Читать книгу Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus - Mikko Lagerspetz - Страница 8

Raamatu ülesehitus järgib mingil määral teadusliku uurimistöö kulgu. Kogu tegevuse aluseks ja ka ajaliselt esimeseks punktiks on teatavad, tihti implitsiitseteks ehk selgelt sõnastamata jäävad lähtekohad – teoreetilised oletused, mis puudutavad teaduse eesmärke ja ühiskonda üldiselt, ning eriti igat uuritavat nähtust ennast. Oma lähtekohti peaks uurija suutma teadvustada ja vajalikul määral ka teistele selgitada. Nende alusel moodustub uurimisprobleem, mis omakorda suunab uurijat valima uurimisstrateegiat, mis just selle probleemi uurimiseks sobib, ning püstitama hüpoteese või detailsemaid ja konkreetsemaid küsimusi. Nendele vastamiseks kogutaksegi empiiriline uurimismaterjal. Saadud andmed ja muud materjalid allutatakse analüüsile, mille tulemusel tekkinud teadmised ja arusaamad püüab teadlane lõpuks ka teistele võimalikult veenval viisil kättesaadavaks teha.

Järgmine peatükk (2. ptk) annab ülevaate sotsioloogiast kui teooria ja meetodi poolest pluralistlikust, kõrvuti mitut teoreetilist vaatenurka ja empiirilist meetodit rakendavast teadusest. Arvestades sellealaste käsitluste puudust, olen peatüki lõppu paigutanud lühikese ülevaate sotsioloogia ajaloost Eestis – teemast, mis seni veel ootab põhjalikku uurimist. Sellele järgneb 3. peatükk, milles tutvustan eri uurimistraditsioonidega seostuvaid teadusideaale ja nende arusaamu sotsiaalteadusliku uurimistöö eesmärkidest. 4. peatükis võtan vaatluse alla teadusliku teoorialoome kesksed küsimused – teooria ja hüpoteesi omavahelised suhted, samuti kasutatavate mõistete operatsionaliseerimisega seotud teemad. Sellele järgnev peatükk (5. ptk) keskendub uurimisstrateegiale, mille kujunemise määravad uurimisteema ja uurimisprobleem ning millest lähtudes planeeritakse uurimistöö kulgu. Uurimisprobleemi püstitamisel tuleb mõelda ka uurimistulemuste üldistamise võimalustele. Ühiskonna uurimisel tuleb arvestada eetiliste küsimustega, millel samuti peatun.

Raamatu kõige pikemas, 6. peatükis, mis hargneb õige mitmeks alapeatükiks, tutvustan ükshaaval tavalisemaid empiirilisi uurimismeetodeid, pöörates tähelepanu nende kasutamisvõimalustele ja ka sellele, mis tüüpi uurimisküsimustele nad vastata ei saa. Valdkonna mahuga võrreldes pigem põgusalt tuleb 7. peatükis juttu uurimistulemuste kvantitatiivsest esitamisest ja analüüsist, samuti nende statistilise olulisuse hindamisest ja üldistamisest. Kes aga tahab põhjalikumat ülevaadet ühiskonna uurimisel kasutatavatest statistilistest meetmetest või kvalitatiivse analüüsi võtetest, võiks teha tutvust olemasolevate eestikeelsete õpikutega.^[8.] 8. peatükk käsitleb uurimust ja uurimistulemusi tutvustavate tekstide žanre, nendele esitatavaid nõudeid ja kirjutamisprotsessi.

Raamatu viimane, 9. peatükk soovib olla hoopiski väljajuhatuseks ühiskonna uurimise meetoditest: mõne lihtsa põhimõtte kujul on sinna püütud koondada olulisim, mis varasemates peatükkides öeldud. Sellega on püütud näidata, et võimalike „ühiskonna uurimise meetodite“ hulk on tegelikult piiramatu; otsustavaks saab teadlase jaoks see, et ta ise on teadlik oma tegevuse eesmärkidest ja selle abil kogutud materjali olemusest.

1 Ahlberg 1925: 136. [ ↵ ]

2 Sellise tõlgenduse võimalikkusest räägib näiteks Eesti Sotsiaalprogrammide Keskuse juhataja Katri Tammekannu väide politseistatistikat käsitlenud uurimuse avalikustamisel: „Paradoksaalselt ei näita koduvägivalla tõttu politseisse pöördunute arvu kiire tõus viimase aasta jooksul mitte peretülide plahvatuslikku kasvu, vaid on hoopis positiivne märk sellest, et karistusseadustiku muutus ja politsei hoolivam suhtumine kannab vilja.“ (Avatud Eesti Fondi pressiteade 24.11.2005) [ ↵ ]

3 Spector, Kitsuse [1977] 1987. [ ↵ ]

4 Selle näite najal tuleb samuti ilmsiks, et sotsiaalpoliitikast ja sotsiaalsetest probleemidest rääkides ei jääda tavaliselt „neutraalseteks“: konservatiivse, patriarhaalse peremudeli pooldaja võib pidada perevägivalla kui nähtuse „teadvustamist“ pigem häirivaks. Ta võib leida, et see kahjustab tema silmis olulisi väärtusi (nt perekonnapea autoriteet). [ ↵ ]

5 Kunstiteoste analüüsi ei käsitleta eraldi, kuna see eeldab üldjuhul ka vastava eriala tundmist. [ ↵ ]

6 Galtung 1967: 15. [ ↵ ]

7 Tuntud näited: Ortega y Gasset [1930] 2002, Giddens 1999, Castells 2010. [ ↵ ]

8 Tooding 2015, Laherand 2008. [ ↵ ]