Читать книгу Päike on ju samuti täht - Nicola Yoon - Страница 12

MA OLEN HILJAKS JÄÄNUD. Jõuan ooteruumi ja suundun vastuvõtuametniku juurde. Too vangutab pead, nagu poleks see esimene kord. Siin ollakse juba kõike näinud ja tegelikult on neil täiesti ükskõik, et sinu jaoks on kõik uus.

„Te peate helistama migratsiooniameti üldnumbrile ja uue aja kinni panema.”

„Mul ei ole selleks aega,” selgitan ma. Räägin talle turvatöötajast Irene’ist ja sellest, kui kummaliselt too käitub. Ütlen seda vaikselt ja mõistlikult. Tema aga kehitab õlgu ja lööb pilgu maha. Mind on välja arvatud. Tavaolukorras annaksin alla.

„Palun helistage talle! Helistage Karen Whitneyle! Ta palus mul tagasi tulla.”

„Teie kohtumine algas kell 8. Kell on 8.05. Ta võttis juba järgmise taotluse esitaja ette.”

„Palun. Ma ei hilinenud enda süü tõttu. Ta ütles mulle…”

Tema ilme muutub karmimaks. Ta ei lase end kõigutada, ükskõik mida ma räägin. „Preili Whitney tegeleb juba järgmise taotluse esitajaga.” Ta ütleb seda, nagu ei oskaks ma hästi inglise keelt.

„Helistage talle,” nõuan ma. Mu hääl on vali ja kõlab hüsteeriliselt. Kõik taotluse esitajad, ka need, kes ei räägi inglise keelt, jõllitavad mind. Meeleheide on mõistetav igas keeles.

Vastuvõtuametnik noogutab ukse kõrval seisvale turvatöötajale. Enne kui too minuni jõuab, avaneb kabinettideni viiv uks. Mulle viipab väga pikka kasvu kõhn mees, kellel on tumepruun nahk. Ta noogutab vastuvõtuametnikule. „Kõik on hästi, Mary, ma võtan ta ise vastu.”

Astun uksest kiirelt sisse, enne kui ta meelt muudab. Ta ei vaata minu poole, pöörab ringi ja hakkab mööda koridore minema. Järgnen talle vaikides, kuni ta peatub Karen Whitney kabineti ees.

„Oota siin,” ütleb ta mulle. Ta on vaid mõne sekundi ära ja naastes on tal käes punane kaust – minu toimik.

Läheme mööda järgmist koridori, kuni jõuame viimaks tema kabinetini. „Minu nimi on Lester Barnes,” ütleb ta. „Palun võta istet.”

„Ma olen…”

Ta tõstab käe, et ma vaikiksin.

„Kõik vajalik on toimikus kirjas.” Ta võtab kaustanurga kahe sõrme vahele ja lehvitab sellega. „Võta rahulikult ja istu vaikselt, kuni ma seda loen.”

Tema kirjutuslaud on nii korras, et ilmselgelt tunneb ta selle üle uhkust. Tal on hõbedast värvi kontoritarvikute komplekt: pliiatsihoidja, sahtlid saabuvate ja väljaminevate kirjade jaoks ning isegi visiitkaardihoidja, millele on graveeritud lrb. Kes üldse tänapäeval enam visiitkaarte kasutab? Sirutan käe, võtan ühe kaardi ja pistan taskusse.

Tema selja taga on kõrge kapp täis eri värvi kaustahunnikuid. Iga kausta vahel on kellegi elu. Kas kaustade värv on tõesti nii paljastuslik, kui ma arvan? Minu kaust on tõrjuvalt punane.

Mõne minuti pärast vaatab ta mulle otsa. „Miks sa täna siia tulid?”

„Karen, preili Whitney, palus mul tagasi tulla. Ta on minuga väga lahke olnud. Ta ütles, et äkki annab midagi teha.”

„Karen on meil uus.” Ta ütleb seda, nagu selgitaks see midagi, aga ma ei saa aru, mida.

„Sinu perekonna viimane edasikaebus lükati tagasi. Maalt väljasaatmine on jõus, preili Kingsley. Sina ja sinu perekond peate lahkuma täna õhtul kell kümme.”

Ta sulgeb kausta ja lükkab pisarate ootuses minu poole salvrätikukarbi. Aga ma ei ole pisardaja tüüpi.

Ma ei nutnud, kui isa meile väljasaatmisest esimest korda rääkis või kui meie esitatud edasikaebused järgemööda tagasi lükati.

Ma ei nutnud ka eelmisel talvel, kui sain teada, et minu tollane poiss Rob mind petab.

Ma ei nutnud isegi eile, kui me Beviga ametlikult hüvasti jätsime. Teadsime mõlemad juba mitu kuud, mis meid ees ootab. Ma ei nutnud, aga siiski ei olnud see lihtne. Ta oleks minuga täna kaasa tulnud, aga ta on perega Californias, et külastada Berkeleyt ja paari teist osariigi ülikooli.

„Võib-olla oled sa siin, kui ma tagasi jõuan,” raius ta pärast meie 17. kallistust. „Võib-olla saab kõik korda.”

Bev on alati olnud parandamatu optimist, isegi suure häda korral. Ta on seda tüüpi tüdruk, kes ostab loteriipileteid. Mina olen seda tüüpi tüdruk, kes teeb loteriipileteid ostvate inimeste üle nalja.

Niisiis. Päris kindlasti ei kavatse ma praegu nutma hakata. Tõusen, võtan oma asjad ja suundun ukse poole. Pean kõik jõuvarud kokku koguma, et oleksin jätkuvalt mitte-pisardaja. Mõttes kuulen ema häält.

Ära lase uhkusel end juhtida, Tasha.

Pööran ringi. „Nii et te ei saa tõesti minu heaks midagi teha? Pean ma tõesti lahkuma?” Ütlen seda nii vaikselt, et isegi mina kuulen seda vaevu. Härra Barnesil on väga hea kuulmine. Vaiksete masendunud häälte kuulmine on osa tema tööst.

Ta trummeldab sõrmedega suletud kaustale. „Sinu isa joobes autojuhtimine…”

„On tema probleem. Miks pean mina tema eksimuse eest maksma?”

Mu isa. Tema üks õhtu kuulsust viis joobes juhtimiseni ja meie paljastamiseni ja selleni, et jään ilma ainsast kohast, mida pean oma koduks.

„Te viibite siin siiski illegaalselt,” ütleb ta, aga tema hääl ei ole enam nii karm nagu enne.

Noogutan, kuid ei ütle midagi, sest nüüd hakkan ma päriselt ka nutma. Panen kõrvaklapid pähe ja suundun uuesti ukse poole.

„Ma olen teie maal käinud. Ma olen Jamaical käinud,” ütleb ta. Ta naeratab oma reisi meenutades. „Seal oli tore. Kõik on seal irie, man. Sulle hakkab seal meeldima.”

Psühhiaatrid ei soovita oma tundeid alla suruda, sest lõpuks võivad need lahvatada. Nad ei eksi. Ma olen kuude viisi vihane olnud. Mulle tundub, nagu oleksin maailma algusest saati vihane olnud. Vihane isa peale. Vihane Robi peale, kes ütles alles eelmisel nädalal, et võiksime hoolimata „kõigest”, ehk sellest, et ta mind pettis, sõbrad olla.

Minu vihast ei ole pääsenud isegi Bev. Terve sügise on ta muretsenud, millisesse ülikooli katseid teha, olenevalt sellest, kuhu proovib sisse saada tema poiss Derrick. Ta kontrollib pidevalt ajavahet eri ülikoolide asukohtades. Kas kaugsuhted toimivad? küsib ta iga paari päeva tagant. Viimane kord vastasin, et äkki ei peaks ta kogu oma tulevikku planeerima praeguse poisi järgi. Ta solvus. Bevi arvates kestab nende suhe elu lõpuni. Mina arvan, et see kestab lõpetamiseni. Võib-olla suveni. Pidin leppimiseks mitu nädalat tema füüsika kodutöid tegema.

Ja nüüd ütleb mees, kes veetis Jamaical ilmselt ainult nädala, et kõik on irie.

Võtan kõrvaklapid peast. „Kus te käisite?” uurin ma.

„Negrilis,” vastab ta. „Väga kena koht.”

„Kas te hotelli territooriumilt välja ka läksite?”

„Ma tahtsin minna, aga mu…”

„Aga teie abikaasa ei tahtnud, sest ta kartis, eks ole? Reisijuhis oli kirjas, et parem on hotelli territooriumil püsida.” Võtan uuesti istet.

Ta toetab lõua soengus sõrmedega käele. Esimest korda meie vestluse jooksul ei juhi seda tema.

„Kas ta muretses turvalisuse pärast?” Panen sõna „turvalisus” mõttes jutumärkidesse, nagu ei peaks selle pärast tegelikult muretsema. „Või ei tahtnud ta lihtsalt puhkust ja head tuju rikkuda ja näha, kui vaesed seal inimesed tegelikult on.” Viha, mida olen alla surunud, kerkib kõhust kurku.

„Kuulasite Bob Marleyt ja baarmen hankis teile savu ja keegi rääkis, mida tähendab irie, ning te arvate, et teate midagi. Käisite eksootilises kokteilibaaris ja rannas ja oma hotellitoas. See ei ole riik. See on puhkekeskus.”

Ta tõstab käed, nagu kaitseks end, nagu üritaks sõnu õhust minusse tagasi suruda.

Jah, ma olen julm.

Jah, mul on suva.

„Ärge tulge ütlema, et mulle hakkab seal meeldima. See paik on mulle võõras. Ma olen elanud siin alates kaheksandast eluaastast. Ma ei tunne Jamaical kedagi. Mul ei ole aktsenti. Ma ei tunne oma sealseid sugulasi, mitte nii, nagu peaks oma sugulasi tundma. Ma käin viimases klassis. Mis saab lõpuballist ja lõpetamisest ja mu sõpradest?” Ma tahaks muretseda sama tobedate asjade pärast nagu nemad. Ma hakkasin just kandideerima Brooklyn College’isse. Emps pani kaks aastat raha kõrvale, et saaks Floridasse sõita ja mulle „korraliku” sotsiaalkindlustuse osta. „Korralik” kindlustus on selline, millel ei seisa võltsitud numbrid, vaid päris, varastatud numbrid. Mees, kes selle talle müüs, ütles, et odavam kindlustus, millel on väljamõeldud numbrid, ei läbi taustauuringut, ka ülikooli astudes mitte. Selle kindlustusega saaksin taotleda õppelaenu. Kui ma saan stipendiumi ja lisaks õppelaenu, võin ma minna koguni New Yorgi osariigi Binghamtoni ülikooli või mõnda teise oma osariigi kooli.

„Ja mis saab ülikoolist?” küsin ma ja nüüd juba nutan. Mu pisaraid ei peata miski. Need on pikka aega vallapääsemist oodanud.

Härra Barnes lükkab salvrätikarbi mulle lähemale. Võtan sealt kuus või seitse salvrätikut ja kasutan need ära ning võtan siis veel kuus või seitse. Korjan oma asjad uuesti kokku. „On teil aimu, mis tunne on mitte kusagile sobida?” Taas ütlen seda liiga vaikselt ja taas ta kuuleb mind.

Olen teel ukse poole, käsi juba uksenupul, kui ta ütleb: „Preili Kingsley, oodake.”