Читать книгу Turms, surematu - Mika Waltari - Страница 15

Kui ärkasin, oli päike kõrgel taevas, vesi kohises laevanina ees, sõudjad laulsid pronksi kõmina saatel taktis ja enda hämmastuseks nägin päikese järgi, et suundusime lõunasse ja mitte põhja, Phokaia poole.

Dorieus istus vööris ja hoidis märga riiet vastu pead. Kõigi merejumalate nimel kirudes küsisin ma: „Kuhu me oleme teel?”

Ma nägin vasakul rannikul pruune künkaid ja paremal saarte siniseid varje.

Dorieus ütles: „Mina ei tea ega tahagi teada. Mul on peas parv mesilasi ja ainuüksi mere nägemine ajab mu kõhu valutama.”

Tuul oli tugevnenud, lained peksid vastu parrast ja meie taga tulid kokkulepitud kaugusel mõlemad teised laevad. Sõudjate aeruavadest läigatas vahel vett sisse. Kuid Dionysios muheles lustakalt tüürimehe kõrval ning vaidles temaga mägede varjude ja maamärkide üle.

„Kuhu me teel oleme?” küsisin mina. „Kas viid meid pärslaste vetele?”

Dionysios naeris: „Joonia laevad pagevad põhjapoolsetesse linnadesse, välja arvatud Mileetose laevad, mis otsivad varju oma sadamast. Meie oleme pärslaste laevastiku selja taga ja keegi ei taipa meid taga ajada.”

Laevavööri ees pöörles delfiin ja paljastas läikiva vatsa. Dionysios osutas sellele ja ütles: „Kas sa ei näe, et mere nümfid juhivad meie teed ja ahvatlevad meid ümmarguste puusadega. Iga märk on hea, kui see meid pärslastest ja kaotatud Jooniast kaugemale viib.”

Kuid ta silmade välgatusest nägin, et ta tegi ainult vigurit ning oli oma otsuse juba langetanud, ehkki ta seda minu eest nalja taha varjas.

Kostsin: „Sul on õigus. Joonia oleme kaotanud. Need, kes Joonia linnadest juba mitme aasta eest põgenesid, olid meist targemad.”

Dionysios kortsutas oma puhmaskulme ja nähvas: „Ära räägi põgenemisest. Me tegime, mis suutsime. Ja me võime pärslast veelgi ärritada, enne kui ütleme oma kodulinnale igavesti jumalaga.”

„Mis sul plaanis on?” pärisin uuesti.

Kuid Dionysios osutas suure saare sinisele varjule meie ees, andis roolimehele märku ja lausus: „Meie ees on tervistusjumala kodusaar Kos. Ära aja oma joru, vaid parem kontrolli, kui paljud meist vajavad münti suhu, et maksta parvemehele.”

Unustasin enda, jätsin delfiini ümmarguse läikiva külje, toreda meretuule ja sõudjate ähkiva laulu sinnapaika. Laskusin laeva põhja haavatute juurde, vere ja rooja haisu sisse. Nende pimedust valgustas ainult aeruaukudest tulev nõrk valgus ja nende halamine oli vaibunud. Laeva põhjaplangud olid tardunud verest libedad. Mu pea hakkas ringi käima, korraga tuli meelde Orpheuse preester ja ma nägin surnuid laevapõhjal tumedate valgustamata kujudena. Elavate ümber oli veel nõrk kuma.

Kui olin haavatutega rääkinud, läksin laevalaele eluvalgusesse tagasi ja teatasin Dionysiosele: „Mõni on surnud, mõni lamab, nägu vahakarva, ega jaksa kättki tõsta, mõni upitab end istukile ja nõuab vett ning toitu.”

Dionysios kamandas: „Surnud Poseidonile ja ta nümfidele. Ma võtan kaasa ainult need mehed, kes ise jaksavad tekile ronida, olgu neljakäpukil või omal jalal. Teised jätame Kosi saare Hippokratese templisse und nägema.”

Sama käsu hõikas ta ka mõlemale teisele laevale, mis tulid meie kiiluvees. Phokaia mehed võtsid surnutelt riided, pistsid igaühele mündi kurku ja viskasid nad merre. Kuid omavahel võisteldes, kirudes, ähkides ja jumalaid appi kutsudes upitas enamik haavatuid end laevalaele päikesevalguse ja tuule kätte, sest keegi ei tahtnud jääda Kosi saarele. Kui pärslased olid maha põletanud Didymaioni,^[2.] siis me ei uskunud, et nad säästavad Apolloni poja templit või tunnustavad seda haavatute turvapaigana.

Paljude haavad avanesid pingutuse tõttu uuesti. Nende käed lõtvusid, nende veri sorises mulksudes laevaplankudele ning nad kukkusid tagasi laevapõhja pimedusse. Seda nähes süüdistasin: „Sa oled halastamatu mees, Dionysios.”

Ta raputas pulstunud pead ja vastas: „Ei, ei, Turms, vastupidi, omadele ma halastan.”

Ta ütles: „Pagana pihta, su jutt on erapoolik, Turms. Need haavatud on mu kaaslinlased, mina olen tõusnud nende pealikuks, olen nendega leiba ja soola jaganud ning neisse köiejupiga meremehe tubliduse peksnud. Kuid elus tuleb inimene toime ainult omal jõul. Ja kui ma ise laman jõuetuna laevapõhja pimeduses, ei haara surematud mu juustest ega tiri mind tekile. Ma pean ise pingutama, sikutaksin end kas või hammastega laevalaele. Ma ei nõua neilt rohkem kui endalt.”

Kui ta mõlema käega oma kaelakeed raputas, nägin pisaraid ta habemesse veeremas. Pöörasin pea ära ja ütlesin kiiresti: „Alles eile nägin ma, kui hirmus palju verd on inimeses. Veri värvis Lade juures mere punaselaiguliseks. Veri loksus laevade põhjal, enne kui need uppusid.”

Dorieus hoidis mõlema käega peast kinni ja hõikas ägedalt: „Lade on meil seljataga ja tulevik ees. Ära latra enam Ladest ja ma ei taha enam iialgi Joonia poole vaadatagi.”

Dionysios pühkis pisaraid habemest, ohkas ja ütles: „Ma ei näe enam ealeski Phokaiat. Kuid tean, et vaatan veel palju kordi Joonia poole. Juba siis, kui Kyros^[3.] päris Kroisoselt Joonia ja vallutas selle linnad, otsustasid Phokaia mehed valida vabaduse ja purjetada laevadega uutesse linnadesse. Lahkudes uputasid nad sadamasse rauakamaka ja vandusid, et ei naase enne, kui rauakamakas pinnale tõuseb. Nad purjetasid mere läänepoolsesse äärde ja asutasid Massalia. Kuid paljud jätsid asja pooleli, tulid tagasi ja neil oli sukeldumisega tükk tegemist, enne kui nad rauakamaka pinnale tagasi tõid. Sestap on minu meelest igasugused vanded asjatud, kuna inimese meel on muutlik ja ta ei tea ette, mis tahab. Arvan, siiski, et tean, mida mina tahan.”

Kuid ta polnud ikka veel nõus ütlema, mis tal plaanis on. Sõudsime Kosi saare sadamasse, maamärgiks oli Asklepiose^[4.] tempel ja sadamas polnud ainsatki suurt laeva, ainult kalameeste ja sukeldajate paate. Suured laevad oli pärslane lahkudes kaasa viinud. Kuid linna polnud pärslane hävitanud.

Preestrid ja arstid tulid meile randa vastu ja Dionysios laskis kõige raskemini haavatud kõigist kolmest laevast maale viia. Paljud olid teadvuseta, paljud sonisid, arvates, et näevad jumalikke vaatepilte. Preestrid olid nõus neile templis varjupaika andma, et nad seal parandavasse unne suiguksid. Nad ütlesid: „Me ei karda pärslase viha. Tervistusjumal ei vaata haige rahvuse või keele peale, habeme või rõivamoe peale. Ka pärslane jättis oma laevade haiged templisse.”

Dionysios naeris: „Ma pean templist lugu ja õnneks mu mehed sonivad ja on meelemärkuseta. Muidu roomaksid nad paljakäsi pärslasi kägistama, kui lamavad nende kõrval templi põrandal. Kui ka tervistusjumal ei vaata haige rahvuse või keele peale, siis olen alati arvanud, et ta heidab terase pilgu patsiendi kukrusse.”

Preestrid vaatasid talle julgelt silma ja ütlesid: „Paljud on pärast parandavat und surma lävelt naastes templile ohvriande toonud. Kuid vaese pühendatud savijäse on tervistusjumalale niisama väärtuslik kui rikka hõbekuju või -kolmjalg. Me ei ravi raha eest, vaid selleks, et arendada jumalikku võimet, mille Asklepios on andnud meile, oma järglastele. Me vannume seda silma, käe ja nina, tule, nõela ja noa nimel.”

Dionysios tahtis heita pilgu templi eeskotta, kuid preestrid ei lubanud seda. Nad vehkisid niigi oma maokeppidega, kui nägid Phokaia meeste metsikuid silmi ja habemes nägusid. Linnarahvas kogus majadest kiiresti kokku peosöögi ning pakkus meile veini, kuid segas sellesse viis osa vett. Neil oli purjus meremeestega kogemusi ja nad ei tahtnud, et me jokki jääme. Päike loojus, mäetipud õhetasid, meres ujus purpurseid laike, kuid Dionysios aina viivitas lahkumisega.

Preestrid hakkasid talle viltu vaatama ja vihjasid, et nad ei kavatsenud hoopiski anda turvapaika sõjalaevadele, olgugi tegemist Joonia omadega, vaid ainult haigetele.

„Ma saan hästi aru,” vastas Dionysios. „Joonia vabadus on murtud nii merel kui ka maal, ma ei salga seda. Siitpeale peate saama paremini aru pärslastest kui oma suguvendadest. Lähen kohe, kui olen saanud soodsa märgi.”

Kui lillakale saarele laskus hämarus ja vürtside lõhn tungis aedadest templi jahedasse õhku, kutsus Dionysios mu kõrvale, sügas habet ja palus: „Anna mulle nõu, Turms, sest sa oled õppinud mees ja mina olen hirmsas hädas. Ma ei tahaks kuidagi neid vanakesi ja nende jumalat solvata, kuid me läheme ohtlikele vetele ja me ei saa ilmaasjata ainsatki kogenud meremeest kaotada. Sellepärast tahan siit, olgu heaga või kurjaga, röövida kaasa mõne Asklepiose järglase. Ta ei tohi olla väga vana, sest muidu ta ei talu meresõidu pinget. Ta peab oskama parandada haavu, ravida merepalavikku ja kõhuvaevuseid. Peale selle oleks hea, kui ta räägiks ka foiniiklaste keelt, nagu paljud neist preestritest.”

„Mida sa siis kavatsed?” küsisin ma.

Ta ajas oma härjasilmad otsekui süüd tundes minu poole pungi ja tunnistas lõpuks: „Kas sa aru ei saa, Turms, pärslane on kogunud oma laevastikku kõik Küprose ja Foiniikia sõjalaevad Egiptuseni välja. Meri on valla ja kaitsetu kui lehma kõht. Aidaku mind Kairos. Ma kavatsen teenida soodsa hetke jumalat.”

„Surematute nimel,” vandusin ma kohkudes. „Aus sõda vabaduse eest on midagi muud kui mererööv avamerel. Piraadi iga on lühike, tema surm hirmus ja pärast seda on ta maine häbiga määritud. Teda aetakse halastamatult taga mere ühest otsast teise, tal pole kusagil pelgupaika ja kõigile ausatele inimestele on juba ta nimigi kohutav.”

„Ära tühja jahvata, Turms,” hoiatas Dionysios. „Kas sina, templipõletaja, tuled mind solvama?”

„Dorieus ja mina igatahes pole nõus sinuga kaasa tulema,” ütlesin otsustavalt.

„Eks jääge siis siia,” soovitas Dionysios pilgates. „Tõsijutt, jää nende sõbralike preestrite hoole alla. Eks seleta pärast pärslastele, kes sa oled ja kust tuled. Kohtume kunagi allilma nurmedel, kuid ma võin vanduda, et mina jõuan sinna vanemana kui sina.”

Dionysiose hoiatavad sõnad panid mu kõhklema. Dionysios käis peale: „Varsti on pime. Anna ometi nõu, kuidas ma kõige paremini saan arsti meile kaasa röövida. Me vajame võimekat arsti juba mõne päeva pärast.” „Õppinud arstid kardavad oma naha pärast,” ütlesin ma. „See on arusaadav, sest kui mõõk nende pea lõhestab, voolab kogu raskustega hangitud õpetus neist koos hingega välja. Isegi Mileetose targad tohtrid polnud nõus laevadele tulema, ehkki lubasid lahkesti pärast võitu kõiki haavatuid linnas tasuta ravida. Ei, vabatahtlikult ei tule keegi mereröövlilaeva arstiks.”

„Me pole kellegi röövlid, kui pärast teiste loobumist jätkame meresõda vaenlase enda vetes,” väitis Dionysios. „Ma teen arstist rikka mehe, nagu igaühest, kes minuga kaasa tuleb.”

„Kui ta peakski ellu jääma,” laususin mina, „mis rõõmu oleks tal rikkusest, kui ta kunagi ära tuntakse ja ta minevik välja tuleb? Ükski rahvas ega linn ei kaitse teda.”

„Turms,” hoiatas Dionysios, „ma kardan väga, et jätan su Kosi saarele, tahad või mitte, kui sa ei jäta loba ega hakka rääkima asjast.”

Lahkusin tema juurest ohates ja kurtsin saadud ülesande üle. Kui olin mõnda aega ringi vaadanud, nägin teistest eemal seismas lüheldast meest, kelle kujus oli midagi nii tuttavat, et teretasin teda hõikega, kuna arvasin, et olen teda enne näinud. Alles siis märkasin, et tal oli maokepp käes. Tal oli ümmargune nägu, ta silmad olid rahutud ja ta kulmude vahel oli korts.

„Kes sa oled?” küsisin ma. „Hämaras arvasin, et tunnen sind.”

„Mu nimi on Mikon,” kostis mees. „Olen pühendatu, kuid ma ei tunne sind, kui sa ei saa mulle märki anda.”

„Mikon,” kordasin ma. „Sardeisi sõjaretke ajal tundsin atika savikruuside maalijat, kelle nimi oli Mikon. Ta läks sõtta, et võidusaagiga oma põletusahju rajada. Tõsi küll, ta jõudis Ateenasse tagasi niisama vaesena kui oli läinud, kuid ta oli tugev mees ja tema kõrval oli turvaline pärslaste eest plagada. Ja ometi ei olnud ta mulle kunagi sinu moodi tuttav, kui vaatan sulle videvikus näkku.”

Mees ütles: „Sa tulid soodsal hetkel, võõras. Mu meel on rahutu ja ajab sädemeid nagu tuhk tuules. Mida sa minust tahad?”

Uurimaks tema meelestust ülistasin Kosi saare Asklepiose templi kuulsust ja tarku arste. Mikon ütles:

„Valge habe ei ole alati tarkuse tunnus. Päritud tavad seovad niisama palju kui parandavad. Õige arst joonistab maokepiga enda ümber püha ringi, kui ta seda vajab. Päritud kuulsuse varjus on rumaluselgi kerge pesapaika leida.”

Olin nõus: „Kosi saar pole muidugi ainus ravimiskoht. Itaalia Krotoni arste peetakse maailma parimateks. Üks neist olevat terveks ravinud suurkuninga enda ja teenivat teda ihuarstina.”

Mikon lausus: „Paljud kreeklased teenivad suurkuningat ka relvadega tema surematute hulgas. Nad pole kõige halvemad kreeklased.”

„Ma ei tea, kas sul on õigus,” väitsin mina. „Kreeka ori on minu arust ikka halb kreeklane, olgu tal või kuldkett kaelas.”

„Miks laidad sa teisi orjuse pärast?” noomis ta. „Kas sa ise ei ole ori? Kas sa ei vea oma keha kaasas nagu orjaahelat? Me kõik oleme orjad, kuni viibime siin sel kujul.”

„Ega sa ole Orpheuse pooldaja?” küsisin ma.

Ta raputas pead ja ütles: „Tean ainult seda, et miski ei juhtu mõttetult. Meie ise mõtet ei tea. Me ainult vahel aimame seda otsekui läbi loori, kui oleme aimajad. Ega sinagi just täna õhtul ilmaasjata minu juurde tulnud. Vaata, noorkuu särab mere kohal, kitsas kui kuldne pael. Vahest oled enese teadmata Artemise sõnatooja.”

Ta sõnad panid mu võpatama. „Mikon,” ütlesin ma, „maailm on suur ja teadmised ei kasva ühesainsas paigas. Sa pole veel vana. Miks jääd sa siia pärslaste jalgu?”

Ta puudutas mind sõbralikult käega ja selgitas: „Ma pole üldse ainult Kosi saarel kasvanud. Olen paljudel maadel rännanud, isegi Egiptuseni välja. Räägin mitut keelt ja tunnen haigusi, mida siin ei tunta. Ütle siis, mis sa minust tahad.”

Tema puudutus oli tuttav, justnagu oleksin teda kaua tundnud. Ütlesin, meel ärevil: „Mikon, vahest oleme tõepoolest kõik oma saatuse orjad. Sa oled mees, kelle sarnast mu laevapealik vajab. Minu ülesanne on sind temale näidata, nii et ta mehed sulle vastu pead koksaksid ja su vägisi meie laevale viiksid.”

Ta ei võpatanud, vaatas vaid mulle uurivalt otsa ja küsis: „Miks sa hoiatad mind? Kes sa oled? Sa ei ole kreeklase nägu.”

Kui ta mind vaatas, tundsin, et minust voogas vastupandamatut tahtejõudu. See kergitas mu käsivarred sirgelt üles, peopesad allapoole, otse noorkuu kuldse lindi poole. „Ma ei tea, miks ma sind hoiatan,” tunnistasin ma, „ega tea, kes ma olen. Tean vaid, et nii sinu kui ka minu lahkumishetk on käes.”

„Eks mingem siis,” naeris ta, pistis käe mu kaenla alla ja viis enda kõrval Dionysiose juurde. Olin jahmunud ega saanud aru, kuidas see kõik juhtus.

„Kas sa ei taha kellegagi hüvasti jätta?” küsisin hämmeldunult. „Kas sa ei pane kokku oma asju ja rõivaid?”

„Kui lähen, siis lähen jalapealt,” ütles ta. „Muidu pole minekul suuremat tähtsust. Võiks muidugi kasulik olla, kui tooksin oma ravimilaeka, kuid kardan, et mu minekut takistataks, ehkki ma pole end veel sidunud.”

Dionysios sekkus umbusklikult jutu vahele: „Ära sa proovigi laeka järele minna. Ent kui tuled vabatahtlikult arstina minuga kaasa, oskan sulle vääriliselt tasuda.”

Mikon raputas rõõmsalt naeratades pead ja ütles: „Vabatahtlikult või vägisi, need on vaid sõnad. Minuga juhtub, mis juhtuma peab ja mina ei saa seda takistada.”

Viisime ta endi vahel laevale. Dionysios laskis puhuda merikarpi ja kutsuda mehed kokku. Meie kolm laeva sõudsid violetseks rahunenud merele. Kui lahkusime Kosi sadamast, hiilgas meie halastamatu jumalneitsi kuu taevas nagu kitsas pael.