Читать книгу Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus - Mikko Lagerspetz - Страница 5

Käesoleva raamatu esimene eesmärk on esitleda tavalisemaid empiirilisi uurimismeetodeid, mida ühiskonna ja ühiskondlike nähtuste parema mõistmise nimel on kasutatud. Terminit meetod (kr methodos ’menetlusviis’)^[1.] on siin kasutatud tähistamaks mitmesuguseid viise, kuidas (eelkõige empiirilise ehk kogemusliku) tegelikkuse omadused teaduslikule analüüsile kättesaadavaks tehakse. Metodoloogiaks nimetatakse omakorda väiteid, mis käsitlevad meetoditelt nõutavaid omadusi ja nende abil saavutatud teadmiste väärtust.

Kõiki selles raamatus vaadeldavaid meetodeid on kasutatud uurimustes, mida saab nimetada sotsioloogilisteks. Paljud siin esitatavad näited ja meetodialased arutelud on seotud eelkõige just selle teadusharuga. Raamat tahab siiski täpsemalt määratletud erialast olenemata kõnetada kõiki teadlasi ja teadusejüngreid, keda ühendab huvi ühiskonna uurimise vastu. Oma ajaloo jooksul on sotsioloogia kui sotsiaalteadustest kõige üldisem avaldanud neile kõigile mõju, aga samuti olnud vastuvõtlik ideedele, mis on esialgu tekkinud teiste sotsiaal- ja inimteaduste raames. Seetõttu on sotsioloogias kasutatavad uurimismeetodid suurel määral ühised niisuguste distsipliinidega nagu politoloogia, sotsiaalpoliitika, pedagoogika ja sotsiaalpsühholoogia ühelt poolt ning antropoloogia, etnoloogia, kultuuriuuringud ja ajalugu teiselt poolt; nende, iseloomult üldiste distsipliinide harudena on muidugi tekkinud ka kitsamalt piiritletud uurimisalasid, näiteks meediauuringud, avaliku halduse uuringud, rahvusvaheliste suhete uuringud, kriminoloogia jt. Tuleb rõhutada, et uued ideed ja uued uurimismeetodid (ning vanade meetodite uued variatsioonid) tekivad pidevalt nii sotsioloogias kui ka teistes teadustes ning et juba seetõttu ei saa ükski raamat esitada oma eriala meetodeid täielikult – ka mitte käesolev.

Esitlemise käigus ilmnevad iga uurimismeetodi tugevad ja nõrgad küljed – selle voorused ja piirangud. Raamatu teine eesmärk ongi näidata käsitletavate meetodite suhet eri tüüpi uurimisküsimustega. Mis tahes empiiriline teave osutub uurimistulemuseks ainult sedavõrd, kuivõrd see vastab küsimustele, mis on uurimuse alguses (või hiljem selle käigus) endale püstitatud; uurimisküsimus tuleb püstitada ja kasutatav meetod valida selliselt, et tulemuste saamine oleks üleüldse võimalik. Kui on paika pandud üldisem probleem, millele uurimus püüab vastuse leida, tekib tavaliselt juba ka arusaam sellest, millised meetodid on uurimismaterjali kogumiseks sobilikud ja millised mitte.

Mida aga võiks tähendada „uurimisküsimusele vastamine“, „tulemuste saamine“ ehk mõne nähtuse „seletamine“ või „mõistmine“? See küsimus viib meid üldisemate küsimuste, sotsiaal- ja humanitaarteaduste metodoloogia valdkonda. Raamatu kolmas eesmärk ongi lugejale tutvustada üldisi põhimõtteid, mis iseloomustavad teaduslikku uurimust ja uurimistulemuste esitamist. Tegemist ei ole n-ö kokaraamatuga, mis sisaldab kõiki uurimise korraldamiseks vajalikke detailseid nõuandeid. Oskus iseseisvalt uurimistööd teha ei teki raamatuid lugedes, vaid harjutades ja mõeldes ning kogenenumate teadlaste juhendamisel. Selleks et uurimistöö planeerimist üldse alustada saaks, peab igal uurijal siiski olema selge ettekujutus eri meetodite pakutavatest võimalustest ning nende suhtest eri laadi uurimisküsimuste ja teoreetiliste taustaoletustega. Sellist püüabki see õpik pakkuda.