Читать книгу Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus - Mikko Lagerspetz - Страница 11

Paralleelsete teooriate, definitsioonide ja tõlgenduste olemasolu on tingitud tõigast, et teadus ei tähenda teabe kogumist üldiselt, vaid vastuste otsimist kindlatele küsimustele. Selles suhtes ei erine teaduslik uurimistöö sellest, kuidas inimene tajub ja käsitleb informatsiooni oma igapäevase tegevuse käigus. Järgmisel leheküljel on näitena toodud 20. sajandi esimese poole Saksamaalt pärit pilapilt (joonis 2.1). See näitab, kuidas ühte ja sama tänavat näevad tänavapühkija, kinnisvaramaakler ja moehuviline naine. Tänavapühkija pöörab tähelepanu tänaval vedelevale prahile, kinnisvaramaakler müügis olevale majale, püüdes arvatavasti hinnata selle väärtust, samas kui moehuvilise naise jaoks (pildi joonistamise ajale tüüpilise arvamuse kohaselt) tundub olulisim olevat tänaval asuv kübaraäri. Samas ei ole ükski nendest viisidest seda keskkonda tajuda vale; ükski neist ei ole mingisuguses abstraktses, üldises mõttes ka õigem kui teised. Oma tegevusest ja taotlustest lähtudes tajub igaüks keskkonnas just seda informatsiooni, mis on oluline parajasti temal käsil olevate eesmärkide tarvis. Keskkonnast otsitakse vastuseid oma erilistele küsimustele. Ses mõttes on kõigi kolme pildile joonistatud vaatleja arusaam nende endi seisukohast kõige õigem.

Sotsioloogias on keskkonna tajumise temaatikat käsitlenud näiteks Alfred Schütz (1899–1959) ja tema ideedele tugines nn fenomenoloogiline ja konstruktsionistlik koolkond. Schütz analüüsib inimese suhet teda ümbritseva elavikuga (sks Lebenswelt, ingl life-world) ja toonitab, et inimene tajub elaviku eri osi vastavalt sellele, kuivõrd need on seotud tema tegevuse ja taotlustega. Seega jaguneb elavik inimese jaoks osadeks või tsoonideks, mis on talle erineval määral olulised.^[8.]

Meid ümbritsev keskkond sisaldab alati rohkem informatsiooni, kui me oleme võimelised teadvustama või isegi oma meeltega tabama. Tajumise üks keskne osa ongi informatsiooni selekteerimine oluliseks ja mitteoluliseks; tajumine ei tähenda informatsiooni passiivset registreerimist, vaid on aktiivne tegevus. Ulrich Neisser, kognitiivse psühholoogia kui teadussuuna üks rajajaid on tajumise ja tegelikkuse suhteid kirjeldanud järgmiselt (joonis 2.2).

Joonis 2.1. Kuidas näevad tänavat tänavapühkija, kinnisvaramaakler ja moehuviline naine (Müller-Freienfels 1945: 302)

Joonis 2.2. Tajumisprotsess Ulrich Neisseri järgi (Neisser 1976: 112, pilt 4)

Joonisel esitatud seesmine ring kirjeldab tajumist ja tegevust inimese vahetus keskkonnas, sellest väljapoole jääv osa aga kogu maailma ja selle tajumist. Inimese tähelepanu ehk tema jaoks hetkel kättesaadava informatsiooni otsimise suuna määravad kognitiivsed skeemid (ingl scheme, mitm schemata); informatsioon koguneb vastavalt sellele, kuhu tähelepanu on suunatud, ja saadud uue informatsiooni alusel muutub kognitiivne skeem jälle. Praeguse keskkonna skeem on osaks üldisemast kognitiivsest kaardist, mille inimene enda jaoks maailmast on kujundanud. Niisamuti on hetkel kättesaadav informatsioon üks osa kogu võimalikust informatsioonist ja just praegu toimuvad otsingud osaks kõigist inimese liikumistest ja tegevustest.

Näitena kognitiivsete skeemide rollist tajumisel toob Neisser malemängijatega korraldatud eksperimendid.^[9.] Malemeister võib viiesekundilise vaatamisega tajuda malelauale asetatud nuppude asetust selliselt, et ta on võimeline selle hiljem taastama; mittemängijad sama saavutuseni ei küüni. Põhjuseks on ühelt poolt (Neisseri sõnutsi) tõhusam informatsiooni kogumine, mis väljendub näiteks selles, et malemeistri silmaliigutused järgivad kindlat süsteemi. Teiselt poolt suudab malemeister kogutud informatsiooni kiiresti tõlgendada kognitiivsete skeemide abil, mis sisaldavad teavet malemängu reeglitest ja mängus ette tulevatest võimalikest positsioonidest. „Vahe erinevate tajujate vahel ei seisne tajumise tõesuses või ekslikkuses, vaid selles, kas märgatakse rohkem või vähem,“ kirjutab Neisser.^[10.] Siia tuleks praeguse arutluse puhul siiski lisada järgmine märkus: nii „rohkem“ ja „vähem“ märkamisest kui ka informatsiooni kogumise „tõhususest“ saab rääkida ainult seoses kindla ülesandega. Kui katseisikutele oleks pärast malelaua vaatamist esitatud küsimusi mitte nuppude asendi, vaid näiteks nuppude ja malelaua täpse värvi, kasutatud puiduliikide ja nuppude kuju kohta, oleks selle ülesande seisukohast parima tulemuse saavutanud mitte malemeister, vaid käsitöö ja kunstiesemete hea asjatundja. Tema kognitiivsed skeemid oleksid suunanud teda tajuma ja tõlgendama just sellelaadseid seiku, kuigi malendite täpne asend oleks tal ehk jäänud tähele panemata.

Skeemi tööpõhimõte seisnebki nimelt selles, et ta lihtsustab ja suunab tähelepanu sellele, mis on oluline. Informatsiooni „olulisus“ või „mitteolulisus“ aga oleneb ülesandest, mis käsil.

Kognitiivseid skeeme saab võrrelda teaduslikus uurimistöös kasutatavate uurimisküsimuste ja hüpoteesidega. Need on tuletatud üldisematest arusaamadest, mis on uurimistöö taustaks ja kontekstiks, mille abil empiirilist maailma tõlgendatakse. Neid arusaamu võib nimetada uurimisprotsessi taustteooriaks, mis sisaldab nii varasemat empiirilist teavet uuritava nähtuse kohta kui ka seisukohti küsimustes, mida empiiriliselt lahendada ei saa (vrd alaptk 2.2). Samamoodi nagu skeemid suunavad tähelepanu, tuletatakse uurimisküsimustest ja hüpoteesidest meetodid, mida uurimistöö tegemisel rakendatakse (vt joonist 2.3).

Joonis 2.3. Teaduslik uurimisprotsess

Nagu tajumises kasutatavad skeemid ja kognitiivsed kaardid, ei saa ka teaduslik teooria tegelikkust jäljendada. Teooria peab seda lihtsustama ja informatsiooni selekteerima vastavalt sellele, mida teada on vaja. Teooria peab pakkuma mudelit, mille abil empiirilist tegelikkust on võimalik selgitada, mõista ja edasi uurida.