Читать книгу Lumivalgeke peab surema - Nele Neuhaus - Страница 7

Kriminaalülemkomissar Pia Kirchhoff seisis paduvihmas endise sõjaväelennuvälja territooriumil Eschborni ligidal. Ta oli pununud blondid juuksed kaheks lühikeseks patsiks, pannud pähe pesapallimütsi ja vaatas nüüd, käed sügavale sulejope taskutesse surutud, ükskõikse näoga pealt, kuidas kriminalistika kolleegid tema jalge ees oleva augu peale presenti laotasid. Üks ekskavaatorijuht oli leidnud varisemisohtliku lennukiangaari lammutamisel tühjast kütusemahutist inimese luud ja kolju ning kutsunud ülemuse suureks pahameeleks politsei. Nüüd seisis lammutustöö juba kaks tundi ja Pia sai kuulda sõimuvalinguid halvatujuliselt töödejuhatajalt, kelle multikultuurne lammutusmeeskond oli politsei saabudes otsemaid kahanenud. Mees süütas veerand tunni jooksul juba kolmanda sigareti ning hoidis õlgu üleval, nagu takistaks see vihmal jakikrae vahele voolamast. Ta vandus lakkamatult omaette.

„Me ootame kohtumeedikut. Ta tuleb varsti.” Piat ei huvitanud ei mustalt töötajate ilmselge tegevus ehitusplatsil ega lammutustööde ajaplaan. „Lammutage siis teine hall enne.”

„Lihtne öelda,” kaebas mees ning osutas ootavate ekskavaatorite ja veoautode poole. „Paari kondi pärast läheb nii palju aega raisku, see maksab terve varanduse.”

Pia kehitas õlgu ja pööras ringi. Üks auto ukerdas üle pragunenud betooni. Umbrohi oli end igast praost läbi söönud ning muutnud kunagise sileda maandumisraja tõeliseks kuumaastikuks. Pärast lennuvälja sulgemist oli loodus muljetavaldavalt tõestanud, et on võimeline ületama iga inimkäega loodud takistuse. Pia jättis töödejuhataja hädaldama ning läks hõbedase Mercedese poole, mis oli peatunud politseisõidukite kõrval.

„Läks sul aga aega,” tervitas ta eksabikaasat mitte eriti sõbralikult. „Kui ma nüüd külmetun, oled sina süüdi.”

Frankfurdi kohtumeditsiini labori asejuhataja Henning Kirchhoff ei lasknud end tagant kiirustada. Ta pani rahulikult selga oma kohustusliku ühekordse kombinesooni, vahetas läikivmustad kingad kummikute vastu ning tõmbas kapuutsi pähe.

„Mul oli ettekanne,” kostis ta. „Ja siis oli laada pärast veel ummik. Vabandust. Mis meil siin on?”

„Vanas kütusemahutis on skelett. Lammutusfirma leidis selle umbes kahe tunni eest.”

„Kas seda on liigutatud?”

„Ma ei usu. Nad võtsid ainult betooni ja mulla pealt ära ja siis keevitasid mahuti ülemise osa lahti, sest nad ei saa neid asju ühes tükis ära viia.”

„Tore.” Kirchhoff noogutas, tervitas kriminalistika töötajaid ja valmistus ronima presendi all olevasse süvendisse, kus asus mahuti alumine osa. Ta oli selle töö jaoks kahtlemata sobivaim mees, üks väheseid kohtuantropolooge Saksamaal, ja inimluud olid tema erihuvi. Nüüd puhus tuul vihma peaaegu horisontaalselt üle lageda välja. Pia oli läbikülmunud. Vesi tilkus pesapallimütsi nokalt ninale, ta jalad olid muutunud jääkamakateks ning ta kadestas lammutusmeeskonna puhkusele sunnitud liikmeid, kes seisid lennukiangaaris ja jõid termostest kuuma kohvi. Henning töötas hoolikalt nagu ikka; kui ta kord juba mingeid luid uurima asus, kaotasid aeg ja välised olud tema jaoks igasuguse tähenduse. Ta põlvitas skeleti kohale mahuti põhjas ja silmitses üht konti teise järel. Pia kükitas presendi alla ja hoidis redelist kinni, et mitte libastuda.

„Terve skelett,” hüüdis Henning Pia poole üles. „Naise oma.”

„Vana või noore? Kaua see juba siin on?”

„Selle kohta ei oska ma veel midagi täpsemat öelda. Esmapilgul ei ole koejäänuseid näha, nii et ilmselt juba paar aastat.” Henning Kirchhoff ajas end sirgu ja ronis redelist üles. Kriminalistika mehed alustasid luude ja ümbritseva mulla ettevaatlikku varju alla toimetamist. Võttis pisut aega, kuni skeletti sai transportida kohtumeditsiini laborisse, kus Henning ja ta kolleegid seda põhjalikult uurima hakkavad. Allmaatöödel leiti sageli inimluid; surmaaja täpsustamine oli oluline, sest eluvastased kuriteod, välja arvatud mõrv, aegusid kolmekümne aastaga. Alles pärast skeleti vanuse ja surmaaja kindlaks tegemist oli mõtet korraldada võrdlus kadumisjuhtumitega. Lennuliiklus vanal sõjaväelennuväljal oli lõpetatud viiekümnendatel aastatel, umbkaudu sama ammu oli mahutit ilmselt viimati täidetud. Skelett võis kuuluda mõnele Ameerika naissõdurile USA sõjaväelaagrist, mis oli kuni oktoobrini 1991 asunud lennuvälja lähedal. Või kuulus see lausa mõnele naisele kunagisest pagulaskodust teisel pool roostes okastraati.

„Kas lähme veel kuskile kohvi jooma?” Henning võttis prillid eest ja pühkis need kuivaks, siis kooris ta ligunenud kombinesooni seljast. Pia vaatas oma eksmehele üllatunult otsa. Tööajast kohvikus käimine ei olnud üldse selle mehe stiil.

„Kas midagi on lahti?” küsis ta seetõttu umbusklikult. Mees torutas huuli ja ohkas siis sügavalt.

„Ma olen kõvasti plindris,” tunnistas ta. „Ja mul on sinu nõu vaja.”