Читать книгу Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus - Mikko Lagerspetz - Страница 14

Nagu mujalgi, oli sotsioloogia Balti provintsides ja Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel enamasti mitte iseseisev teadusharu, vaid interdistsiplinaarne uurimisvaldkond. Uurimisteemadega, mida tänapäeval mõistetakse kui sotsioloogilisi, tegelesid teadlased teistelt erialadelt (nt teoloogia, filosoofia ja geograafia). Ennast sotsioloogina määratlenud varajaseks erandiks oli Tuhala mõisnik Paul von Lilienfeld-Toal (1829–1903), kes arendas organismianaloogial põhinevat sotsioloogilist teooriat vene, saksa ja prantsuse keeles kirjutatud teostes ning oli Pariisis tegutsenud Rahvusvahelise Sotsioloogiainstituudi (Institut International de Sociologie) president aastatel 1897–1898. Tema ametnikukarjäär aga kulges Peterburis ja Miitavis (Jelgava) ning otsest mõju sotsioloogia arengule Eestis ta ilmselt ei avaldanud.

Aastatel 1869–1874 avaldas Tartu ülikooli teoloogiaprofessor Alexander von Oettingen (1827–1905) kaheköitelise teose „Die Moralstatistik und ihre Bedeutung für eine Sozialethik“ („Moraalistatistika ja selle tähendus sotsiaalsele eetikale“) ning 1881. aastal teise uurimuse „Ueber acuten und chronischen Selbstmord“ („Akuutsest ja kroonilisest enesetapust“). Mõlemat on maininud Émile Durkheim oma klassikalises uurimuses „Le Suicide“ („Enesetapp“).

1920.–1930. aastatel käsitlesid Eestis sotsioloogilist temaatikat näiteks ajaloolane Hans Kruus, teoloog Hugo Rahamägi, geograaf Edgar Kant, filosoof Alfred Koort ja teoloog Eduard Tennmann. Ajakirjanik ja ühiskonnategelane Eduard Laaman (1888–1941) avaldas Eesti ühiskonna ja lähiajaloo populaarteaduslikke käsitlusi, kus ta rakendas muu hulgas ka Max Weberi ja Werner Sombarti mõisteid ja teooriaid. 1930. aastate lõpul õpetas Tartu ülikooli filosoofia õppetoolis sotsioloogiaalaseid kursusi Ilmar Tõnisson (1911–1939), kes oli end sellel alal täiendanud Londoni Majanduskoolis (London School of Economics).

Pärast II maailmasõda, kui Eesti oli NSV Liidu osa, ei olnud siin esialgu enam võimalik tegelda ühiskonna empiirilise uurimisega. Ühiskonna mõningane liberaliseerumine nn sulaajal siiski vähendas seda keelanud poliitilisi ja administratiivseid takistusi. Selle tulemusel tekkis nõukogude sotsioloogia „looteperioodiks“ nimetatud faas. Majanduse plaaniline arendamine ei saanud põhineda ideoloogilisel doktriinil, vaid selle aluseks pidi olema võimalikult õige teave ühiskonna tegelikust seisust. Seda ei saanud aga pakkuda ka ametlik statistika, mis juba oma tekkemehhanismi tõttu oli moonutatud. Tegelikkuse usaldusväärsemat kajastamist loodeti saavutada elanikkonnaküsitluste ja teiste sotsiaalteaduslike meetodite abil. 1958. aastal loodi NSV Liidu Sotsioloogia Assotsiatsioon ja seejärel esimesed sotsioloogilised uurimiskeskused Moskvas, Leningradis ja Novosibirskis. Kuuekümnendate aastate esimesel poolel tekkis mitu sotsioloogilist uurimisgruppi ka Eesti NSV-s. Sündmustes osalenud Erkki Ranniku sõnul tegutses 1965. aastal, kui EKP Keskkomitee juurde loodi sotsioloogilisi uuringuid koordineeriv ja kontrolliv komitee, Tallinnas juba kaksteist ja Tartus kaks uurimisrühma.

Esimeste sotsiaalteaduslike uurimiskeskuste tähelepanu all olid massiteabevahendite sisu ja publik. 1965. aastal alustas tegevust Eesti Raadio sotsioloogiateenistus. Samal, 1965. aastal alustati sotsioloogilisi meediauuringuid ka Tartu ülikoolis; esimesena tehti ajalehe Edasi lugejaskonna küsitlus, sellele järgnesid lisaküsitlused ja ajalehe toimetamispraktika analüüs. Ülo Vooglaiu juhtimisel tegutsenud uurimisrühma baasil moodustati 1967. aastal TRÜ sotsioloogialabor, mis sai tegutseda 1975. aastani. Labori uurimissuunad täienesid töömotivatsiooni, tööstusettevõtete organisatsioonivormide ja tarbijauuringutega. Teine oluline sotsiaalteaduslike uuringute ja kraadiõppe keskus tekkis Tallinnas. 1966. aastal loodi ENSV TA Ajaloo Instituudi juurde sotsioloogiasektor, mis hiljem sai täiendust kahest uurimisrühmast. Uurimisteemadeks olid töösuhted ja tööpsühholoogia ning teiselt poolt teemad, mida võiks paigutada nimetuse „elulaad“ alla (kultuuri tarbimine ja kultuurielus osalemine, vaba aeg, perekond, väärtushinnangud). 1989. aastal moodustati ENSV Teaduste Akadeemia juures tegutsenud neljast osakonnast Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituut (1994. a-st Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut (RASI)). Aastatel 1998–2005 kuulus see instituut Tallinna Pedagoogikaülikooli ja 2005. aastast alates Tallinna Ülikooli koosseisu.

Nõukogude Liidu, sh Eesti sotsioloogia taassünd 1960. aastatel sai võimalikuks eelkõige seetõttu, et võimud lootsid saada usaldusväärset kvantitatiivset teavet, mis võimaldanuks ühiskonna teadlikku juhtimist ja planeerimist. Tehti ka teoreetilise diskussiooni katseid. Ülo Vooglaiu juhtimisel Tartus tegutsenud massikommunikatsiooni uurijad hakkasid alates 1966. aastast Kääriku spordibaasis korraldama iga-aastaseid seminare (viimane seminar toimus 1970). Kääriku seminaridele omistatud ideoloogiliselt kahtlane kuulsus, aga eelkõige ideoloogilise kontrolli üleüldine tugevnemine Nõukogude Liidus viisid lõpuks TRÜ sotsioloogialabori sulgemiseni 1975. aastal. Sotsioloogiat jäid Tartu ülikoolis esindama väiksemad uurimisrühmad, sh Mikk Titma juhtimisel tegutsenud noorsoo kommunistliku kasvatuse laboratoorium ja ajakirjanduskateeder, kus endised sotsioloogialabori töötajad (nt Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm) varem alustatud uurimissuundasid jätkasid. Kuni uute avaliku arvamuse ja turu-uuringute keskuste loomiseni 1980. aastate lõpul jäi Eesti sotsioloogia institutsionaalne raamistik selliseks suuremate muudatusteta. Perioodi iseloomustab huvi pöördumine meetodite, eelkõige statistiliste analüüsimeetodite poole.