Читать книгу Päike on ju samuti täht - Nicola Yoon - Страница 14

Kohalik teismeline, lõksus vanemate ootuste ja pettumuste pöörises, ei loodagi, et ta päästetakse

Kui su vanem vend on üliambitsioonikas sitapea, siis vähemalt ei avalda keegi sulle survet. Charlie on alati olnud tubli kahe poja eest. Nüüd, kui ta ei olegi enam nii täiuslik, on hakatud hoopis mulle survet avaldama.

Selline on vestlus, milles olen osalenud 1,3 miljardit korda (siia-sinna) alates sellest, kui mu vend kodus on.

Emps: Hinded ikka korras?

Mina: Mhmh.

Emps: Bioloogia?

Mina: Mhmh.

Emps: Aga matemaatika? Sulle ei meeldi matemaatika.

Mina: Ma tean, et mulle ei meeldi matemaatika.

Emps: Aga hinded korras?

Mina: Endiselt B.

Emps: Miks juba A ei ole? Aigo. Pead tõsiseks hakkama. Enam pole väike poiss.

Täna on mul ühe Yale’i vilistlasega kolledži sisseastumisvestlus. Yale on teiseks parim kool, kuid ometi kord kehtestasin end ja keeldusin kandideerimast parimasse kooli (Harvard). Ma ei suuda taluda mõtet, et peaksin olema veel ühes koolis Charlie noorem vend. Pealegi pole kindel, et mind Harvardisse võetaks, nüüd, kui Charlie on seal õppetööst mõneks ajaks eemaldatud.

Oleme empsiga köögis. Sisseastumisvestluse tõttu aurutab ta minu meeleheaks külmutatud mandu’t (pelmeenid). Eelroaks söön parasjagu Cap’n Crunch’i helbeid (parimad maamunal) ja kirjutan oma Moleskine’i märkmikusse. Ma töötan ühe murtud südamest rääkiva luuletuse kallal, mis on mul käsil olnud igavesti (siia-sinna). Asi on selles, et keegi pole mu südant kunagi murdnud, nii et mul on raske sellest kirjutada.

Köögilaua taga kirjutamine on nagu luksus. Kui paps kodus oleks, ei saaks ma seda teha. Valjuhäälselt ta mu kalduvust luuletusi kirjutada hukka ei mõista, kuid hukka mõistab küll.

Emps segab mu söömisele ja kirjutamisele vahele, varieerides pisut meie tavapärast vestlust. Löön sujuvalt kaasa, poetades helbesuutäite vahele oma mhmh-e, kui ta äkitselt oma teksti muudab. Tavapärase „enam pole väike poiss” asemel ütleb ta: „Ära ole nagu su vend.”

Ta ütleb seda korea keeles. Rõhutamiseks. Ja Jumala või saatuse või lihtsalt näruse õnne tahtel astub samal hetkel kööki Charlie. Lõpetan mälumise.

Kui keegi meid kõrvalt vaataks, arvaks ta, et kõik on kõige paremas korras. Ema valmistab kahele pojale hommikusööki. Üks poeg sööb laua taga hommikuhelbeid (ilma piimata). Teine poeg astub lavale vasakult. Ka tema kavatseb kohe hommikust sööma hakata.

Aga tegelikult toimub midagi muud. Empsil on nii häbi, et Charlie tema sõnu kuulis, et ta punastab. Seda on vaevu näha, kuid siiski on. Ta pakub Charliele mandu’t, ehkki too vihkab Korea toitu ega ole soostunud seda sööma põhikoolist alates.

Ja Charlie? Tema lihtsalt teeskleb. Ta teeb näo, nagu ei saaks korea keelest aru. Ta teeb näo, nagu ei oleks ta kuulnud, et ema talle pelmeene pakub. Ta teeb näo, nagu ei oleks mind olemas.

Ta petab mu peaaegu ära, kuni vaatan tema käsi. Need tõmbuvad rusikasse ja paljastavad tõe. Ta kuulis ja sai aru. Ema oleks võinud nimetada teda räigeks rõvedikuks, tõeliseks munniks koos munadega, ja see oleks ka parem olnud, kui öelda mulle, et ma ei oleks nagu tema. Terve elu on olnud vastupidi. Miks sa ei võiks rohkem olla nagu su vend? See õnne pöördumine ei mõju meile kummalegi hästi.

Charlie võtab kapist klaasi ja täidab selle kraaniveega. Kraanist joob ta vett ainult selleks, et empsi närvi ajada. Emps teeb suu lahti, et öelda nagu alati „Ei. Joo filtrivett”, aga ta paneb suu kinni. Charlie kulistab vee kolme kiire lonksuga alla ja paneb pesemata klaasi kappi tagasi. Ta jätab kapiukse lahti.

„Umma, las ta olla,” ütlen empsile, kui Charlie on läinud. Charles käib mulle pinda, aga samas on mul temast kahju. Meie vanemad on teda halastamatult kritiseerinud. Ma kujutan ette, kui nõme tal on olla, et peab terve päev papsiga poes tööd rabama. Ma olen kindel, et paps sõimab teda, kui ta parasjagu klientidele ei naerata ega vasta nende küsimustele juuksepikenduste, teepuuõlide ja keemiliselt töödeldud juuste hoolduse kohta (mu vanematel on ilutoodete pood, kus müüakse hooldusvahendeid musta värvi juustele. Selle nimi on Mustade Juuste Hooldus).

Emps tõstab bambusest aurutil kaane pealt, et mandu’le pilk heita. Tema prilliklaasid tõmbuvad aurust uduseks. Väiksena ajas see mind naerma ja tema keeras vindi peale, laskis neil minna täiesti uduseks ja teeskles siis, et ei näe mind. Nüüd võtab ta lihtsalt prillid eest ja pühib lapiga puhtaks.

„Mis vennaga juhtunud? Miks läbi kukub? Kunagi ei läbi kukkunud.”

Ta näeb prillideta välja noorem ja kenam. Kas on imelik oma ema ilusaks pidada? Ilmselt. Ma olen kindel, et Charlie ei mõtle kunagi nii. Kõik tema tüdrukud (kõik kuus) on olnud väga kenad ja pisut täidlased valgenahalised neiud blondide juuste ja siniste silmadega.

Ei, valetan. Üks Agatha oli ka. Ta oli tema viimane tüdruk keskkoolis, enne ülikooli.

Temal olid rohelised silmad.

Emps paneb prillid uuesti ette ja ootab, nagu oleks mul midagi vastata. Talle üldse ei meeldi, kui ta ei tea, mis edasi saab. Ebakindlus on tema vaenlane. Ilmselt sellepärast, et ta kasvas üles Lõuna-Koreas vaesuses vireledes.

„Kunagi ei läbi kukkunud. Midagi juhtus.”

See ajab mind veel rohkem närvi. Võib-olla ei juhtunud Charlesiga midagi. Võib-olla kukkus ta läbi lihtsalt sellepärast, et talle ei meeldinud need ained. Võib-olla ta ei taha arstiks saada. Võib-olla ta ei tea ise ka, mida tahab. Võib-olla on ta lihtsalt muutunud.

Aga meie kodus ei ole kellelgi luba muutuda. Meie oleme määratud arstiks saama ja sellest ei ole pääsu.

„Teie elu siin liiga lihtne. Ameerika hellitab teid ära.” Kui saaksin iga kord seda kuuldes ühe ajuraku juurde, oleksin ma kuradima geenius valmis.

„Me sündisime siin, emps. Me oleme algusest peale ära hellitatud.”

Ta turtsatab. „Kuidas vestlusega? Oled valmis?” Ta vaatab mu üle, kuid ei pea mu väljanägemist rahuldavaks. „Juuksed vaja lõigata enne.” Ta on mulle kuude kaupa pinda käinud, et ma oma lühikese hobusesaba ära lõikaksin. Teen selle peale häält, mida võib võtta kui nõusolekut või vastuvaidlemist. Ta asetab minu ette mandu-taldriku ja söön vaikides.

Tähtsa sisseastumisvestluse tõttu lubasid vanemad mul koolist vaba päeva võtta. Kell on alles kaheksa hommikul, aga ma ei kavatse mingil juhul koju jääda ja rohkem sääraseid vestlusi pidada. Enne kui põgeneda jõuan, ulatab ta mulle rahakoti deposiidi tšekkidega, et ma need poodi isale viiksin.

„Appa unustas. Viid talle.” Ta kavatses need kindlasti Charliele anda, et too tšekid poodi kaasa võtaks, aga unustas selle köögis aset leidnud vahejuhtumi tõttu ära.

Võtan rahakoti, krahman oma märkmiku ja vean end üles, et riidesse panna. Minu tuba asub pika koridori otsas. Möödun Charlie toast (uks on kinni nagu ikka) ja vanemate magamistoast. Emps on paar pakendis, kasutamata lõuendit uksepiida vastu toetanud. Tal on täna poest vaba päev ja ta juba kindlasti ootab, et saaks terve päeva omaette maalida. Viimasel ajal maalib ta prussakaid, kärbseid ja mardikaid. Vahel kiusan teda, et tal on parasjagu jäledate mutukate periood, aga mulle meeldib see isegi rohkem kui mõne kuu tagune abstraktsete orhideede periood.

Põikan korra tühja tuppa, mida ema kasutab ateljeena, et vaadata, kas ta on midagi uut maalinud. Loomulikult on seal üks pilt tohutu suurest mardikast. Lõuend ise ei ole kuigi suur, aga mardikas haarab kogu ruumi enda alla. Empsi maalid on alati olnud erksavärvilised ja ilusad, aga see, kuidas ta kasutab erksaid värve keerukate, anatoomiliselt peaaegu õigete putukate kujutiste puhul, muudab need millekski enamakski kui kauniks. See konkreetne pilt on tumedalt kumavates rohelistes, sinistes ja mustades toonides. Putuka koorik helgib nagu õlilaik veepinnal.

Paps tegi kolm aastat tagasi empsile sünnipäevaks üllatuse ja võttis tööle poole kohaga abilise, et emps ei peaks iga päev poes töötama. Lisaks ostis ta empsile õlivärvide ja lõuendite komplekti. Ma ei olnud kunagi varem näinud empsi mõne kingituse pärast nutmas. Pärast seda ongi ta maalimisega tegelenud.

Oma tuppa jõudes mõtlen kümnetuhandendat korda (siia-sinna), milliseks oleks tema elu kujunenud, kui ta ei oleks Koreast lahkunud. Kui ta ei oleks kunagi kohtunud minu isaga. Kui ta ei oleks kunagi saanud Charliet ja mind. Kas ta oleks praegu kunstnik?