Читать книгу Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus - Mikko Lagerspetz - Страница 10

Nagu nägime, on sotsioloogias võimalik rõhutada struktuuri ja subjekti osa erinevalt. See väljendub näiteks uurimiseks valitud üksuse ulatuses: kui püütakse vaadelda kogu ühiskonda, on tegemist makrosotsioloogia tasandiga; mikrosotsioloogilised uurimused vaatlevad väiksema kollektiivi tasandil esinevaid nähtusi. Küsimus subjekti ja struktuuri esmasusest ei ole ainult metodoloogiline valik, vaid puudutab arusaama inimese, ühiskonna ja nendevahelise suhte olemusest. On veel teisigi samalaadseid küsimusi, milles sotsioloogia ei ole jõudnud ühtse seisukohani, aga millega ühiskonna uurijad ometi peavad tegelema. Sotsioloogia jaoks tähtsad küsimused, millele saab vastata ainult oletamisi, on näiteks:

 Kas inimest suunavad emotsioonid, teiste heakskiiduga arvestamine, tavad jms või on ta oma loomult homo oeconomicus (enda heaolu maksimeerida püüdev ja selle nimel oma tegevust ratsionaalselt kavandav subjekt)?

 Kas inimene on eelkõige sotsiaalne (Aristoteles nimetas inimest zoon politikon’iks (ζῷον πολιτικόν) ehk ühiskondlikuks loomaks) või asotsiaalne[5.] olend (Sigmund Freudi arvates näiteks on inimese bioloogiline loomus ja sotsiaalsuse nõue teineteisega paratamatus vastuolus)?

 Kas ühiskond on põhiolemuselt harmooniline (nagu on väitnud näiteks Talcott Parsons ja teised funktsionalistid) või konfliktne (nagu on arvanud näiteks Karl Marx ja marksistid)?

 Kas ühiskonda koos hoidvaks jõuks on selle liikmete ühised arusaamad ja taotlused või sundus?

 Mis ajendab ja suunab ühiskondlikku muutust, kas kultuur ja poliitika või majandus ja tehnoloogia?

Varem esitatud küsimuses struktuuri ja subjekti vahekorrast sisalduvad teatud mõttes ka selles nimekirjas loetletud küsimused. Kõige üldisemalt võiks sotsioloogia põhiprobleemi kokku võtta küsimusega: kuidas on ühiskond võimalik?

Sotsioloogia võimaldab vaadelda ühiskonda nii üksikisiku kui ka terviku vaatenurgast. Vaatenurga valikust võib muu hulgas sõltuda see, milliseid mõisteid ühiskonna analüüsimisel kasutatakse ja kuidas neid defineeritakse. Paljude sotsioloogias kasutatavate kesksete mõistete kohta on paralleelselt käibel mitu definitsiooni. See asjaolu tundub vajavat selgitust; tavaliselt eeldatakse ju teaduses (ja üldse igasuguse ratsionaalse arutelu puhul), et mõisted on üheselt defineeritud.

Näiteks on üks palju kasutatav, aga ometi mitmeti defineeritav mõiste „võim“. Üks võimalik viis seda defineerida on öelda, et võim tähendab isiku võimalust sotsiaalses vahekorras osaledes saavutada oma tahtmine ka juhul, kui teised osalejad sellega ei nõustu.^[6.] Näeme, et selline definitsioon toonitab seost konfliktiga ja ühtlasi võimu kasutamise kavatsuslikkust ehk intentsionaalsust: meil on võimalus osutada kindlale subjektile, kes võimu oma teadvustatud eesmärkide saavutamiseks kasutab. Hoopis teisel viisil räägitakse aga võimust siis, kui analüüsitakse näiteks rahvusvahelisi majandussuhteid. Analüüs näitab, et oma majanduspoliitilisi otsuseid tehes lähtuvad riigid muu hulgas vajadusest olla rahvusvahelistele ettevõtetele soodne koht investeerimiseks. Majanduslikult nõrgas riigis võib ühe suurettevõtte poliitiline mõju olla väga tugev, kui selle investeeringutest sõltuvad paljude inimeste töökohad ja riigi maksutulud. Samas annab selline mõju ainult harva ennast tunda otsese vastasseisu ja konfliktide näol; samuti on nii poliitika kui ka suurettevõtete haldamise puhul tihtipeale raske eristada kindlaid isikuid, kes otsuseid langetavad. Sellegipoolest tundub ka majandussuhteid analüüsides põhjust olevat kasutada võimu mõistet, isegi kui puuduvad nii konflikt kui ka võimu kasutav kindel subjekt. Sellisel juhul võiks võimu defineerida kui ühiskonnastruktuuri omadust, mis seab struktuuri ühe osa tegutsemise selle teisest osast sõltuvusse.^[7.] Võimusuhtes osalevad isikud ei pruugi omada erilist võimu kasutamise kavatsust ega isegi võimusuhte olemasolust teadlikud olla.

„Võim“ on ühtlasi näide sõnast, mida sagedasti kasutatakse ka tavakeeles, aga vajab täpsemat definitsiooni selleks, et olla kasutatav teaduses. Ei ole tingimata oluline jõuda mõiste ühe definitsioonini, mis oleks alati ja kõikjal kasutatav. Erinevate ühiskondlike nähtuste analüüsil võib olla vajalik anda üldisemale mõistele täpsem eriline definitsioon, et just parajasti uuritava nähtuse eripära oleks paremini vaadeldav. Küll aga peab olema selgesti näha, millises tähenduses mõistet just kõnealuses uurimuses on otsustatud kasutada. Raamatu alapeatükis 4.2 nimetatakse uurimuses kasutatavate mõistete sellist defineerimist operatsionaliseerimiseks.