Читать книгу Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis - Norman Ohler - Страница 4

Komistasin selle teema otsa Koblenzis ja nimelt kaheksakümnendatest aastatest pärit betoonhoones asuva liiduarhiivi kainestavas õhkkonnas. Hitleri ihuarsti Theo Morelli pärand ei andnud mulle asu. Ikka ja jälle lehitsesin Morelli kalendermärkmikku, mis oli täis krüptilisi sissekandeid kellestki „patsient A”-st. Püüdsin läbi luubisilma vaevu loetavat käekirja lahti mõtestada. Leheküljed olid täis kritseldatud, sageli esinesid sissekanded, nagu „Inj. w. i.”* või lihtsalt „x”. Vähehaaval pilt selgines: igapäevased süstid, kummalised ained ja aina kasvavad annused.

Haiguspilt

Kõik natsionaalsotsialismi eri tahud on läbi valgustatud. Meie ajalootund lünki ei jäta, meie meediapõllule valgeid laike ei jää. Teemat on käsitletud kõikvõimalikest külgedest. Saksa Wehrmacht on kõigi aegade kõige põhjalikumalt uuritud sõjavägi. Tõepoolest ei leidu midagi, mille kohta me ei arva end juba teadvat. Kolmas Reich mõjub hermeetilisena. Iga katse midagi uut päevavalgele tuua mõjub pingutatult, pea naeruväärselt. Ja ometi ei mõista me veel kõike.

Diagnoos

Narkootikumidest Kolmandas Reichis teatakse nii avalikkuses kui ka ajaloolaste hulgas hämmastavalt vähe. Leidub küll teaduslikke ja ajakirjanduslikke üksikuurimusi, aga seni pole teemast täit pilti loodud.1 Ülevaatlik ja faktitruu aruanne sellest, kuidas uimastid Kolmanda Reichi ja II maailmasõja lahinguväljade sündmusi mõjutasid, puudub. Kuid kes uimastite rolli Kolmandas Reichis ei mõista ja teadvusseisundeid ka sellest vaatevinklist ei uuri, jääb nii mõnestki ilma.

Põhjus, miks Saksa ajaloo kõige tumedamas peatükis on uimastavate ainete mõju seni suurema tähelepanuta jäänud, seisneb natsionaalsotsialistlikus „uimastivastases võitluses”, mis kehtestas eri ainete üle riikliku kontrolli ning mis uimasteid üldiselt tabuks pidas. Sellega jäädi teaduste kainest vaateväljast – kõikehõlmavaid uuringuid pole ülikoolides siiamaani läbi viidud –, majanduselust, avalikust teadvusest ja ajalookäsitlustest välja ning kogu teema pagendati kusagile varimajanduse prügimäele, kriminaalsuse sogaputru ja käpardite poolteadmisse.

Kuid sellele on võimalik abinõu – nimelt toimunud sündmuste tõlgendamise katse, mis töötaks struktuursete suhete välja selgitamise nimel ja mis kuivade teeside asemel (mis ei vasta ajaloolisele reaalsusele ja selle kainestavale õudusele) teeniks ajalooliste faktide üksikasjalikku uurimist.2

Toimejõud

See raamat poeb verefanaatikutest massimõrtsukatele ja nende sõnakuulelikele sabarakkudele, rassireostusest ja muudest mürkidest pääsemist ootavale rahvale naha vahele ning piilub sisse nende arteritesse ja veenidesse. Aarjalasele kohasest puhtusest jääb asi kaugele, pigem saab öelda, et selle rahva puhul oli tegemist keemiliselt sakslastega – ja see keemia oli üsna toksiline. Sest kus ideoloogiast enam ei piisanud, aidati kõikidest keeldudest hoolimata ohjeldamatute farmakoloogiliste vahenditega kaasa – nii ühiskonna ülemistes kui ka alumistes kihtides. Hitler oli füürer – juht – ka selles mõttes ning isegi vallutusretkedel olevat sõjaväge varustati suurejooneliselt ergutitega nagu metamfetamiin (tuntud ka kui kristall või inglise keeles crystal meth). Viis, kuidas toonased kurjategijad uimastitega ümber käisid, näitab eelkõige kahepalgelisust, mille päevavalgele toomine valgustab nende tegevuste otsustavaid aspekte. Mask, mille olemasolustki me varem ei teadnud, tuleb eest rebida.

Ohud lugemisel

Kindlasti võib tekkida kiusatus pikkida uimastiprillide kaudu avanenud vaatele juurde liiga suurt tähendust ja hakata konstrueerima järjekordset ajaloomüüti. Seetõttu tuleb tähele panna, et ajaloo kirjutamine ei ole kunagi ainuüksi teadus, vaid alati ka fiktsioon. „Teatmikke” selles distsipliinis rangelt võttes ei ole, sest faktid moodustavad oma järjestuses luule – või vähemalt põhinevad need väliste kultuurimõjude tõlgendusmustritel. Kui olla teadlik sellest, et historiograafia on parimal juhul kirjandus, langeb ka pettuse määr lugemisel. See, mida siin esitatakse, on ebakonventsionaalne ja moonutatud perspektiiv, ning võib vaid loota, et selles moonutuses saab nii mõnigi asi selgemaks. Siinjuures ei kirjutata ümber ega uueks Saksa ajalugu. Parimal juhul jutustatakse sellest lihtsalt natuke täpsemalt.

Kõrvaltoimed

Käesolev preparaat võib tekitada kõrvaltoimeid, mis ei pruugi ilmtingimata kõigil esineda. Sageli või väga sageli: maailmapildi rappumine, seeläbi peaajuärritus, millega vahel kaasneb iiveldus või kõhuvalu. Need kaebused on enamasti kergeloomulised ning kaovad lugemisel sageli iseeneslikult. Vahel: ülitundlikkusreaktsioonid. Väga harva: rasked ja püsivad tajuhäired. Sel puhul tuleb hirmust ja krampidest vabanemiseks lektüür iga hinna eest lõpuni lugeda.

Kuidas seda raamatut säilitada?

Hoida lastele kättesaamatus kohas. Parim enne: sõltub uurimistöö päevakohasest seisust.

* Injektion wie immer – eesti keeles „tavapärane süst“. Tõlkija