Читать книгу Lumivalgeke peab surema - Nele Neuhaus - Страница 13

Amelie lahkus pisut enne ühtteist Mustast Ratsust köögi kõrval oleva tagaukse kaudu. Ta oleks sel õhtul meelsasti kauemaks jäänud, et päevateema kohta rohkem teada saada. Ent Jenny Jagielski pidas noorte töökaitseseadusest rangelt kinni ning kuna Amelie oli alles seitseteist, ei tahtnud Jenny võimudega mingeid sekeldusi. Amelie’l oli ükskõik, ta oli rõõmus, et sai ettekandjana tööd ja oma lobi ise välja teenis. Tema isa oli osutunud ihnuskoiks, nagu ema oli alati rääkinud, ja keeldunud andmast talle raha uue sülearvuti soetamiseks põhjendusega, et vana käib veel küll. Esimesed kolm kuud selles haletsusväärses külas olid olnud kohutavad. Kuna aga tema viibimine Altenhainis pidi kindlal ajal lõppema, oli ta otsustanud sisustada need viis kuud kuni oma 18. sünnipäevani nii hästi kui võimalik. Hiljemalt 21. aprillil 2009 läheb ta siit niikuinii esimese rongiga Berliini tagasi. Siis ei saanud keegi teda enam takistada. Amelie süütas sigareti ja otsis pimeduses Thiesi, kes ootas teda igal õhtul, et tüdruk koju saata. Nende tihe sõprus oli küla klatšimooride seas hinnatud kõneaine. Ringi liikusid kõige metsikumad kuulujutud, aga see Amelie’d ei huvitanud. Thies Terlinden elas kolmekümneselt ikka veel vanemate juures, sest, nagu külas sosistati, ei olnud tal peas kõik korras. Amelie viskas seljakoti õlale ja hakkas astuma. Thies seisis kiriku ees laterna all, käed jakitaskuisse torgatud, pilk maas, ning kui tüdruk temast möödus, liitus mees temaga sõnatult.

„Täna õhtul oli õudselt põnev,” rääkis Amelie ning jutustas Thiesile Musta Ratsu sündmustest ja sellest, mida oli teada saanud Tobias Sartoriuse kohta. Tüdruk oli harjunud, et ei saanud Thiesilt samahästi kui kunagi korralikku vastust. Ta olevat lollakas, räägiti, ja see külahull ei oskavat kõnelda. See polnud aga tõsi. Thies polnud üldse mitte loll, vaid … lihtsalt teistsugune. Amelie oli ka teistsugune. Amelie isale ei meeldinud, et tüdruk Thiesiga suhtles, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Amelie mõtles mõnikord küünilise lõbuga, et ilmselt oli ta väikekodanlik isa juba ammu kibedalt kahetsenud, et võttis kasuema Barbara nõudmisel oma esimesest lühikesest abielust pärit hullumeelse tütre enda juurde. Isa oli tema jaoks kõigest ebamäärane, ilma nurkade, piirjoonte ja selgroota hall laik, kes laveeris ettevaatlikult läbi oma kohastunud raamatupidajaelu, jälgides hoolega, et ta mingil juhul kuidagi silma ei torkaks. Kohtulikult karistatud, silmatorkava käitumisega seitsmeteistaastane tütar, kelle nägu kaunistas pool naela metalli, kes kandis ainult musti riideid ja kelle soeng ning meik võinuksid olla eeskujuks Bill Kaulitzile ansamblist Tokio Hotel, pidi tema jaoks olema tõeline õudus. Amelie sõpruse vastu Thiesiga oli Arne Fröhlichil kindlasti nii mõndagi, aga otseselt keelanud ei olnud ta seda kunagi. Mitte et sellest midagi kasu oleks olnud. Keeldudest polnud Amelie kunagi hoolinud. Isa vaikiva kannatlikkuse tegelik põhjus oli Amelie oletuse kohaselt tõsiasi, et Thies oli isa ülemuse poeg. Ta viskas koni sadeveekaevu ja jätkas valjusti mõtlemist Manfred Wagnerist, Tobias Sartoriusest ja surnud tüdrukutest.

Selle asemel et liikuda mööda valgustatud Hauptstraßet, olid nad põiganud kitsale ja süngele rajakesele, mis viis kiriku juurest piki majade aiaääri ja läbi kalmistu üles metsa äärde. Kümneminutilise jalgsimarsi järel jõudsid nad Waldstraßele, mille ääres, tükk maad külast kõrgemal, asusid suurtel kruntidel kolm maja: keskel oli maja, kus elas Amelie koos isa, kasuema ja nooremate poolõdede-vendadega; sellest paremal oli Lauterbachide bangalo ja pisut eemal vasakul, otse metsa ääres seisis pargisarnase krundi keskel Terlindenite suur vana villa. Vaid mõned meetrid Terlindenite sepisrauast väravast asus Sartoriuse talu tagumine sissesõiduvärav, mis ulatus mööda mäekülge tagasi alla Hauptstraßeni. Vanasti oli see olnud tõeline talumajapidamine koos lehmade ja sigadega. Praegu oli kogu talu üks suur sealaut, nagu Amelie isa põlglikult öelda tavatses. Häbiplekk. Amelie jäi trepijalamil seisma. Tavaliselt läksid Thies ja tema selle koha peal lahku, Thies jalutas lihtsalt sõnagi lausumata edasi. Aga täna, kui Amelie hakkas parasjagu trepist üles minema, tegi Thies suu lahti.

„Siin elasid vanasti Schneebergerid,” lausus ta oma monotoonse häälega. Amelie keeras üllatunult ringi. Ta vaatas sel õhtul esimest korda oma sõbrale otse silma, kuid too vältis tema pilku nagu alati.

„Tõesti?” küsis tüdruk uskmatult. „Üks neist tüdrukuist, kelle Tobias Sartorius ära tappis, elas meie majas?”

Thies noogutas tüdrukule otsa vaatamata.

„Jah, Lumivalgeke elas siin.”