Читать книгу Lumivalgeke peab surema - Nele Neuhaus - Страница 15

Amelie kõndis, pea norus, läbi peene uduvihma. Nagu igal hommikul, oli ta tagasi lükanud kasuema pakkumise viia ta autoga bussipeatusse. Ent nüüd pidi ta kiirustama, kui ei tahtnud koolibussist maha jääda. November näitas oma kõige ebameeldivamat külge, ilm oli udune ja vihmane, kuid Amelie’le meeldis selle kuu sünge troostitus. Talle meeldis üksildane jalgsimarss läbi magava küla. Tema iPodi kõrvaklappides kõmises trummikilesid purustava valjusega Schattenkinderi muusika, mis oli üks tema lemmik dark wave ansambleid. Amelie oli poole ööni ärkvel olnud ja mõelnud Tobias Sartoriusest ning mõrvatud tüdrukutest. Laura Wagner ja Stefanie Schneeberger olid tookord olnud seitseteist, sama vanad kui tema praegu. Ja ta elas täpselt selles majas, kus olevat varem elanud üks mõrvaohvritest. Ta pidi tingimata saama rohkem teada selle tüdruku kohta, keda Thies oli nimetanud Lumivalgekeseks. Mis oli tookord Altenhainis juhtunud?

Tema kõrval pidurdas auto. Kindlasti kasuema, kes suutis ta oma masendava sõbralikkusega hullumise äärele ajada. Ent siis tundis ta ära Claudius Terlindeni, oma isa ülemuse. Too oli kõrvalistme küljeakna alla lasknud ja viipas tüdrukut lähemale. Amelie pani muusika kinni.

„Kas ma tohin su peale võtta?” küsis mees. „Sa saad ju päris märjaks.”

Vihm õigupoolest ei seganud Amelie’d, kuid ta sõitis hea meelega Terlindeni autos. Talle meeldis see heledate nahkistmetega võimas must Mercedes, mis lõhnas veel päris värskelt. Amelie’d lummasid ka auto tehnilised peensused, mida Claudius Terlinden talle liigagi meelsasti esitles. Seletamatul põhjusel meeldis naaber talle, kuigi too oli oma kallite ülikondade, võimsate autode ja uhkeldava villaga õigupoolest just sellise dekadentliku tengelpunga kehastus, milliseid oli Amelie koos kaaslastega kodus südamest põlanud. Siin oli midagi veel. Vahel küsis Amelie endalt, kas ta oli ikka normaalne, sest iga meesolendi puhul, kes tema vastu pisutki sõbralik oli, mõtles ta viimasel ajal kohe seksile. Kuidas härra Terlinden küll reageeriks, kui tüdruk talle käe reiele paneks ja ühemõttelise pakkumise teeks? Ainuüksi sellele mõeldes suutis ta hüsteerilist kihistamist vaevu tagasi hoida.

„No tule juba!” hüüdis mees ja viipas käega. „Istu peale!”

Amelie toppis kõrvaklapid jakitaskusse ja võttis juhi kõrval istet. Luksustõlla raske uks sulgus mahlase matsatusega. Terlinden sõitis mööda Waldstraßet alla ja naeratas Amelie’le.

„Mis sinuga lahti on?” küsis ta. „Sa oled nii mõtlik.”

Amelie kõhkles hetke. „Kas ma tohin teilt midagi küsida?”

„Loomulikult. Lase käia.”

„Need kaks tüdrukut, kes tookord ära kadusid. Kas te tundsite neid?”

Claudius Terlinden heitis talle kärme pilgu. Ta ei naeratanud enam. „Miks sa seda teada tahad?”

„Ma olen lihtsalt uudishimulik. Sellest räägitakse nüüd nii palju, kuna see mees jälle tagasi tuli. Minu jaoks on see kuidagi põnev.”

„Hmm. See oli tookord kurb lugu. Ja on siiani,” vastas Terlinden. „Muidugi tundsin ma neid tüdrukuid. Stefanie oli ju meie naabri tütar. Ja Laurat tundsin ma ka lapsest saadik. Tema ema töötas meie juures teenijana. See on vanematele lihtsalt kohutav, et tüdrukuid kunagi üles ei ole leitud.”

„Hmm,” oli Amelie mõtlik. „Kas neil olid hüüdnimed?”

„Keda sa silmas pead?” Tundus, et Claudius Terlinden imestas selle küsimuse üle.

„Stefanie’d ja Laurat.”

„Ma ei tea. Miks … Ah jaa, Stefanie’l oli hüüdnimi. Teised lapsed hüüdsid teda Lumivalgekeseks.”

„Miks?”

„Võib-olla tema perekonnanime pärast, Schneeberger.“^[1.]

Terlinden kortsutas laupa ja aeglustas sõitu. Koolibuss seisis juba ohutulede vilkudes peatuses ja ootas neid väheseid koolilapsi, kes tuli Königsteini viia.

„Ah ei,” tuli Claudius Terlindenile siis meelde. „Ma arvan, et see oli seotud tolle näidendiga, mida nad koolis pidid esitama. Stefanie sai peaosa. Ta pidi mängima Lumivalgekest.”

„Pidi?” uuris Amelie uudishimulikult. „Kas ta ei teinud seda?”

„Ei. Ta ju tap … hm … ta ju kadus enne ära.”

1 Schnee – „lumi” sks. k. (tõlkija märkus) [ ↵ ]