Читать книгу Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus - Mikko Lagerspetz - Страница 13

Comte pidas ühiskonna uurimisel valitsevat teoreetilist kirevust selle tagajärjeks, et sotsioloogia ei olnud oma arengus veel sama kaugele jõudnud kui loodusteadused. Ta lootis, et teoreetiline ühtsus tulevikus saavutatakse. Tegelikult ei ole aga areng läinud ühtlustumise suunas. Kõige ühtsem oli lääne sotsioloogia ilmselt 1950.–1960. aastatel, kui positivismist lähtuv, Talcott Parsonsi poolt juhitud ja struktuurfunktsionalismiks nimetatud koolkonnal oli selge juhtpositsioon akadeemilises sotsioloogias ja rakendusuuringutes.^[15.] 1960. aastate lõpu lääne ühiskond oli tunnistajaks hulgale konfliktidele ja vastuoludele (mille omalaadseks kulminatsiooniks olid 1968. aasta üliõpilasrahutused). Parsonsi teooria nägi aga ühiskonda peamiselt harmoonilise ja tasakaalu otsivana ning näis muutuste ja konfliktide seletamisel abitu. Tulemuseks oli, et sotsioloogia teised, vahepeal kõrvalisemas positsioonis olnud traditsioonid hakkasid uuesti tähelepanu äratama. Ühiskondlik areng tõstatas seega päevakorda uut laadi küsimused, millele vastamisel sotsioloogia teoreetiline mitmekesisus osutus hoopis ressursiks, mitte probleemiks. Mitme teoreetilise suuna kõrvuti eksisteerimine tugevdab teaduse võimet uutes olukordades orienteeruda.

Viimastel aastatel esile kerkinud uued küsimused seostuvad üldiselt võttes globaliseerumise ehk üleilmastumisega. Tänapäeva inimestel tuleb silmitsi seista Lõuna ja Põhja (nn arengumaade ja industrialiseeritud maade) vaheliste vastuoludega, samuti üleilmse ulatuse saavutanud keskkonnaprobleemidega. Ka nendele küsimustele vastuste otsimine eeldab sotsioloogia kui teaduse muutumist. Nagu on märkinud Ulrich Beck, on sotsioloogidel siiamaani olnud kalduvus samastada ühiskonda rahvusriigiga ning piirduda oma analüüsides ainesega, mis puudutab ühe riigi sees toimuvat.^[16.] Samas on aga rahvusriigi tegelik võim ja mõju globaalsete mõjude kõrval aina väiksemaks jäänud. Globaalsed probleemid on industrialiseerumise ja kapitalistliku moderniseerumise üks tulemusi. Vaadates sotsioloogia ajalugu ja tüüpilisi uurimisprobleeme, võib öelda, et ka see teadus on sündinud nende protsesside käigus ja nende tarbeks: paljuski on sotsioloogia seni olnud moderniseerumist ja arengut käsitlev teooria. Globaalsed probleemid on tuletanud meelde lihtsa tõsiasja, et maailma majanduse ja inimese heaolu arengul on piirid – et see mõne aastasaja väldanud protsess ei saa ka loogiliselt võttes lõpmatult jätkuda. Majanduskasvu lõpp ja võimalik loobumine osast selle senistest saavutustest tundub rikkas Põhjas enamiku jaoks olevat veel võõristav mõte. Ühiskonna uurijad peavad aga seda juba arvesse võtma. Kas saab varsti aktuaalseks taandarengu teooria – küsimused sellest, kuidas eesolevat paratamatut muutust taluda nii, et inimeste korrastatud ühiselu alused samal ajal ei laguneks?