Читать книгу Turms, surematu - Mika Waltari - Страница 14

Kui hommik koitis, kerkis mandrilt ikka veel tihe suitsusammas märguandena Pärsia laevastikule, mille sajad laevad olid öösel merele läinud, et meile lahingut peale sundida. Merikarpide ja pasunate mängides sõudsime neile nõukogu poolt määratud lahingukorras vastu, suuremad laevad keskel ja kergemad mõlemal tiival. Kuldne Mileetos jäi meie selja taha. Me jõudsime aeglaselt edasi. Laevad jäid üksteisele ette ja aere purunes. Mida lähemale me pärslastele jõudsime, seda rohkem hoidsid laevad lähestikku, otsekui üksteiselt kaitset ostsides.

Me nägime Foiniikia laevade hõbeda ja pronksi välkumist ja nende kohutavaid jumalakujusid. Aga me nägime vaenlase laevastiku rivis ka Küprose kreeka laevu ja teisi Joonia laevu. Foiniikia laevadel ohverdati joonlastest vange ja nende verd valati laevade käila ette merre.

Meri oli pärslaste laevu täis. Kuid ka liitlaste laevastik täitis kogu mere. Nuiad hakkasid vastu pronkskilpe aina kiiremat takti taguma. Sõudjate laul läks vihasemaks. Laevaread sööstsid üksteisele vastu, nii et meri vööri ees vahutas. Mäletan, et mu kurk oli kuiv. Mäletan, et hirm tõmbas mu kõhulihased krampi. Siis mäletan ainult kokkupõrget ja veepritsmeid, täielikku kaost, vee loksumist ja surijate hirmuhüüdeid.

Meil oli esimesel rünnakul edu. Meie laev sõudis Dionysiose märguandeid järgides poolviltu vaenlase laevade poole, otsekui pakkudes oma külge läbistamiseks. Kuid me tegime õigel ajal pöörde, säilitasime kiiruse ja ramm purustas raginal kõrge laeva külje. Laev kaldus meie kohale, justnagu tahaks meie oma kummuli keerata. Mehi pudenes merre ja meie laeva tekile. Nooled vihisesid õhus. Sõudes ja tagurdades püüdsime laeva küljest valla pääseda ja jätta selle uppuma. Kuid eraldudes põrkas meie laeva ahter vastu teist laeva. Sealt hüppas mehi meie laevale ja tekiplankude naksudes käis võitlus mees mehe vastu. Kõik meie viis laeva olid lahutamatus summas keset vaenlase aluseid. Meie sõudjad jooksid, relvad käes, tekile, kuid paljusid tabasid pärslaste nooled. Selles ägedas kähmluses sattusin Dorieuse kõrval foiniikia laeva tekile. Enne kui ma aru sain, kuidas see kõik oli juhtunud, olime laeva vallutanud, jumalakuju selle käilast merre paisanud ja ajanud vette need, kel polnud julgust võidelda ja verest libedal laevalael langeda.

Kuna meid oli vähe, pidime laevast loobuma ja jätma selle purunenud aerudega vrakina triivima. Kui lahingumöll vaibus, kutsus Dionysios oma laevu kokku, kõik viis järgnesid kutsele ning me nägime, et olime vaenlase laevade rivisse augu löönud. Kõik meie viis laeva sööstsid aerude paindudes uute vaenlase laevade poole lahingu keskmesse, kus Mileetose vägevad laevad olid vaenlase alustega kohtunud. Keskpäeva paiku hakkas viiekümneaeruline meie jalge all vajuma ja me pidime enda päästmiseks vallutama kahe aerureaga foiniikia laeva. Kui Dionysios oli sellele laevale oma sõjamärgid üles pannud, vaatas ta ringi ja küsis: „Mis see tähendab?”

Me nägime uppuvaid ja triivivaid laevu, ujujaid ja meres loksuvaid laipu, aerude ja laevarusude külge klammerdunud mehi. Lade väina kaitsma jäänud Joonia laevastik sõudis täie hooga selja tagant meie poole. Enne kui millestki jõudsime aru saada, andis ta selja tagant löögi oma kaasmaalaste laevadele. Dionysios ütles: „Nad ootasid ära, et näha, kummale poole võit kaldub. Nüüd ostavad nad pärslastelt oma kodulinnadele halastust. Võidujumalanna on Joonia hüljanud.”

Me võitlesime Dionysiose juhtnööride järgi siiski edasi ja kaotasime ebavõrdses võitluses kaks laeva, kuid päästsime nende ellujäänud, nii et meie kolmel laeval oli täisarvuline meeskond. Dionysios käskis foiniikia sõudeorjadel merre hüpata, sest ta ei usaldanud neid, eemaldus lahingust ja suunas laevad ulgumerele. Suur hulk Joonia aluseid põgenes põhja poole ja Pärsia laevad aerutasid neile võidu järele. Nüüd läks joonia sõudjail vaja seda jõudu, mida nad olid nädalate kaupa saare rannal purjede varjus vedeldes kogunud.

Osalenuna peaks mul olema Lade merelahingust rohkem pajatada. Kuid ma olin meresõjas kogenematu ja mu silmad polnud harjunud laevu omavahel eristama. Tegelikult arutati meie laevadel lahingu käiku iga puhkepausi ajal veel mitu nädalat ning igaüks rääkis juhtunust ja hindas seda teisiti kui teised ja tundis asja paremini.

Minu kogenematust meresõjas näitab kõige paremini see, et ma imestasin väga, kui nägin meie laeval tervet virna varakirste, kalleid sõjariistu, ohvrikarikaid ja -astjaid, kullast käevõrusid ja kaelakeesid. Kui mina olin elu ja surma peale võidelnud, jõudmata ümbergi vaadata, oli Dionysiosel ja ta kogenud meremeestel olnud aega päästa meie vallutatud laevadelt nende aarded ning maha raiuda käsivarsi ja pöidlaid, et nende küljest kähku kullast käevõrusid ja sõrmuseid korjata.

Vallutatud foiniikia laev meeldis Dionysiosele. Ta koputas vastu selle seedrist plankusid, uuris ruume ja sõudepinkide asetust ning ütles: „Mäherdune laev! Kui mul oleks sada niisugust laeva ja need täis Phokaia mehi, võidaksin kõik mered.”

Ta ei purustanud laeva jumalakuju, vaid ohverdas sellele ja palus: „Tule minu poolele, foiniikia jumal, olgu su nimi mis tahes, ja sõdi meie poolel.” Ja ta ei teinud laeval mingeid muudatusi. Vastupidi, ta jaotas foiniikia kilpe ja laevatunnuseid ka mõlemale viiekümneaerulisele. Vööri mõlemale poole laskis ta maalida suured silmad, et laev ka kaugetel meredel teed leiaks.

Õhtu eel oli meri meie ümber tühi. Dionysios ei kippunud ööseks maale minema, vaid laskis laevadel sõuda üksteisest hüüdekaugusel ning sõudjatel kordamööda aerudel olla. Laeva täitsid haavatute kaebed ja oigamine ning Dionysiose ainus ravimeetod oli haavu mereveega pesta ja neile tõrva peale määrida. Dorieusel oli arvukalt hoopvigastusi ja ta kiiver oli aeruga nii kõvasti pihta saanud, et peanahk kärises, enne kui ta kiivri peast kätte sai. Sestap ta ütles, et vajab pigem seppa kui arsti.

Nähes mere pelutavas tühjuses ja ööpimeduses enda ümber teiste viletsust, häbenesin, et polnud ise haavata saanud ja nutsin näo märjaks. See oli esimene kord nutta pärast seda, kui Herakleitos oli mu oma majast välja visanud ja mind tänamatuks nimetanud. Olin tantsinud vabadustantsu ja aidanud rahval Hermadorost Efesosest minema kihutada ning Herakleitos ei saanud seda mulle andestada.

Dionysios tabas mind nutmas, puudutas pimedas käega mu põski ja küsis imestades: „Miks sa nutad, Turms, sina ainuke mees, keda olen näinud lahingus naermas. Sina muudkui naersid, kui surm su ümber kisendas.”

„Anna mu pisarad andeks,” palusin ma. „Ju ma olen pidetum inimene kui ise arvasin. Ei ma tea isegi, mille pärast ma nutan. Enda arvates Joonia kaotuse pärast küll mitte. Ma ei töina ka iseenda pärast. Valan pisaraid, meenutades vingust õhku, kirjutuspulka ja vahatahvlit, pilget ja tarkust mu õpetaja majas. Ta ütles, et kõige pikem teekond on inimeses endas. Omaenda piire ei suuda keegi saavutada. Küllap ma sellepärast vesistangi.”

Surusin Dionysiose suure käe oma põse vastu, nutsin kõva häälega ja kurtsin: „Dione viskas kord mulle õuna, mille kooresse ta oli oma nime kirjutanud. See õun oli mulle kallim kui kogu mu õpetaja tarkus. Selle õuna pärast tantsisin ma vabadustantsu. Selle õuna pärast viskasin Sardeisis tulelondi Kybele templisse. Nüüd nutan, sest ei suuda enam isegi Dione nägu meenutada.”

„Vastandid tekitavad üksteist igaveses võitluses,” ütlesin ma. „Miski ei ole jääv, vaid kõik muutub iga hetk ja ka ma ise muutun. Kõik on üks ja seesama tulesära, ka maa ja vesi. Kõik on tulnud tulest ja kõik läheb tulesse tagasi. Jumal on öö ja päev, talv ja suvi, nälg ja küllastus. Sellepärast on ta muutlik nagu viirukisuits tules. Ta saab igast uuest lõhnast uue nime.”

Dionysios jäi murelikuks, kompas mu lagipead ning küsis: „Kas sa oled saanud löögi vastu pead?” Ta nuusutas õhku, tegi sõrme suus märjaks ja kontrollis tuule suunda, kuulatas vee solinat laevanina ees ning vaatas tähtede asendit. Siis ta ütles: „Mina olen harimata mees, kuid ma tunnen merd ja hoovuseid, tuuli ja laeva ehitust. Kui sina oleksid harilik meremees, parandaksin su nutu kähku mõne köieotsavopsuga. Kuid sina oled mu sõber. Sellepärast võid valida saagi hulgast kõige ilusama kaelakee, mille leiad, kui ainult jätad töinamise. Su nutt ajab mulle hullemad judinad peale kui pärslaste kisa.”

Ma sajatasin Dionysiost ja ütlesin: „Viska oma kaelakee merre. Ma olen täna tapnud mõõga ja odaga endasuguseid inimesi. Nende varjud jälitavad mind. Ma näen nende nägusid ja mõõgaga lõhestatud lõugu. Nende külm hingus lehvib mu pea ümber.”

Dionysios purskas naerma, lubas hommikul vajaliku lepitusohvri teha ja saatis mu foiniikia pealiku mürri järele lõhnavale asemele magama. Mürri lõhn hajutas vere maitse mu suust. Ma magasin otsekui surnu ja unes tuli mu juurde tiibadega astraalkeha, ihuliikmed paljad, ning naeratas veetlevalt. Kui aga tahtsin teda emmata, sulas ja kadus ta mu käte vahelt nagu vari.