Читать книгу Turms, surematu - Mika Waltari - Страница 5

Oli täiskuuöö ja kevadpidu algamas. Ent kui mu kaaskondlased tahtsid mu näo ja käed pühast värvist puhtaks pesta, mind võida ja mulle lillepärja kaela riputada, saatsin nad minema.

„Võtke mu jahu ja küpsetage jumalakooki,” ütlesin ma. „Valige mu karjast ohvriloomad. Jagage kinke ka kõige vaesematele. Tantsige ohvritantse ja mängige jumalatemänge, nagu on kombeks olnud. Ma ise tõmbun üksindusse, nõnda kui ma nüüdsest peale pean kõik, mis teen, üksi tegema.”

Siiski käskisin mõlemal auguril^[2.], mõlemal välgu-uurijal ja mõlemal ohverduspreestril silma peal hoida, et kõik toimuks kombekohaselt. Ma ise suitsutasin oma tuba, kuni õhk oli jumalate suitsust nii paks, et oli raske hingata. Lasksin kuul endale näkku paista, heitsin lebatsi kolmekordsele padjariidale ja panin käed kõvasti rinnale risti.

Vajusin unne, mis ei olnud uni, kuna ma ei suutnud ühtki ihuliiget liigutada. Siis tuli mu unenäosse jumalanna must koer. Kuid ta ei tulnud enam nagu varem haukudes, silmad peas põlemas. Ta tuli mu juurde sõbralikult, hüppas kaissu ja lakkus mu nägu. Kuid ma rääkisin temaga unes ja ütlesin:

„Jumalatar, ma ei taha sind enda juurde allmaaelanikuna. Sa oled andnud mulle rikkusi, mida ma pole palunud. Oled andnud mulle võimu, mida ma pole ihaldanud. Maa peal pole midagi head, millega võiksid mu ära osta, et rahulduksin sinuga.”

Ta must koer kadus mu kaisust. Ahistus möödus. Mu kuukeha käed kerkisid varjudena kuupaistes õhku.

Kuid ma ütlesin: „Jumalatar, ma ei taha sind teenida ka taevaelanikuna.”

Mu kuukeha ei eksitanud mind enam. Selle asemel kasvas mu silme ette mu kaitsevaimu tiibadega astraalkeha, ilusam kui kõige kaunim inimkeha. Ta lähenes mulle elavamana kui maapealne inimene, istus mu aseme servale ja naeratas mulle nukralt.

Ma ütlesin: „Puuduta mind käega, et lõpuks ometi tunneksin sind. Ma igatsen veel ainult sinu järele, sest olen väsinud kõike maapealset himustamast.”

„Ei, ei,” ütles ta. „Sa ei tunne veel mind, kuid ükskord õpid mind tundma. Oled sa maa peal armastanud keda tahes, sa oled temas ainult mind armastanud. Meie kaks, sina ja mina, oleme lahutamatud, kuid alati lahus, kuni lõpuks võin su oma embusse võtta ja su oma tugevate tiibadega minema viia.”

„Ma ei igatse su tugevate tiibade järele,” laususin ma. „Ma igatsen sinu enda järele. Igatsen su puudutuse järele. Mina tahan sind oma embusse võtta. Kui mitte selles elus, siis mõnes tulevases sunnin sind võtma maapealse olevuse keha, et leida sind inimese silmadega. Ainult sellepärast tahan veel kord tagasi tulla.”

Ta puudutas peenikeste sõrmeotstega mu kaela ja lausus: „Küll sa oled hirmus valevorst, Turms.”

Ma silmitsesin tema veatut ilu. Ta oli inimese moodi ja tule moodi. Ma otsekui söestusin teda vaadates.

„Ütle mulle lõpuks oma nimi, et ma sind tunneksin,” palusin teda.

„Küll sina oled valitsemishimuline,” süüdistas ta muiates. „Kui sa ka teaksid mu nime, ei valitseks sa mind. Kuid ära karda. Kui ma su lõpuks oma embusse võtan, sosistan oma nime sulle kõrva. Kardan ometi väga, et kui sa jälle ärkad, surematuse kõmin kõrvus, oled selle unustanud.”

„Ma ei taha unustada,” laususin.

Ta kinnitas: „Oled ennegi unustanud.”

Ma ei suutnud enam vastu panna. Sirutasin oma söestuvad käsivarred välja, et teda emmata, kuid mu käed sülelesid tühjust, ehkki nägin teda elavana enda ees. Ma hakkasin aegamööda läbi tema astraalkeha oma toa esemeid nägema. Ajasin end võpatades istuli ja kobasin kätega kuupaistet.

Tõusin lohutult püsti ja kõndisin mööda tuba ning puudutasin mitmesuguseid asju. Kuid mu kätes polnud jaksu, et ainsatki eset tõsta. Mind valdas uuesti ahistus ja ma lõin rusikaga vastu pronkskilpi, et kutsuda enda juurde oma kaaskondlasi, ükskõik mis inimesi. Kuid pronkskilp ei teinud kõlksugi. Ta jäi tummaks.

Pärast seda rusuvat ahistust ärkasin veel kord. Ma lamasin asemel selili, käsivarred tugevasti rinnal risti. Ärkasin ja sain jälle oma ihuliikmeid liigutada. Tõusin lebatsiservale istuli ja katsin näo kätega.

Läbi viirukisuitsu ja õudse kuuvalguse tundsin suus surematuse metallimaitset. Ma tundsin sõõrmetes surematuse jäälõhna. Mu silmis välgahtas surematuse külm tulepaiste. Mu kõrvus kõmises surematuse tormikohin.

Ma tõusin trotslikult ja ajasin käsivarred laiali. „Ma ei karda sind, kimäär^[3.],” karjusin ma üksi oma toas. „Ma elan ikka veel inimese elu, mina, Turms, mitte surematu, vaid inimene omasuguste seas.”

Aga kui olin trotsi veel kord välja karjunud, teadsin, et see polnud tõsi. Ma polnud enam inimestesarnane, vaid olin neist lahkunud. Mu ümber polnud enam kedagi, keda oleksin enda lähedale igatsenud. Mul oli villand rikkusest. Võimu taagast. Toit väsitas mind. Vein ei suutnud mind rõõmustada. Ka kõige uljamad tantsud ajasid mulle igavuse peale, inimeste kõnetamine tüütas mind. Otsuste langetamine oli mulle pingutav.

Kuid unustada ma ei suutnud. Kõnetasin taas teda, kes nähtamatult viibis mu läheduses ja varjas mind oma tiibadega.

„Ma tunnistan üles,” ütlesin ma, „tunnistan üles. Kõik mu elu teod, mille üle olen jonnakalt omaenda tahtel ise otsustanud, kõik need teod on olnud ülekohtused, kahjulikud mulle endale ja teistele. Ainult siis, kui olen otsekui kuutõbine järginud sinu juhatust, ise teadmata, miks, olen eksimatult täppi tabanud. Kuid mis mina, Turms, olen, ja miks ma niisugune olen, selle tahan endale veel selgeks teha. Omaenda ja mitte sinu tahtel, et ma ei unustaks.”

Kui olin sellisele selgusele jõudnud, pilkasin teda kibedalt ning ütlesin: „Sa oled tõepoolest teinud kõik, et ma usuksin, kuid ma ei usu ikka veel. Nõndapalju olen veel inimene. Usun alles siis, kui ma kord mõnes teises elus virgun, tormikõmin kõrvus, ning mäletan ja tunnen ennast. Kui niiviisi läheb, olen sinusugune. Siis võime teineteisele paremini oma tingimusi dikteerida.”

Võtsin jumalanna eest savikruusi, korjasin kivid üksteise järel pihku ja meenutasin. Kui oli meelde tulnud, kirjutasin kõik üles nii hästi kui meeles oli.