Читать книгу Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis - Norman Ohler - Страница 10

Samasugune teaduslik ja majanduslik areng peegeldus ka ajastu vaimus. Tehisparadiisid olid Weimari vabariigis en vogue. Ennem põgeneti näivmaailmadesse, kui tegeldi aina närbuva reaalsusega – nähtus, mis defineeris seda Saksa pinnal loodud esimest demokraatiat nii poliitilises kui ka kultuurilises mõttes. Tõelisi sõja kaotamise põhjuseid ei tahetud mõista ja keiserlik-rahvusliku riigikorra vastutust kogu sõjafiasko eest tõrjuti eemale. Levis kuri müüt „noahoobist selga”: Saksa armee olevat sõja kaotanud vaid seepärast, et toimus riigisisene sabotaaž, mille taga olid nimelt vasakpoolsed.13

Need eskapistlikud tendentsid väljendusid sageli kas puhtas vaenus või ka kultuurilises liiasuses. Mitte ainult Döblini romaanis „Berliin, Alexanderplatz” ei näidatud Berliini Babüloonia hoorana, linnana, millel on kõikidest linnadest kõige kahtlasem allilm ja mis otsis oma sära kõige kõlvatumates prassingutes, mida ette saab kujutada; ning nüüd kuulusid sinna hulka ka uimastid. „Berliini ööelu, noored, midagi säärast pole maailm varem näinud! Varem oli meie armee priima; nüüd on meie perverssused priimad!” kirjutas autor Klaus Mann.14 Spree äärne linn sai moraalse allakäigu sünonüümiks ja kui raha massiliseks riigivõlgade katteks põhjatusse auku kadus – 1923. aasta sügisel, uskuge või mitte, oli 1 USD väärt 4,2 miljardit marka –, paistis, et kõik moraalsed väärtused kadusid koos raha väärtusega.

Kõik keerles ühes suures toksikoloogilises uimahämus. Üks selle aja ikoonidest, näitlejanna ja tantsijatar Anita Berber, uputas hommikusöögiks valgeid roosiõisi kloroformi ja eetri kokteili, et neid siis lutsutada: wake and bake, ärka ja kaifi. Kinodes jooksid filmid kokaiinist või morfiinist ning tänavanurkadel sai kõiki drooge retseptivabalt osta. Väidetavalt olid 40% Berliini arstidest morfiinisõltlased.15 Hiina kaupmehed endisest Kiautschou kontsessioonipiirkonnast pidasid Friedrichstadtis oma oopiumiurkaid. Berliini südalinna tagahoovides avati illegaalseid öölokaale. Hangeldajad jaotasid Anhalteri rongijaamas lendlehti, reklaamisid illegaalseid pidusid ja „iluõhtuid”. Suured klubid nagu kuulus Haus Vaterland (Isamaa Maja) Potsdami väljakul ja oma pillava promiskuiteedi tõttu kurikuulus tantsuklubi Resi Blumenstraßel või väiksemad asutused nagu Kakaduu-baar või Valge Hiir, mille uksel jagati külastajate anonüümsuse tagamiseks maske, tõmbasid nautlejaid ligi kui kärbseid. Lääne naaberriikidest ja USA-st hakkas siia valguma naudingu- ja narkoturism oma algsel kujul, sest Berliinis oli kõik korraga erutav ja soodne.

Maailmasõda oli kaotatud, see tähendab, et kõik on lubatud – metropol muutus Euroopa eksperimenteerijate pealinnaks. Majaseintel hoiatasid kriiskavalt ekspressionistlikud kirjad: „Berliin, taltsuta end, tuleta meelde, et sa tantsid surmaga!” Politsei ei tulnud olukorraga enam toime; kogu kord lagunes esiti sporaadiliselt, seejärel juba krooniliselt koost, ja nautlemiskultuur täitis vaakumit nii hästi kui suutis, mida piltlikustab üks tolleaegne populaarne laul:

Einst ward uns durch den Alkohol,

Das süße Ungeheuer,

Zu Zeiten kannibalisch wohl,

Doch jetzt kommt das zu teuer.

Und wir Berliner greifen drum

Zu Kokain und Morphium

Mag‘s donnern drauß‘ und blitzen,

Wir schnupfen und wir spritzen! (…)

Der Ober bringt im Restaurant

Das Kokadöschen gerne,

Dann lebt man ein paar Stunden lang

Auf einem besseren Sterne;

Das Morphium wirkt (subkutan)

Gar prompt auf das Zentralorgan,

Die Geister zu erhitzen

Wir schnupfen und wir spritzen!

Die Mittelchen sind zwar verwehrt

Durch das Gesetz von oben,

Doch was man offiziell entbehrt,

Wir heutzutag geschoben.

So kommt man leicht zur Euphorie

Und wenn uns wie das liebe Vieh

Die bösen Feinde rupfen

Wir spritzen und wir schnupfen!

Und spritzt man sich ins Irrenhaus

Und schnupft man sich zu Tode

Du lieber Gott, was macht das aus

In dieser Weltperiode!

Ein Narrenhaus ist ohnedies

Europa und ins Paradies

Mag Einer gern heut schlupfen

Durch Spritzen und durch Schnupfen!16*

1928. aastal liikus ainuüksi Berliinis legaalselt retseptiravimina apteekide müügilettide kaudu 73 kilogrammi morfiini ja heroiini.17 Kes sai endale kokaiini lubada, tarbis seda kõige kõigemat relva hetke intensiivistamiseks. Kokaiini tõmmati ninna ning tajuti: Oo, kaunis hetk, sa viibi veel. Koka levis kõikjal ja sümboliseeris pöörangulisi aegu. Kommunistide ja natside hulgas, kes tänavatel võimu pärast võitlesid, oli „allakäigumürk” muidugi taunitud. Mis puutub vabameelsesse ajastusse, siis sagenema hakkasid ka vastureaktsioonid. Saksa rahvuslased olid „kommete dekadentsi” üle maruvihased, aga ka konservatiivsest leerist tuli vasturünnakuid. Isegi kui Berliini mainet kultuurimetropolina uhkusega tervitati, tõestas just nimelt kodanlus, kes oli kahekümnendatel staatuse kaotanud, oma ebakindlust lääneliku dekadentsi nautlemis- ja massikultuuri suhtes, mõistes selle kõige äärmuslikumalt hukka.

Weimari aja farmakoloogiliste ravimipüüdluste vastu reageerisid kõige vihasemalt natsionaalsotsialistid. Nende varjamatu ärapöördumine parlamentaarsest süsteemist, n-ö põlatud demokraatiast, nagu ka end avava ühiskonna urbanistlikust kultuurist leidis oma väljenduse identiteeti kujundavates baarivestlustes vihatud „juudivabariigi” väidetavalt känguva olukorra vastu.

Natsidel oli rahva raviks oma retsept valmis, nimelt lubasid nad ideoloogilist tervenemist. Nende jaoks oli olemas vaid üks legitiimne kaif – ja see oli pruuni värvi. Ka natsionaalsotsialism pürgis transtsendentse seisundi poole: natsionaalsotsialistlik illusioonimaailm, millesse sakslased õige pea lõksu pidid jääma, kasutas rahva mobiliseerimiseks algusest peale kaifitehnikat. Maailma ajalugu muutvaid otsuseid – nii oli kirjas juba Hitleri kihutustöös „Mein Kampf” – tuleb peale sundida uimastava vaimustuse või hüsteeria seisundis. Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei, NSDAP) otsis seetõttu toetust ühelt poolt populistlike argumentidega ja teiselt poolt tõrvikujooksude, lipulehvitamise, joovastavate rahvakogunemiste ja avalike kõnedega, mille eesmärgiks oli kollektiivse ekstaasiseisundi saavutamine. Lisandusid veel SA (Sturmabteilung, NSDAP liikmetest koosnev vabatahtlik rünnakrühm) „vägivallajoovastused” võitluste ajal, mida õhutas küllalt sageli ka alkoholi kuritarvitamine*. Reaalsesse poliitikasse suhtuti kui ebakangelaslikku lehmakauplemisse: teatud ühiskondlik joobeseisund pidi nüüdsest poliitikat asendama.18 Kui psühhoajalooliselt võib Weimari vabariiki pidada tõrjuvaks ühiskonnaks, olid nende väidetavad antagonistid, natsionaalsotsialistid, selle tendentsi kõrgpunktiks. Narkootikume nad vihkasid, sest nad tahtsid ise ühiskonna üle uimastavat võimu saavutada.