikombel raha veini peale raisanud, purjuspäi kaklema läinud ning ärkab hommikul tühermaal, teadmata kus ta on, hõlst katki käristatud ja verine ning jalanõudki kadunud. Ta märkab enda ümber väärisesemeid ja varakirste ning arvab, et on juua täis peaga ja kaklusemöllus murdnud sisse mõne tähtsa mehe majja. Kallisvara ei valmista talle rõõmu, vaid ta hirm on suurem kui kunagi enne ning ta arvab juba, teda aetakse taga ja ta ei pääsegi enam koju tagasi.

„Nõnda, nõnda, niisuguses olukorras olete teie, te õnnetud mehed,” ütles ta. „Kuid tänage surematuid, et te olete valinud endale minusuguse pealiku, kes teab, mis tahab. Mina, Dionysios, Phokaia poeg, ei jäta teid maha. Ma ei nõua, et te tuleksite minuga kaasa ainult sellepärast, et olen teist tugevam, et olen parem meresõitja kui keegi teist, kavalam kui ükski teie seast, minu muid teeneid üles lugemata. Ei, ärge tulge minuga kaasa üldse mitte sellepärast, sest siin on teisigi kangeid mehi, nagu spartalane Dorieus, keda mainin esimesena ainult seetõttu, et ta on sünnipäralt tähtis mees. Peaaegu niisama osavad meresõitjad on mu julged pealikud ja tublid meremehed ja minust on ehk targem Turms Efesosest, kes lahingus naerab ja pärast lahingut nutab. Meiega on kaasas ka Kosi saare andekas arst Mikon, keda ma küll veel ei tunne, kuid kes jätab kõigiti lepliku mehe mulje. Siiski ei soovita ma teda endile pealikuks valida.”

„Ei, ei,” jätkas Dionysios ohates. „Katsuge igaüks end hoolikalt läbi, kas mõni teist oleks pädevam pealik kui mina. Kui on, astugu julgesti ette ja öelgu mulle näkku. Eks siis näe, mis saab.”

Ta vaatas ringi, kuid keegi ei astunud ette ega seadnud teda kui pealikut kahtluse alla.

„Näete nüüd,” ütles Dionysios võidurõõmsalt. „Olen teie pealik, sest olen selleks otstarbeks teie seast parim, ehkki mõneks muuks otstarbeks võib keegi teine tublim olla. Nagu näiteks Likymnios, kelle meheliige on nii suur, et isegi vapper naine paneb seda nähes plehku. Selles asjas ma temaga võistlema ei kipu.”

Mehed purskasid naerma ja näitasid näpuga Likymniosele, kes oli muidu vähese jutuga rässakas mees ja äratatud tähelepanu pärast suurt piinlikkust tundis. Dorieus küsis kähku, kas Likymnios on ehk Heraklese suguvõsast, ehkki ta välimus polnud nimest ja tundemärgist hoolimata sugugi kangelase, vaid pigem madala sünnipäraga mehe oma.

Likymnios hakkas kokutama ja ütles, et ta on kõigest seakarjus Phokaia mägedest. Tema isa oli olnud seakarjus, samuti ta vanaisa ja tema teada ka selle isa. Nende kõigi nimi oli Likymnios, sest seakarjusel oli muudki teha kui poegadele uusi nimesid välja mõelda.

Dorieus ütles ähvardavalt, et algne Likymnios oli olnud Heraklese onu, nagu kõik hästi teadsid. Niisuguse nime andmine seakarjusele oli hea nime kuritarvitamine.

Dorieuse peavalust kile hääl ajas Dionysiose kõne päris sassi. Mikon pani oma pehmed käed Dorieuse meelekohtadele, et meest rahustada ja Dionysios käskis vihaselt talle veini anda, et ta vait oleks.

„Praegu pole õige aeg sugupuude ja nimede pärast vaielda,” ütles Dionysios. „Parem olgu igaüks meist oma suguvõsa esiisa, nagu minagi olen, sest võin tõrkumata tunnistada, et ma ei tea isegi mitte oma isa nime. Ma tunnistan seda hea meelega, sest teie, Phokaia mehed, teate seda niikuinii ja mul pole mingit põhjust teeselda.”

Mikon paitas ravivate sõrmeotstega pehmelt Dorieuse oimukohti ja ütles: „Mina omalt poolt unustan parema meelega oma isa nime ega kavatse praalida kohaga, kus olen sündinud. Iga inimene sünnib just siis ja just seal, kus kellelegi on määratud ja minu arvates ei saa ta ise seda kuidagi mõjutada. Ainult ajapööre juhib ta naasmist ja sündimist.”

Dionysios talitses end suurivaevu ja küsis alandlikkust teeseldes: „Kas tohin rääkida või ei, ja kas kellelgi on veel midagi tähtsat öelda, et ma teda ei katkestaks nagu mind ennast iga kord katkestatakse, kui olen lõpuks jõudmas asja juurde.”

Mikon palus vaikselt andeks ja lubas vait olla, kui Dionysios räägib. Ähvardavalt ringi vaadates jätkas Dionysios: „Mu kõneanne on kahtlemata puudulik ja ma ei katsugi selles asjas teiste tublimatega võistelda. Ma tahtsin ainult selgitada, miks teil kõigil on põhjust mulle järgneda. Oma teened ma juba lugesin üles ja igast üksikust piisaks, et mulle teie seas positsiooni anda. Kuid ma pole kiidukukk ega nõua, et te tuleksite minuga kaasa ainult minu seda laadi meretubliduse pärast. Ei, Phokaia mehed ja teie teised, kes te ühel või teisel põhjusel olete meie hulka sattunud, ma kutsun teid kaasa tulema ainult sellepärast, et minul kui pealikul on hea õnn, nagu te kõik võite kinnitada. Olgu pealik kui tubli tahes, kui tal pole õnne, viib ta oma mehed ja iseenda hukatusse. Tõsijutt, mul on olnud eluaeg õnne, isegi nii palju, et näilik ebaõnngi on lõpuks alati õnneks pööranud. Ma ei ütle seda kehklemiseks, et ma ei ärataks jumalate kadedust, vaid räägin seda kui lihtsat tõsiasja, mida te kõik ise teate ja kinnitada võite, kui te viitsite järele mõelda. Niikaua kui te minuga koos olete, on õnne ka teil, aga kui te minust loobute, läheb teil üpris kehvasti.”

Mõned oma kaaslasi meenutavad mehed pomisesid, et Dionysiose hea õnn on juba tubli hulga mehi vähkide toiduks merre ajanud. Kuid nad pobisesid seda vaikselt ja Dionysios jätkas võidurõõmsalt:

„Ma kutsun teid endaga kaasa ainult minu hea õnne pärast ja teie kasule mõeldes. Ma usaldan oma õnne niivõrd, et te võite mu iga naks hüljata ja minu asemele teise pealiku valida, kui märkate, et õnn on mu maha jätnud.”

Kui ta oli mehi niiviisi veennud, paljastas ta oma plaani ja ütles: „Phokaiasse meil tagasiteed ei ole, sest Joonia on kadunud. Kuid pärslaste laevastik parandab saadud vigastusi ja on ka muidu seotud Mileetose ja teiste Joonia liitlaste sadamate mere poolt sulgemisega. Lade lahingu tarvis ajas pärslane kokku kõik sõjalaevad Küproselt, Kiliikiast, Foiniikia linnadest, isegi Egiptuseni välja. Sellepärast on meri vaba ja ma kavatsen ohverdada Poseidonile, et ta annaks meile homme hommikul tugeva läänetuule.”

Mehed hüüatasid jahmunult, kuid Dionysios tõstis häält ja karjus rõõmsalt: „Just läänetuult, et te saaksite oma viletsaid liikmeid puhata ja tuul kannab meid aerugi tõstmata vaenlase vetesse Küprose ja Foiniikia randa välja. Seal purjetavad oma tavalisel marsruudil laiad, aeglased ja suured lastilaevad, kõhus kõik ida ja lääne rikkused. Praegu on parim meresõiduhooaeg ja kauplemine peab käima sõjast hoolimata. Me teeme vaenlase vetele kiirete aerude ja rammiva käilaga ringi peale ning ühe kuuga, vannun seda, oleme rikkad mehed, rikkamad kui oleme Phokaia müüride vahel oma nõgistes puuonnides ettegi kujutada osanud.”

Kuid mehed ei näidanud üles kuigi suurt vaimustust ega hakanud poolehoiuhõikeid kuuldavale laskma, kui nad mõtlesid vaenulikele vetele, kus iga mastitipp ja aerude vahujoon tähendas surmaohtu. Dionysios vaatas neid ja pöördus kindla sõnaga nende poole:

„Ühe kuu jooksul, ütlesin ma, rohkemat ma teilt ei nõua. Ärge kartke haavu ega merepalavikku ja kõhuvalu, sest meil on kaasas tubli arst. Pärast loitsin teile jumalate nimel parima idatuule ja me purjetame üle kogu mere pikkuse otse läände Massaliani välja. Laevatamishooajast selleks jätkub ja sügistormid eksitavad jälitajad meie kannult. Massalias võtavad suguvennad meid avasüli vastu. Seal laiuvad suurte jõgede ääres rikkad tagamaad ja miski ei takista meid oma kolooniat asutamast ning sõjakunsti varal barbareid oma alamateks alistamast, kui vaid jääme vapraks ja te minu õnne usaldate.”

Mõned ta mehed ütlesid tagasihoidlikult, et saaki oli juba Lade merelahingus kenakesti kogunenud. Teekond Massaliasse mööda võõraid vesi oli kohutavalt pikk ja selleks ei piisanud tervest laevatamishooajastki. Sitsiilia ja Itaalia taga valvasid ka kartaagolased ja türreenid kiivalt oma merd. Kui tahetakse Massaliasse jõuda, on kõige kindlam käilad kohe ja viivitamata läände keerata ning soodsaid tuuli paluda. Ent kõige arukam oli otsida turvapaika Sitsiilia või Itaalia kreeka linnadest, tollest suurest läänest, mille rikkuse ja luksusliku elu kuulsus oli levinud üle kogu maailma. Seevastu oli kauge Massalia vaenuliku maailma äärel ebakindel asupaik.

Dionysios väänutas kaela nagu härg, kortsutas kulmi ja küsis lõpuks võltsleebelt, kas kellelgi on temale, pealikule, veel mõni nõuanne. Sellel oleks hea suu puhtaks rääkida, sest pärast nõupidamist ei kavatsenud Dionysios enam mingit tagaselja nurinat sallida. „Suu puhtaks,” käratas ta. „Siis teame kes keegi on. Igaühel on õigus rääkida, hääletada ja arvamust avaldada. Just rahvavõimu ja vabaduse eest sööstsime Lade juures käilade rägisedes pärslase türannia ja ainuvõimu vastu. Rääkige vabalt, kodanikud ja suguvennad. Tehke siis kõigepealt teatavaks, kes tahavad põgeneda kõige sirgemat teed mööda Sitsiiliasse või Itaaliasse, kus iga kreeka linn valvab vaenulikult oma maa-ala ja tagamaid ja kus maa on juba mitu sajandit tagasi jaotatud.”

Terve hulk mehi teatas pärast omavahelist nõupidamist, et varblane peos on parem kui tuvi katusel. Nad palusid alandlikult oma osa saagist ja üht laeva, et purjetada Sitsiiliasse ja alustada seal uut elu.

Dionysios ütles: „Te räägite õigesti ja mehiselt, kui avaldate vabalt oma mõtteid. Te saate oma osa saagist, rikkaliku osa, kuid laeva ei saa ma teile anda. Laevad on minu omad ja isegi mitte kogu teie saagiosast ei piisa minu laeva ostmiseks. Sellepärast on meil parem lahku minna ja võimalikult ruttu, nii et te saaksite oma tahtmist, Võtke oma saagiosa ja hakake Sitsiilia poole ujuma, kuldketid kaelas. Kui kõhklete, aitan teid meeleldi mõõgaotsaga üle parda vette hüpata. Vesi on soe ja suunda võite vaadata tähtede järgi.”

Ta astus tõepoolest ähvardavalt nende mõtlike meeste poole ning teised tormasid naerdes ja hullates mehi parda äärde trügima, et neid merre heita, kuni nood oma mõtlematuid sõnu kibedasti kahetsesid ja Dionysiost kõva häälega palusid, et see nad kaasa võtaks.

Dionysios andis lõpuks nende palvetele järele ja tõreles: „Küll te olete tujukad mehed, kui tahate kord ühte, kord teist. Kuid olgem jälle nagu üks suur pere, kus igaühel on õigus vabalt mõtteid väljendada ja hääletada nagu ise tahab. Hääletagem siis ja tõstku käsi igaüks, kes tahab omal vabal tahtel koos minuga pärslase meelepahaks Foiniikia vetesse ja pärast Massaliasse minna.”

Kõik tõstsid teenistusvalmilt käe, ka Dorieus ja mina, sest ega me muudki saanud teha, kui just ei tahtnud Dionysiost vihastada. Ainult Mikon ei kergitanud kätt, endal vaikne muie ümmarguses näos.

Dionysios käis ühe mehe juurest teise juurde, patsutas neid õlale ja kiitis nende uljust, öeldes: „Õigesti tegid,” ja „nii peabki,” ja „hästi otsustasid.” Kuid Mikoni juures ta peatus, läks süngeks ja küsis: „Kuid sina, arst, kas kavatsed delfiini seljas koju tagasi ratsutada, häh?”

Mikon vaatas talle pelgamata silma ja kinnitas: „Ma tulen sinuga hea meelega kaasa, Dionysios. Tõsijutt, ma tulen kaasa nii kauaks, kui see peab olema, aga kuhu me Foiniikia vetelt satume, see on saatuse mure ja meie ei tea sellest midagi. Sellepärast ei taha ma trotsida surematuid, tõstes kätt asja poolt, mis on niisama ebakindel ja ettearvamatu kui kõik teisedki maapealsed asjad.”

„Kas sina siis minu õnne ei usalda?” küsis Dionysios pahaselt.

„Miks ma ei peaks usaldama?” vastas Mikon lahkelt. „Ma ainult soovitan sul meeles pidada, et ega see veel suus ole, mis soolas on.”

Ta esines nii malbelt, et Dionysiosel jäid sõnad kurku kinni. Arsti rohkem kimbutamata pöördus Dionysios jälle meeste poole ja karjus:

„Tulgu siis hommikul tugev läänetuul. Ma olen laevakäila foiniikia jumalale juba ohverdanud, tema nägu, käsi ja jalgu inimese verega võidnud, sest tean, et niisugune asi on foiniikia jumalatele meelepärane. Kuid Poseidonile ja merejumalatele ohverdan oma kaelast selle mitme maja ja viinamäe hinda väärt kaelaketi tõestamaks teile, et ma usaldan oma õnne. Ma ohverdan selle rõõmuga, nõudmata, et teie ohverdaksite oma osa saagist, sest tean hästi, et lähemail päevil saan tagasi samaväärse ja kallimagi kee.”

Niiviisi loitsides kalpsas Dionysios vööri ja viskas raske kuldkee merre, nii et vesi pritsis. Nähes võrratut ehet vette kadumas oietasid mehed tahtmatult. Kuid ühtaegu nad uskusid, et Dionysios tõepoolest oma õnne usaldas, ülistasid teda ja kriipisid küünega laevalage, et omalt poolt ohvrit kinnitada ja Dionysiose palutud tuult tõsta.

Dionysios saatis kõik puhkama ja lubas ise koidikuni valve eest hoolitseda. Kõik ülistasid teda veelgi rohkem ja peagi kostis üle merekohina ja laevanagina ühest laevast teise ainult norskamise raske jõrin. Keegi karjus unes, keegi oigas, kuid väsimus nõudis oma ja kõik peale Dionysiose ja minu magasid.

Tundmatule tulevikule mõeldes ei saanud ma sõba silmile. Lambaluud olid näidanud läände ja millist ennet Dorieus ja mina ka polnud proovinud, ikka olid need näidanud läände. Meie olime jonnakalt läinud itta, Jooniasse, kuid tiivuline saatus pidi meid varsti kõige kaugemale läände, mere teise äärde viima.

Kui meenus, et olin Joonia jäädavalt kaotanud, läks kurk kuivaks, nii et pidin magavate meeste vahelt teed veenõu juurde otsima. Kui olin joonud, läksin tekile, vaatasin taevahõbedat ja mustavana ohkivat merd, kuulatasin lainete loksumist ja tundsin, kuidas laev mu all vaikselt õõtsus.

Ärkasin mõtteist, kui kuulsin vaikset kolksu vastu laeva külge. Astusin häälelult paljajalu ja jõudsin Dionysiose juurde, kui see parajasti üle vööri kummardudes midagi merest õngitses. Ta lappas käte vahel musta rihma ja ma küsisin imestades: „Kas püüad kala?”

Dionysios võpatas nii, et pidi üle parda komistama ja lõpuks kätte saadud kõliseva eseme käest pillama. „Ah ainult sina, Turms,” nentis ta ja püüdis eset selja taha peita. Kuid seda oli asjatu peita. Nägin pimedaski, et see oli kuldkett, mille ta meeste nähes nii väga suurustades oli merre visanud.

Kui Dionysios taipas, et olin asjast aru saanud, puhkes ta vähimalgi määral häbenemata naerma ja ütles: „Kirjaoskaja mehena ei suhtu sa kindla peale ohvreisse ja muusse seesugusesse eelarvamusega. Mu ohver Poseidonile oli nii-öelda vaid teatud mõistulugu, nagu Joonia targad nimetavad jumalatelegende mõistulugudeks ja seletavad neid mitmeti. Kokkuhoidliku mehena sidusin muidugi rihma kaelakee külge ja teise otsa kõvasti laevanina külge, enne kui ma oma aarde merre viskasin.”

„Aga tuul, mida sa palusid, läänetuul?” küsisin hämmeldunult.

„Läänetuule lõhna tundsin ma juba õhtul mere värvuse ja pimeduse ohete järgi,” tunnistas Dionysios vaguralt. „Ma olen kindel, et ka ilma keeta tuleb tugev läänetuul. Küll näed, kuidas päike tõuseb pilvedesse ja koos tuulega tuleb hoog vihma nii et kohiseb.”

Tema siirus vapustas mind, sest ka kõige iroonilisem mees säilitab siiski kusagil südamesopis austuse ohvrite vastu. „Kas sa tõesti jumalaid ei usu?” küsisin ma.

Dionysios vastas põigeldes: „Usun, mida usun, kuid seda ma tean, et kui märgid poleks mulle läänetuule tulekust aimu andnud, poleks läänetuult ka siis tulnud, kui oleksin sada kaelakeed merre visanud.”

Dionysios kuivatas kaelakeed hoolikalt oma hõlsti hõlmasse ning läks aaret kirstu luku taha panema. Siis ta ohkas raskelt, ringutas, nii et liikmed nagisesid ja käskis mul magama minna ning mitte tühje mõtteid haududa. Merel lubas ta mõelda minu eest.