Читать книгу Lumivalgeke peab surema - Nele Neuhaus - Страница 18

Pia jõudis komissariaati kella poole kaheteistkümne paiku, pärast seda, kui oli Frankfurdi maakohtus Vera Kaltensee vastasel protsessil oma tunnistuse andnud. Kuna juba nädalaid polnud keegi tundnud vajadust elust küsitaval viisil lahkuda, oli 11. komandos võrdlemisi vähe teha. Eschborni lennujaama maa-alusest mahutist leitud skelett oli ainus aktuaalne juhtum. Kohtumeditsiini labori tulemused polnud veel kohale jõudnud, seepärast lappas kriminaalkomissar Kai Ostermann ruttamata läbi möödunud aastate kadumisjuhtumeid. Abilisi tal ei olnud. Kolleeg Frank Behnke oli esmaspäeval terveks nädalaks haiguslehe võtnud, ta olevat jalgrattalt kukkudes saanud näovigastusi ja põrutusi. See, et haige oli ka kriminaalkomissar Andreas Hasse, ei üllatanud kedagi. Ta oli juba aastaid korduvalt nädalateks ja kuudeks haiguslehte võtnud. 11. komando töö oli korraldatud nii, et hakkama sai ka ilma temata, ja keegi ei tundnud temast puudust. Koridoris kohviautomaadi juures kohtas Pia oma noorimat kolleegi Kathrin Fachingeri, kes lobises seal kriminaalnõunik Nicola Engeli sekretäriga. Need ajad, mil Kathrin kõndis ringi satsikestega pluusides ja ruudulistes pükstes, olid möödas. Oma ümmargused öökulliprillid oli ta vahetanud moodsalt kandiliste vastu ning viimasel ajal kandis ta ülikitsaid teksasid, kõrge kontsaga saapaid ja lühikesi kampsunijuppe, mis tõid suurepäraselt esile ta kadestusväärselt saleda figuuri. Selle muutuse põhjust Pia ei teadnud ja ta pidi endale taas tunnistama, et teadis oma kolleegide eraelust üldse väga vähe. Igal juhul oli osakonna pesamuna ilmselgelt eneseteadlikumaks muutunud.

„Pia, oota!” hüüdis Kathrin ja Pia jäi seisma.

„Mis lahti?”

Kathrin vaatas koridoris ringi, nagu oleks tal mingi vandenõu.

„Ma olin eile õhtul paari sõbraga Sachsenhausenis,” ütles ta summutatud häälel. „Sa ei kujuta ette, keda ma seal nägin!”

„Ega ometi Johnny Deppi?” pilkas Pia. Kõik 11. komando inimesed teadsid, e Kathrin oli selle ameerika näitleja tuline austaja.

„Ei, ma nägin Franki,” jätkas Kathrin provokatsioonile allumata. „Ta töötab Klapperkahni baaris ja on kõike muud kui haige.”

„Mida?”

„Nojah, ma ei tea nüüd, mida tegema peaks. Tegelikult peaksin ma seda ju ülemusele ütlema, eks?”

Pia kortsutas laupa. Kui politseiametnik tahtis töö kõrvalt pidada teist töökohta, pidi ta tegema avalduse ja ootama selle rahuldamist. Töö kahtlase kuulsusega kõrtsis ei kuulunud kindlasti nende tööde nimekirja, mida oleks aktsepteeritud. Juhul kui Kathrin oli õigesti näinud, riskis Behnke noomituse, rahatrahvi või lausa distsiplinaarmenetlusega.

„Võib-olla ta lihtsalt asendas oma kaaslast.” Pia ei arvanud oma kolleegist Behnkest suurt midagi, aga ta ei tahtnud mõelda tagajärgedele, mille ametlik süüdistus endaga kaasa tooks.

„Ei asendanud.” Kathrin vangutas pead. „Ta nägi mind ja kargas mulle kohe turja. Süüdistas mind, et ma luuran tema järele. Täielik jama! Ja siis ütles see tolgus veel, et minuga juhtub midagi, kui ma tema peale kaeban!”

Kathrini solvumine ja viha oli mõistetav. Pia ei kahelnud tema jutus hetkekski. See kõlas täpselt Behnke moodi. Behnkel oli sama vähe diplomaadivõimeid nagu Prantsuse buldogil.

„Kas sa oled Schneiderile juba midagi öelnud?” uuris Pia.

„Ei.” Kathrin vangutas pead. „Kuigi ma oleksin seda väga hea meelega teinud. Mul on lihtsalt tuju ära.”

„Seda ma usun. Frank oskab suurepäraselt teisi marru ajada. Las ma räägin ise ülemusega. Võib-olla saab selle asja diskreetselt korda ajada.”

„Aga miks peaks?” vastas Kathrin ägedalt. „Miks kõik seda sitavarest kaitsevad? Ta võib endale siin kõike lubada, oma halba tuju meie peal välja elada, ja temaga ei tehta midagi.”

Ta rääkis otse hingepõhjast. Mingil põhjusel oli Frank Behnkel narrivabadus. Sel hetkel astus koridori Bodenstein.

Pia vaatas Katrinile otsa. „Sa pead ise teadma, mis sa teed,” lausus ta.

„Ja teangi,” vastas Kathrin ja läks otsusekindlalt Bodensteini suunas. „Ma pean teiega korraks rääkima, boss. Nelja silma all.”