Читать книгу Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus - Mikko Lagerspetz - Страница 6

Sotsiaalteaduste uurimismeetodeid ei ole vaja tunda ainult selleks, et ise teadusliku uurimistööga tegelda. Ühiskonnauurijate uurimistulemustega kokku puutuval inimesel – teadusliku uurimuse, aruande, aga mõnikord ka kas või ajalehe lugejal – on meetodeid vaja tunda selleks, et loetust paremini aru saada ja seda õigesti hinnata. Tegelikult seisneb suur osa tulemustest mitte empiirilistes andmetes endis, vaid nende tõlgendamises. Mõnikord on andmetest tuletatud järeldused vaidlustatavad; tihti võimaldavad need veel teisigi tõlgendusi kui pakutav, ning halvemal juhul ei olegi järeldused tegelikult andmetest tuletatavad, kuigi niisugust muljet tahetakse jätta.

Vaadelgem siin hüpoteetilist näidet. Oletame, et on korraldatud – näiteks paariaastase vahega – kaks esindusliku valimiga elanikkonnaküsitlust, kus vastajatel on palutud teatada, kas nad on kogenud perevägivalda. Oletame edasi, et hiljem toimunud küsitlusele vastanute hulgas on eelnevast rohkem neid, kes seesugustest kogemustest teatavad. Esmapilgul tundub, et tulemus ei vajagi erilist tõlgendamist: esimesena meelde tulev järeldus (a) oleks, et perevägivalda esineb rohkem kui varem. Seega oleks justkui toimunud muutus nähtuses, mida uuriti, st perevägivalla levikus. Tulemus annab aga võimaluse ka teistsugusteks tõlgendusteks. Toetudes üldisemale teabele, mis meil on vägivalla ohvriks sattumise stigmatiseerivast (tembeldavast ja häbistavast) mõjust, oleks võimalik teha ka teine järeldus (b): avaliku diskussiooni teke, mitmesugused tugimeetmed vägivalla ohvritele jm on suutnud saavutada olukorra, kus varasemast rohkem inimesi julgeb seesugustest, varem maha vaikitud kogemustest intervjueerijatele rääkida. Muutus oleks seega tingitud pigem vastajate hoiakute kui tegeliku olukorra muutusest.^[2.] On aga olemas veel kolmaski tõlgendusvõimalus (c), mille järgi on ühiskonnas käivitunud diskussiooni mõjul inimesed muutnud oma perevägivalla definitsiooni: ilmingud, mida varem nimetati näiteks lastekasvatamiseks või tülitsemiseks, on liigitatud uude, sotsiaalse probleemi kategooriasse.^[3.] Muutus puudutab sellisel juhul eelkõige kategooriaid ja sõnu, mille abil inimesed ühiskondlikke nähtusi liigitavad, mitte tingimata perevägivalda kui tegelikkust.

Ühel juhul tõlgendataks tulemusi niisiis kui selle kajastust, kuidas on muutunud teatud ühiskonnas esinev tegelik olukord; teisel puhul on tegemist muutusega selles, kuivõrd inimesed oma tegelikke mõtteid küsitlejale avavad; kolmas tõlgendus pöörab aga tähelepanu sellele, kuidas on muutunud ühiskondlike nähtuste tajumine ja nendest kõnelemine. Kõigi kolme tõlgendusviisi taustal on mõni kindel teoreetiline vaatenurk, millest lähtudes tõlgendaja on püstitanud küsimused, millele ta püüab vastata. Vaatenurga valik on muidugi teaduslik ja n-ö akadeemiline vaidlusküsimus, aga mitte ainult: ühiskonna uurimise üks ajendeid on lootus, et uurimistulemused võiksid (vähemalt kaudselt) anda suuniseid ühiskonna planeerimiseks või paremaks muutmiseks. Siinse näite puhul kooruvad eri tõlgendustest välja väga erinevad praktilised järeldused. Vastupidiselt esimesele tõlgendusvõimalusele (a) võiksid kaks muud võimalust (b ja c) sotsiaalpoliitika või ühiskonna planeerimise jaoks tähendada seda, et olukord on mingis mõttes paranenud – et varem maha vaikitud probleem on senisest suuremat teadvustamist leidnud.^[4.] Samas tähendab nende väidetega (b ja c) nõustumine muidugi ka seda, et tulemusi ei saa tõlgendada kui tõest teavet perevägivalla tegeliku ulatuse või selle võimaliku muutuse kohta. Selle asemel oletatakse, et teavet on saadud hoopis inimeste hoiakute, arusaamade ja sõnakasutuse muutuse kohta. Esimese küsitluse hinnang probleemi ulatusele oli sellisel juhul tegelikust väiksem või igal juhul mitte otse teise küsitluse tulemustega võrreldav.

Et aga näha empiiriliste tulemuste erilaadseid tõlgendamisvõimalusi (ja nende vahel lõpuks põhjendatud valik teha), on nende analüüsijal vaja aru saada protsessist, mille tulemusel empiirilised andmed on tekkinud. Ühiskonna uurimisel peabki hoiduma sellest, mida võiksime nimetada meetodi fetišeerimiseks – mõtlemisest, et mõni empiiriliste andmete kogumise meetod (nt küsitlus) saab iseenesest toota „objektiivseid“, st oma tõesuses vaieldamatuid ja ainult ühesugust tõlgendamist lubavaid andmeid. Saavutatud tulemusest järelduste tegemisel tuleb alati meeles pidada uurimistöö eri samme, mille abil selleni on jõutud. Need sammud ei ole enesestmõistetavad, vaid põhinevad teadlaste tehtud valikutel. Võib olla üldse õige suhtuda kõikidesse empiiriliste tulemuste tõlgendustesse kui teatud mõttes ajutistesse.

Eelmine arutlus sobib näitlikustama ka üht olulist tõika igasuguste uurimistulemustega tutvumisel: üksikute, kõigist seostest eraldatud andmete alusel ei saa tavaliselt teha kuigi kaugeleulatuvaid järeldusi.