Читать книгу Lumivalgeke peab surema - Nele Neuhaus - Страница 11

Kui Hof heimi piirkondliku kriminaalinspektsiooni vägivallakuritegude osakonna juhataja ja kriminaalülemkomissar Oliver von Bodenstein poole kümne paiku koju tuli, kohtas ta ainsa elava olendina oma koera, kelle tervitus kukkus välja pigem kohmetu kui rõõmsana – see oli selge märk mustast südametunnistusest. Põhjust tundis Bodenstein lõhnast enne, kui seda nägi. Tal oli seljataga stressirohke neljateisttunnine tööpäev, mis oli sisaldanud igavat koosolekut kohalikus kriminaalametis, Eschborni skeletileidu, mida tema ülemus, anglitsisme armastav kriminaalnõunik Nicola Engel nimetas cold case’iks, ja lõpuks veel lahkumispidu 23. komando kolleegi auks, kes viidi üle Hamburgi. Bodensteini kõht korises, sest lisaks suurele kogusele alkoholile oli peol pakutud söögiks vaid pisut krõpse. Ta avas tujutult külmkapi ega leidnud sealt midagi, mis suutnuks ta maitsemeelele rahuldust pakkuda. Kas Cosima poleks võinud vähemasti poes käia, isegi kui ta mehele õhtusööki ei teinud? Kus ta üldse oli? Mees läks läbi esiku, ignoreeris haisvat kuhjakest ja lompi, mis oli tänu põrandaküttele juba kleepuvaks kollakaks laiguks kuivanud, ja läks trepist üles oma noorima tütre tuppa. Sophia voodike oli ootuspäraselt tühi. Cosima oli lapse ilmselt kaasa võtnud, kuhu iganes ta ka sõitnud polnud. Ta ei helista naisele; too ei olnud suutnud talle isegi kirjakest jätta või sõnumit saata! Just siis, kui Bodenstein oli lahti riietunud ja hakkas vannituppa duši alla minema, helises telefon. Muidugi ei olnud telefon laadimisalusel esikukummuti peal, vaid vedeles kusagil suvalises kohas. Ta asus kasvava vihaga otsingutele ja vandus, astudes elutoas mingile laokile jäetud mänguasjale. Helin lakkas just siis, kui ta oli diivanilt telefoni leidnud. Samal ajal keerati välisuks lukust lahti ja koer hakkas erutatult haukuma. Cosima tuli sisse, hoides ühe käega unesegast last ja teisega hiiglaslikku lillekimpu.

„Sa oled ju kodus,” ütles ta ainsa tervitusena. „Miks sa telefoni ei võta?”

Mees vihastas kohe.

„Sest ma pidin selle kõigepealt üles otsima. Kus sa üldse olid?”

Cosima ei vastanud, ignoreeris fakti, et mees oli aluspükste väel, ning läks temast mööda kööki. Seal pani ta lillekimbu lauale ja ulatas mehele Sophia, kes oli nüüd täiesti ärkvel ja virises pahaselt. Bodenstein võttis oma väikese tütre sülle. Ta tundis lõhnast kohe, et mähe pidi olema ääreni täis.

„Ma saatsin sulle mitu sõnumit, et sa tooksid Sophia Lorenzi ja Thordise juurest ära.” Cosima võttis mantli seljast. Ta nägi väsinud ja närviline välja, ent mees ei tundnud end süüdi.

„Ma pole ühtki sõnumit saanud.”

Sophia siples isa käte vahel ja hakkas nutma.

„Sest sul oli telefon väljas. Sa teadsid juba mitu nädalat, et ma olen täna pärast lõunat filmimuuseumis Uus-Guinea fotonäituse avamisel.” Cosima hääl kõlas teravalt. „Õigupoolest lubasid sa mulle, et oled täna õhtul kodus ja valvad Sophiat. Aga kui sa jälle koju ei tulnud ja telefon oli väljas, tuli Lorenz Sophiale järele.”

Bodenstein pidi endale tunnistama, et oli tõepoolest lubanud Cosimale olla täna õhtul varakult kodus. Kuid ta oli selle ära unustanud ja see ajas teda veel rohkem vihale.

„Tal on mähe täis,” lausus mees ja hoidis last endast pisut eemal. „Pealegi tegi koer hunniku majja. Sa oleksid võinud ta vähemalt välja lasta, enne kui ära läksid. Ja sa võiksid hakata jälle poes käima, et ma pärast pikka tööpäeva külmkapist midagi süüa leiaksin.”

Cosima ei vastanud. Selle asemel vaatas ta meest, kulmud kõrgele tõstetud. See ajas Bodensteini tõeliselt raevu, sest ta tundis end kohe vastutustundetu ja halvana. Naine võttis mehelt nutva lapse ja läks üles mähet vahetama ja last voodisse panema. Bodenstein seisis kõhklevalt keset kööki. Temas kees võitlus uhkuse ja mõistuse vahel, lõpuks jäi viimane peale. Ta võttis ohates kapist vaasi, lasi sellesse vett ja pani lilled sisse. Ta tõi majapidamisruumist ämbri ja majapidamispaberi rulli ning asus esikust koera väljaheiteid kõrvaldama. Viimane asi, mida ta soovis, oli tüli Cosimaga.