Читать книгу Päike on ju samuti täht - Nicola Yoon - Страница 5

EMPS ÜTLEB, ET AEG on alla anda, et see, mida ma teen, on tulutu. Ta on ärritunud, mistõttu on tema aktsent tavapärasest tugevam ja iga lause kõlab kui küsimus.

„Kas sa ei arva, Tasha, et aeg on alla anda? Kas sa ei arva, et see, mida sa teed, on tulutu?”

Ta venitab sõna „tulutu” esimest silpi pisut liiga pikaks. Isa ei ütle midagi. Ta on vihast või võimetusest tumm. Ma ei saa kunagi aru, kummast. Tema kulm on nii kortsus, et raske on tema näol kujutleda mingit muud ilmet. Veel mõni kuu tagasi oleksin teda seesugusena nähes kurvastanud, aga praegu on mul ausalt öeldes ükskõik. Tema pärast me selles jamas olemegi.

Minu üheksa-aastane vend Peter on ainus, kes olukorra üle rõõmustab. Ta paneb parasjagu asju kokku ja kuulab Bob Marley lugu „No Woman, No Cry”. „Vana kooli pakkimismuusika,” ütleb ta selle kohta.

Ehkki ta on sündinud Ameerikas, tahab Peter enda sõnul elada Jamaical. Ta on alati olnud üsna häbelik ja tal on raske sõpru leida. Ta kujutab vist ette, et Jamaica on mingi paradiis ja tal läheb seal kuidagiviisi paremini.

Oleme neljakesi oma kahetoalise korteri elutoas. Elutuba on ühtlasi Peteri ja minu ühine magamistuba. Seal on kaks väikest diivanvoodit, mida saab ööseks lahti teha, ja privaatsuse huvides on nende vahel erksinine kardin. Praegu on kardin kõrvale lükatud, nii et mõlemad toapooled on näha.

Üsna lihtne on aru saada, kumb meist tahab ära sõita ja kumb siia jääda. Minu pool on endiselt asju täis. Raamatud on väikesel IKEA riiulil. Kirjutuslaual seisab endiselt minu lemmikpilt minust ja mu parimast sõbrannast Bevist. Meil on ees kaitseprillid ja me torutame seksikalt huuli, vaadates füüsikalaboris kaamera suunas. Kaitseprillid oli minu idee. Huulte torutamine oli Bevi oma. Ma ei ole riidekapist mitte ühtegi asja välja võtnud. Ma ei ole isegi oma NASA tähekaarti maha võtnud. See on hästi suur – tegelikult koosneb see kaheksast teibiga kokku kleebitud plakatist – ja kujutab kõiki suuremaid tähti, tähtkujusid ja Linnutee osi, mida on põhjapoolkeralt näha. Sellel on koguni juhised, kuidas Põhjanael üles leida ja tähtede järgi orienteeruda, juhul kui peaksid ära eksima. Plakatitorud, mis ma pakkimiseks ostsin, toetuvad avamata vastu seina.

Peteri poolel on peaaegu kõik tühjaks tehtud, suurem osa tema asju on juba kastidesse ja kohvritesse pakitud.

Empsil on muidugi õigus: see, mida ma teen, on tulutu. Haaran ikkagi kaasa kõrvaklapid, füüsikaõpiku ja mõned koomiksid. Kui pean kusagil ootama, saan võib-olla kodutöö ära lõpetada ja lugeda.

Peter vangutab pead. „Miks sa selle kaasa võtad?” küsib ta õpiku kohta. „Me sõidame ju ära, Tasha. Sa ei pea kodutööd esitama.”

Peter on äsja avastanud sarkasmi mõjujõu. Ta kasutab seda igal võimalusel.

Ma ei vaevu talle vastama, panen lihtsalt kõrvaklapid pähe ja lähen ukse poole. „Varsti tagasi,” ütlen empsile.

Ta lööb paar korda keelegfa vastu suulage ja pöörab ringi. Tuletan endale meelde, et ta ei ole pahane minu peale. Tasha, ega’s ma siis sinu peale pahane ole, eks ju? on ta neil päevil korduvalt öelnud. Ma lähen Ameerika Ühendriikide migratsiooniameti Manhattani büroosse, et vaadata, kas äkki saab keegi mind aidata. Me oleme illegaalsed immigrandid ja meid saadetakse täna õhtul maalt välja.

Täna on viimane võimalus üritada kedagi – või saatust –

ümber veenda, et saaksime Ameerikasse jääda.

Et asi oleks selge: ma ei usu saatusesse. Aga ma olen meeleheitel.