Читать книгу Päike on ju samuti täht - Nicola Yoon - Страница 7

PANEN TELEFONI, KÕRVAKLAPID JA seljakoti halli kasti, enne kui metallidetektorist läbi lähen. Naissoost turvatöötaja – nimesildi järgi Irene – ei lase mu kastil konveierilindil edasi liikuda, ta on sama teinud iga päev.

Vaatan talle otsa ega naerata.

Ta vaatab kasti, keerab telefoni teistpidi ja vahib kaitseümbrist, nagu ta on teinud iga päev. Ümbrisel on Nirvana albumi „Nevermind” kaanepilt. Iga päev riivavad tema sõrmed pildil olevat beebit ja iga päev tunnen vastumeelsust, et ta seda puudutab. Nirvana laulja oli Kurt Cobain. Cobaini hääl, selles kõlav piin, see, kui kaugel on tema hääl täiuslikkusest, kuidas selles on tunda kõike, mida tema on kunagi tundnud, kuidas ta hääle nii hapraks venitab, nagu katkeks see kohe, ehkki ei katke – see on ainus, mis on mind mõistuse juures hoidnud alates ajast, kui kogu see õudus algas. Tema kannatused on minu omadest märksa jubedamad.

Turvatöötaja viivitab ja ma ei tohi kohtumisele hilineda. Mõtlen, kas öelda midagi, aga ei taha teda ärritada. Ilmselt vihkab ta oma tööd. Ma ei taha anda talle põhjust veel kauem viivitada. Ta vaatab mulle uuesti vilksamisi otsa, kuid ei anna kuidagi märku, et ta mind ära tunneks, ehkki käisin siin eelmisel nädalal iga päev. Tema jaoks olen järjekordne anonüümne nägu, järjekordne taotluse esitaja, järjekordne keegi, kes tahab midagi Ameerikalt.