Читать книгу Lumivalgeke peab surema - Nele Neuhaus - Страница 20

Kakskümmend minutit viis läbi. Ta pidi veel pool tundi siin perroonil logelema, enne kui teised poisid välja ilmuvad ja ta võib-olla noortekeskusesse proovi kaasa võtavad. Nico Bender oli jätnud isegi jalgpallitrenni minemata, et poistest mitte maha jääda, kui nad viis enne kuut linnarongiga Schwalbachist tulevad. Kuigi ta mängis ihu ja hingega jalgpalli, olid tema kamp ja bänd ta jaoks võrreldamatult tähtsamad. Varem olid nad olnud sõbrad, aga kui ta vanemad olid sundinud teda Schwalbachi asemel Königsteinis koolis käima, ei kuulunud ta enam päriselt nende hulka. Ja ometi oli ta palju kõvem mees kui Mark või Kevin, sest oskas tõeliselt hästi löökpille mängida. Nico ohkas ja silmitses pesapallimütsiga habemikku meest, kes seisis juba pool tundi liikumatult perrooni teises otsas. Vihmast hoolimata ei olnud ta poisi juurde ootepaviljoni istuma tulnud, tundus, et ta ei hoolinud märjaks saamisest. Saabus Frankfurdi rong. Tipptunni tõttu kaheksa vagunit. Kas ta istus sobiva koha peal? Kui poisid olid kõige esimeses vagunis, siis Nico võib-olla ei märka neid. Uksed avanesid, inimesed tulid välja, tegid vihmavarjud lahti ja tormasid õlgu üles tõstes jalakäijate sillale või temast mööda maa-alusesse tunnelisse. Nico kaaslasi rongis ei olnud. Nico tõusis püsti ja jalutas aeglaselt mööda perrooni. Ta nägi jälle pesapallimütsiga meest. Mees järgnes ühele naisele, kes liikus silla poole, ning kõnetas teda. Naine jäi seisma, kuid siis tundus, et ta hakkas kartma, sest ta jättis toidukoti maha ja jooksis minema. Mees tormas talle järele, haaras tal käest, naine lõi teda. Nico jäi tardunult seisma. See oli ju nagu filmis! Perroon oli jälle inimtühi, vagunite uksed sulgusid ning rong sõitis edasi. Siis nägi poiss habemikku ja naist jalakäijate sillal. Tundus, nagu nad kakleksid. Ja korraga oli naine kadunud. Nico kuulis pidurite kriginat, seejärel tuhmi mütsatust, millele järgnes metalli raksatus ja klaasi purunemise hääl. Lõputu autotulede jada teisel pool rööpaid katkes. Jahmunud Nico mõistis, et temast oli just saanud kuriteo tunnistaja. Mees oli lükanud naise lihtsalt üle sillarinnatise alla tiheda liiklusega Limesspange tänavale! Ja nüüd tormas mees otse tema poole, pilk maas, naise kott käes. Nico süda tõusis kurku. Teda haaras hirm. Kui see tüüp aru sai, et poiss oli teda jälginud, siis on ta päevad loetud. Nico pistis paaniliselt jooksu. Ta põgenes otsekui jänes tunnelisse ja tormas nagu jalad võtsid oma jalgrattani, mille oli jätnud raudtee Bad Sodeni poolse suuna äärde. Poistest oli tal nüüd ükskõik, nagu ka bändist ja noortekeskusest. Mees tuli trepist üles ja karjus talle veel midagi, kuid Nico hüppas ratta selga ja vajutas hingeldades pedaalidele. Ta söandas heita pilgu üle õla ja võis kergendunult nentida, et mees ei jälita teda. Siiski sõitis ta ülehelikiirusel mööda Eichwaldi serva, kuni oli turvaliselt kodus.