Читать книгу Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus - Mikko Lagerspetz - Страница 4

Armas lugeja – õppur või juba kogenum kolleeg või teie, keda ühiskonna uurimine lihtsalt mõnel põhjusel huvitab! Teie käes olev õpik annab ülevaate sotsioloogias – ja üldisemalt ühiskonna empiirilisel uurimisel – kasutatavatest meetoditest. Õpik sisaldab ka teoreetilisi ja metodoloogilisi seisukohavõtte ning mõnd praktilist näpunäidet. Ma ei taha väita, et see õpik kajastaks sotsiaalteaduste metodoloogia kõige uuemat hetkeseisu; areng on pidev ja uusimad algatused meetodi alal on tihti teada ainult mõne spetsiifilise uurimisteemaga tegelejatele. Teiselt poolt leian, et ka kõige uudsem metodoloogiline avang ei saa sisaldada midagi täiesti enneolematut (kui tegemist tõepoolest on teadusliku meetodiga). Sotsioloogia senise ajaloo jooksul on distsipliin jätkuvalt rinda pistnud inimeste ühiselu kõige keerulisemate küsimustega ja otsinud vastuseid, mis oleksid empiirilised, mitte ainult spekulatiivsed. Nimelt metodoloogias on see teadus juba ammu üpriski karastunud. Andes üldise ülevaate tavalisimatest uurimismeetoditest ja nende kasutamise loogikast usun ma, et olen lugejale abiks ka selliste meetodite mõistmisel ja hindamisel, mida siin eraldi käsitletud ei ole.

Minu erialase tausta tõttu on suur osa nii esitatud näidetest kui ka viidatud kirjandusest ja teooriatest pärit sotsioloogiast. Mu sooviks on siiski, et ka need ühiskonna empiirilisest uurimisest huvitatud lugejad, kelle akadeemiline eriala kannab mõnd teist nimetust, ei peaks tundma end kontvõõrana siin esitatud põhimõtteid ja arutlusi lugedes. Vaatamata uurimisteema täpsemale piiritlusele ja oma eriala eelistatud teooriavaramule on ühiskonda uurivatel teadustel palju ühist, ja eriti suur on see ühisosa meetodite ja metodoloogia valdkonnas. Andestatagu seetõttu vaatenurga mõningane kallutatus raamatus, mille lugejaskonna hulgas loodan ikkagi kohata kõiki ühiskonna uurimise huvilisi!

Õpik on kirjutatud esmajoones sotsiaalteaduste bakalaureuse- ja magistriõppe üliõpilasi silmas pidades. Nii sotsioloogia kui ka teiste sotsiaalteaduste õppekavades on uurimismeetodid kesksel kohal. Meetodite olulisusele vaatamata on eesti keeles sellealast õppekirjandust seni välja antud väga vähe. Ilmunud õpikud on keskendunud uurimismeetodite mõnele tahule: kaks praegu peamiselt kasutatavat on Liina-Mai Toodingu 2007. aastal ilmunud kvantitatiivse andmeanalüüsi õpik^[1.] (mis käsitlebki oma pealkirja kohaselt analüüsi, mitte kvantitatiivseks töötlemiseks sobivate andmete kogumist ja tootmist) ning Meri-Liis Laheranna raamat kvalitatiivsest uurimisviisist.^[2.] Sageli kasutatavas Bessi, Marksoni ja Steini sissejuhatavas sotsioloogiaõpikus^[3.] leidub samuti üks peatükk meetodite kohta. Viimasel ajal on õppetöös kasutamist leidnud ka Judit Strömpli jt uurimus „Narratiivne lähenemine sotsiaalteadustes: Laste väärkohtlemise lood“, mille esimene osa sisaldab pikemaid arutlusi meetodi ja metodoloogia üle.^[4.] Meetodite üldkursuse õpetamisel on õppejõud pidanud koostama välismaise kirjanduse abil eraldi kursusematerjale. Hiljuti asutas Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituut internetis õpibaasi, kuhu on õppetöö tarbeks kogutud suur hulk meetodialaseid abivahendeid.^[5.] Andmetöötlusprogrammi SPSS kasutamisel on heaks toeks Katrin Niglase koostatud juhend.^[6.] Käesolev teos ei asenda mainitud väärtuslikke raamatuid ja õppematerjale, vaid püüab nendele lisada eri meetodeid tervikuks siduva metodoloogilise vaatenurga.

Varem eesti keeles kättesaadava sotsiaalteadusliku õppekirjanduse suurimaks puudujäägiks ongi tõik, et seni pole olnud õpikut, mis käsitleks kasutusel olevaid meetodeid ja metodoloogiat terviklikult. Sotsiaalteadustes kasutatakse tänapäeval väga mitmesuguseid meetodeid; tuntud on jaotus kvalitatiivseteks ja kvantitatiivseteks uurimismeetoditeks. Paljud välismaised õpikud rõhutavad nende uurimisviiside erinevusi, seostades neid tihti erinevate teadusfilosoofiliste või ühiskonnateoreetiliste lähtekohtadega. Käesolevas õpikus toonitatakse siiski põhimõtteid, mis on ühised kõikidele teadusliku teabe hankimise viisidele: süstemaatikat, kontrollitavust, kõigi järelduste ühildatavust empiiriliste andmetega ja seda, kuidas kogu uurimisprotsess algab sellest, et tuvastatakse probleem, millele vastuseid otsitakse. Jaotuse kvalitatiivne/kvantitatiivne asemel eelistan lähtuda Johan Galtungi^[7.] ideest, mille kohaselt võib uurimismaterjalide kogumise strateegiad analüüsiüksuste arvu ja muutujate arvu alusel paigutada intensiivsete ja ekstensiivsete uurimisstrateegiate kontiinumisse (vt alaptk 5.2). Õpiku juhtiv mõte on, et kasutamiseks valitud materjali kogumise meetodid ja ka eelistatud (kvalitatiivsed või kvantitatiivsed) analüüsimeetodid lähtuvad eelkõige uurimisprobleemist, mille lahkamine algab teoreetilise probleemi tõlkimisest empiiria keelde.

Oma valdkonna esimene õpik mõjutab tahes-tahtmatult ka erialase sõnavara arengut. Eesti keelt alles täiskasvanueas õppima asununa tunnen end sellele vastutusele mõeldes ebamugavalt. Samas on üpris suur osa sotsiaalteaduste eestikeelsest sõnavarast ülepea tekkinud hiljuti, paari viimase aastakümne jooksul, ja mõnda mõistet tähistavad eri autorid jätkuvalt eri terminitega. Juhul kui olen kahe või mitme paralleelse termini olemasolust teadlik, olen maininud neid kõiki (enamasti koos ingliskeelse vastega) ja tihti püüdnud põhjendada, miks ma üht teis(t)ele eelistan. Üldiselt olen eelistanud näitlikke ja eestikeelseid termineid (pigem „jutustus“ kui „narratiiv“, pigem „kihtvalim“ kui „stratifitseeritud valim“ jne). Kas Eesti sotsiaalteadlased aga on nõus nimetama „skaalat“ pigem „astmikuks“, ei julge ma ennustada – õpikus on mõlemad kasutusel ühes ja samas tähenduses. Käsikirja kaks retsensenti esitasid palju märkusi, muu hulgas terminoloogia kohta, ja nendest on töö viimistlemisel olnud palju abi. Edasine on läinud sujuvas koostöös Sirje Ratsoga, TLÜ kirjastuse keeletoimetaja ja hea sõbraga.

Õpiku tekkelugu on üpris pikk. 1990. aasta kevadsemestril sai minust natuke üle aasta varem asutatud Eesti Humanitaarinstituudi (EHI) sotsioloogiaõppejõud ja üsna etteaimatavalt oli minu esimeseks ettevõtmiseks lugeda sotsioloogia sissejuhatavat kursust. Loogiliseks jätkuks oli sotsioloogia uurimismeetodite kursuse õpetamine järgmisel semestril. Eestis õppejõuna alustades ei olnud ma oma üliõpilastest suurt vanem, vaid alles värskelt Turu ülikooli lõpetanud, ja mu enda kogemused teadustööst olid toona veelgi piiratumad kui mu haridus. Õppisin õpetades. Eesti kolleegidega suheldes sain täiendust oma erialasele sõnavarale. Meetodikursuse ehitasin peamiselt üles neljale raamatule, millega olin ülikooliõpingute ajal tutvust teinud – Antti Eskola põhjalikule õpikule „Sosiologian tutkimusmenetelmät I–II“,^[8.] Harald Swedneri õpikule „Sociologisk metod“,^[9.] Martti Grönforsi kvalitatiivsete välitöömeetodite õpikule „Kvalitatiiviset kenttätyömenetelmät“^[10.] ning juba mainitud Johan Galtungi põhjalikule tööle „The Theory and Methods of Social Research“. Nende raamatute mõju on tunda ka selles õpikus – kindlasti ka kohtades, kus neile otseselt viidatudki ei ole. Pidasin meeles ka oma professori, religiooni ja sotsiaalsete liikumiste uurija Ari Haavio möödaminnes öeldud tarkust: kui uurimisprobleem on teada, siis ilmutab meetod ennast ise.

Iseseisvust ja demokraatiat taastav Eesti pakkus mitmesuguseid sotsioloogilise uurimistöö võimalusi. Juhtuski nii, et ma jõudsin ise järgmise aastakümne jooksul kasutada enam-vähem kõiki siinses õpikus käsitletud meetodeid. Samal ajal jätkasin õppejõutööd. Algselt pastapliiatsiga kollakale, 1990. aastate alguse defitsiidiaegsele paberile tehtud loengumärkmed siirdusid arvutifailidesse ja täienesid vahepeal kogetu ja õpituga.

Kui 2006. aastal osutusin valituks Turu rootsikeelse ülikooli Åbo Akadeemia sotsioloogiaprofessori ametikohale, tundsin, et olen siiski jätkuvalt seotud Eesti sotsioloogia ja selle käekäiguga. Põhjalikum tutvumine Põhjamaade uuema meetodialase kirjandusega ning sagedased ilma muu tegevuseta laevareisid üle Soome lahe andsid tõuke ja võimaluse hakata vanu loengumärkmeid tasapisi ajakohastama ja töötlema. Ka uues akadeemilises keskkonnas jätkasin meetodite õpetamist, saades tagasisidet Soome üliõpilastelt. Kui sihtasutus Archimedes kuulutas välja järjekordse konkursi eestikeelsete ülikooliõpikute kirjutamiseks, otsustasin sellest võimalusest kinni haarata – pooleliolevate tööde lõpuleviimiseks on ka teadlasele olulised kirjastamisleping ja tähtaeg.

Raamatu valmimisele on otseselt või kaudselt kaasa aidanud paljud isikud (kes aga ei ole süüdi selle võimalikes puudustes). Nagu öeldud, olen paljud siin esitatud teadmised ja seisukohad omandanud ise teaduslikke uurimusi tehes. Enamasti olen töötanud koos uurimisrühmaga, kellega olen käimasolevate tööde üle aru pidanud. Oli suur vedamine, et sattusin 1990. aastate alguses kaastöötajaks Põhjamaade alkoholi- ja uimastiuuringute nõukogu (NAD) projekti Baltica, mis võrdles sotsiaalsete probleemide levikut ja tajumist Läänemere maades. Projekti juht professor Jussi Simpura oli ka üks mu doktoriväitekirja juhendajatest. Projektis olid ühendatud mitmesugused uurimismeetodid, mida rahvusvahelise võrreldavuse saavutamiseks tuli kasutada kriitiliselt ja loovalt. Hiljem on mulle tähtsaks uurimisrühmaks olnud esmalt EHI ja siis Tallinna Ülikooli juures tegutsenud kodanikuühiskonna uurimis- ja arenduskeskus. Selle töötajatest tahan eraldi mainida oma õpilast ja pikaaegset kolleegi Erle Rikmanni, kellega koos oleme kavandanud ja teoks teinud lugematu hulga teadusprojekte – alustades uute ideede genereerimisest ja uurimisstrateegiate loomisest, jätkates uurimismaterjali kogumisega ja lõpetades selle analüüsi ning raportite ja artiklite kirjutamisega. Turus tegutsedes olen saanud häid ideid ja lugemissoovitusi Åbo Akadeemia sotsioloogiaüksuse rahvalt, eriti professor Susan Sundbackilt; Tallinnas on neid andnud teiste hulgas professor Airi-Alina Allaste, ka tema on mu endine õpilane ja kauaaegne kolleeg. Nagu öeldud, poleks raamatut ilmselt tekkinud ilma sihtasutuse Archimedes toetuseta. Sihtasutuse valitud retsensendid professor Peeter Vihalemm ja dotsent Triin Roosalu tegid rohkesti asjatundlikke märkusi ja ettepanekuid, mis aitasid mul käsikirja parandada. Minu abikaasa Hille Lagerspetz on lisaks kõigele muule olnud aastaid mu esimeseks nõuandjaks eesti keele küsimustes.

Ühiskonna uurijaks ei saada õpikuid lugedes. Ühiskonda uuriv teadlane peab olema haritud ja uudishimulik, ja selle jaoks on vaat et tähtsamgi, et ta loeb head ilukirjandust. Aga kui mõni küsimus hakkab teda siis painama ja kui ta oskab selle seostada parajasti ühiskonnas toimuvaga – siis ongi ta jõudnud probleemini, mida uurida. Meetodialase kirjanduse lugemine annab talle teavet rikkalikest võimalustest, kuidas seda teha võiks – ja meetod „ilmutab ennast ise“.

Tahan raamatu pühendada sotsioloogia üliõpilastele kunagises Eesti Humanitaarinstituudis, tänu kellele selle kirjutamisega omal ajal alustatud sai. Suur tänu koos veedetud aastate eest, soovin teile kõigile jätkuvat edu!

Mikko Lagerspetz

Tallinnas, Turus, Nauvos ja Soome lahel,

august 2006 – jaanuar 2017

1 Teine, täiendatud väljaanne 2015. [ ↵ ]

2 Laherand 2008. [ ↵ ]

3 Bess et al. 2000. [ ↵ ]

4 Strömpl et al. 2012. [ ↵ ]

5 Rootalu et al. 2014. [ ↵ ]

6 Niglas 2013. [ ↵ ]

7 Galtung 1967: 15. [ ↵ ]

8 Eskola [1962] 1981, [1967] 1975. [ ↵ ]

9 Swedner 1978. [ ↵ ]

10 Grönfors 1982. [ ↵ ]