Читать книгу Lumivalgeke peab surema - Nele Neuhaus - Страница 8

Küla kössitas orus, mille kohal kõrgus kaks inetut korrusmaja seitsmekümnendatest aastatest, mil iga endast lugupidav kogukond oli mõne sellise kõrghoone püsti pannud. Paremal pool mäekülje veeres asus nn. miljoniküngas, nii nimetasid vanemad kohalikud põlastavalt kaht tänavat, kus suurejoonelistele kruntidele ehitatud villades elasid vähesed uusasukad. Tobias tundis, kuidas ta süda vanemate majale lähenedes ärevalt lõi. Sellest oli möödas üksteist aastat, kui ta oli viimast korda siin olnud. Paremat kätt asus vanaema Dombrowski vahvärkmajake, mis tundus juba ammu seisvat püsti ainult seetõttu, et oli kahe teise maja vahele pigistatud. Pisut maad edasi asus vasakut kätt Richterite hoov koos kauplusega. Ja peaaegu otse selle vastas oli tema isa restoran Kuldne Kukk. Tobias neelatas närviliselt, kui Nadja maja ees kinni pidas. Ta silmad rändasid uskmatult üle varisenud fassaadi, murenenud krohvi, allalastud ruloode ja rippuva vihmaveerenni. Umbrohi oli tunginud läbi asfaldi, õuevärav rippus viltuselt hingedel. Ta oleks äärepealt palunud Nadjal edasi sõita – ruttu, ruttu, ainult minema siit! Kuid ta sai endast võitu, tänas napilt, astus autost välja ja võttis tagaistmelt kohvri.

„Kui sul midagi vaja on, siis helista,” ütles Nadja hüvastijätuks, andis gaasi ja vuhises minema. Mida ta oli oodanud? Rõõmsat vastuvõttu? Tobias seisis üksi väikesel asfalteeritud parkimisplatsil maja ees, mis oli kunagi olnud selle kurva kolka keskus. Varem säravvalge krohv oli ajahambast puretud ja murenes, kiri „Kuldse Kuke Juures” oli veel vaevumärgatav. Esiukse küljes mõranenud mattklaasi taga rippus silt. „Ajutiselt suletud“, ütles tuhmunud kiri. Isa oli talle küll kunagi rääkinud, et oli restoranipidamise lõpetanud, ja põhjendanud seda oma seljaprobleemidega, kuid Tobias aimas, et selle raske otsuse põhjus peitus milleski muus. Hartmut Sartorius oli seal kolmas põlvkond ning ta oli pühendunud restoranitööle ihu ja hingega. Ta oli ise loomi tapnud ja süüa teinud, oma õunaveini kääritanud ega olnud restorani ainsakski päevaks haiguse tõttu hooletusse jätnud. Ilmselt ei tulnud talle enam kliente. Keegi ei tahtnud topeltmõrtsuka vanemate juures süüa, rääkimata peo pidamisest. Tobias tõmbas sügavalt hinge ja läks värava poole. Ta pidi pisut pingutama, et vähemalt üht väravatiiba liigutada. Hoovi olukord šokeeris teda. Seal, kus suviti olid võimsa kastani kutsuvate okste ja maaliliselt metsviinapuu väätidesse mattunud sõrestiku all seisnud lauad ja toolid, kus ettekandjad olid toimekalt ühe laua juurest teise juurde kiirustanud, valitses nüüd kurb kasimatus. Tobiase pilk rändas üle hooletult kõrvale lükatud koli, katkise mööbli ja prahi. Sõrestik oli pooleks murdunud ja metsviinapuu kuivanud. Keegi polnud kastani alt langenud lehti kokku riisunud, prügitünni polnud keegi ilmselt juba nädalaid tänava äärde tõstnud, selle kõrval kõrgus haisev prügikottide virn. Kuidas ta vanemad suutsid siin elada? Tobias tundis, kuidas temast kadus viimane julguseraas. Ta tüüris aeglaselt välisukse juurde viiva trepini, tõstis käe ja vajutas kellanuppu. Kui uks kõhklevalt avati, tõusis Tobiasel süda kurku. Isa nähes tulid Tobiasel pisarad silma, samal ajal kerkis temas raev. Raev iseenda ja nende inimeste vastu, kes olid jätnud ta vanemad hätta, sel ajal kui tema vanglas oli.

„Tobias!” Üle Hartmut Sartoriuse aukus põskede libises naeratus. Vanasti nii elujõulisest ja enesekindlast mehest oli järel vaid vari. Tema kunagised lopsakad ja tumedad juuksed olid jäänud halliks ja hõredaks, ta kühmus keha reetis, kui raske oli tema jaoks koorem, mille elu oli talle kanda andnud.

„Ma … ma tahtsin tegelikult veel natuke koristada, aga ma ei saanud vaba päeva ja …” Ta jäi vait ja naeratus kadus ta näolt. Ta lihtsalt seisis; murtud mees, kes vältis häbiga oma poja pilku, sest oli aru saanud, mida poeg nägi. See oli Tobiasele liig. Ta pillas kohvri maha ja embas kohmakalt seda kurnatud halli võõrast meest, kelles ta vaevu tundis ära oma isa. Pisut hiljem istusid nad kohmetult teineteise vastas köögilaua ääres. Nii palju oli öelda, ja ometi olid kõik sõnad üleliigsed. Kirev vakstu oli puru täis, aknaklaas must, aknalaual olev kuivanud potilill oli võitluse ellujäämise nimel ammu kaotanud. Köögis oli rõske, siin haises hapuksläinud piima ja külma sigaretisuitsu järele. Ühtki mööblitükki polnud ümber tõstetud, ühtki pilti seinalt võetud sellest saadik, kui ta 16. septembril 1997 vahistati ja kodust lahkus. Aga tookord oli kõik olnud hele ja sõbralik ja läikivpuhas, tema ema oli korralik perenaine. Kuidas võis ta sellist lohakust lubada ja taluda?

„Kus ema on?” murdis Tobias viimaks vaikuse. Ta pani tähele, et see küsimus muutis isa uuesti kohmetuks.

„Me … me tahtsime sulle tegelikult öelda, aga .. siis mõtlesime, et on parem, kui sa ei saa seda teada,” kostis Hartmut Sartorius viimaks. „Su ema … kolis mõnda aega tagasi ära. Aga ta teab, et sa tuled täna koju, ja rõõmustab sind nähes.”

Tobias vaatas isale mõistmatult otsa.

„Mis tähendab, kolis ära?”

„Meil ei olnud kerge, kui sa … ära läksid. Need jutud ei saanud otsa. Ema ei kannatanud seda ühel hetkel enam välja.” Isa katkendlikuks ja vaikseks muutunud hääles ei olnud etteheidet. „Me lahutasime neli aastat tagasi. Ta elab nüüd Bad Sodenis.”

Tobias neelatas vaevaliselt.

„Miks te mulle kunagi ei öelnud?” sosistas ta.

„Ah, see ei oleks ju midagi muutnud. Me ei tahtnud, et sa ärritud.”

„See tähendab, et sa elad siin päris üksi?”

Hartmut Sartorius noogutas ja veeretas käeservaga vakstul vedelevat puru siia-sinna, sättis selle sümmeetrilistesse kujunditesse ja pühkis jälle laiali.

„Ja sead? Lehmad? Kuidas sa kogu tööga üksi hakkama saad?”

„Loomadest loobusin ma juba aastaid tagasi,” vastas isa. „Põllumajandusega veel natuke tegelen. Ja ma leidsin päris hea töökoha ühes Eschborni söögikohas.”

Tobias tõmbas käed rusikasse. Kui rumal oli ta olnud arvates, et ainult tema sai elult karistada! Ta polnud kunagi päriselt mõistnud, kui väga olid selle kõige pärast kannatanud ka tema vanemad. Vanglakülastuste ajal olid nad teeselnud, et elavad suurepärast elu. See oli aga reaalsusest väga kaugel. Kui palju jõudu oli see neilt nõudnud! Abitu raev pigistas Tobiase kõri ja lämmatas teda. Ta tõusis, astus akna juurde ja vahtis midagi nägemata välja. Tema plaan kolida vanemate juurest paari päeva pärast mujale, et püüda alustada uut elu Altenhainist kaugel, pudenes põrmuks. Ta jääb siia. Sellesse majja, sellesse tallu, sellesse neetud kolkasse, kus tema vanemail oli lastud kannatada, kuigi nad olid täiesti süütud.