Читать книгу Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis - Norman Ohler - Страница 14

„Tema üksi on seletamatu, ta on saladus ja meie rahva müüt.“45

Joseph Goebbels

Esiti diktaator pisut häbenes ega tahtnud lasta teistel end puudutada, seepärast keeldus ta põhimõtteliselt arstide ülevaatusest. Ta ei suutnud usaldada ühtegi spetsialisti, kes teadis temast rohkem kui ta ise. Vana hea koduarst Morell seevastu tekitas oma mugav-ohutu karismaga algusest peale turvatunnet. Morellil ei olnud kavaski Hitleri organismi tungida, et sealt terviseprobleemidele mingisuguseid varjatud põhjuseid leida. Nõela sissetungist talle piisas, see asendas tõsist arstlikku ravi, ja kui riigipea pidi tööle hakkama ja nõudis kõikidest tervisehädadest silmapilkset leevendust, kõhkles Morell sama vähe kui mõne Metropoli teatri näitlejanna puhul ning valmistas viivitamata ette ühe Mercki kahekümneprotsendise glükoosilahuse või vitamiinisüsti. Sümptomite kohene kadumine oli deviis, mida Berliini boheemlaste kõrval hindas kõrgelt ka „patsient A“, kui Morell oma uuele ametipostile astus.

Hitleri enesetunne paranes silmapilkselt, endal süstal alles veenis. Tema ihuarsti argumendid olid veenvad: kuna füüreril olevat nii palju mitmesuguseid ülesandeid, on tema energiakulu niivõrd suur, et ei ole võimalik ära oodata, kuni mingi aine tableti kaudu tema (niigi kurnatud) seedetraktist verre jõuab. Hitler mõistis: „Morell tahab mulle täna veel ühe suure joodisüsti teha – ja siis veel ka südame-, maksa-, kaltsiumi- ja vitamiinisüsti. Selle õppis ta troopikas ära, et medikament tuleb veeni süstida.“46

Kuna alatihti tööga hõivatud füürer tundis pidevat hirmu oma töövõimekuse pärast ning kartis, et ei suuda alati kõike teha ega saa ka endale mõnd haigestumist lubada, sest vastasel juhul ei ole keegi võimeline tema ülesandeid üle võtma, muutusid ebakonventsionaalsed ravimeetodid 1937. aastast alates aina olulisemaks. Igapäevased rohked süstimised ei olnud peagi enam mingi haruldus. Hitler harjus korduvate torgetega ning neile järgneva salapärase ning tugeva aine voolamisega tema veresoontes. Iga kord tundis ta end otsekohe paremini. Peen roostevabast terasest nõel, mis läbi naha tungis ja „kohese ärksuseni“ viis, vastas tema natuurile: olukord nõudis pidevalt vaimset ärksust, füüsilist vitaalsust, haaravat otsustusvõimekust. Neurootilised või teised füüsilised tõrked pidid justkui nupust vajutatuna lõppema ja tema ise igal hetkel täiesti värske olema.

Juba õige pea ei tohtinud uus ihuarst oma patsiendi kõrvalt lahkudagi ja Hanni Morelli hirmud said tõeks: tema abikaasal ei jäänud enam oma Berliini praksise jaoks aega. Kurfürstendammile taheti luua esindus ja millalgi hiljem väitis Morell, uhkuse ja fatalismi vahel võnkudes, et ta olevat ainuke inimene, kes Hitlerit alates 1936. aastast iga päev või vähemalt üle päeva nägi.

Enne igat suuremat kõnet lasi riigikantsler nüüd endale optimaalseks toimimiseks „jõusüsti“ teha. Ennetamaks kõiksuguseid külmetushaiguseid, mis võinuks tema esinemisi takistada, manustas ta veenisiseselt vitamiine. Et „Saksa tervituseks“ kätt võimalikult kaua üleval hoida, tegi ta ühest küljest venitusharjutusi ning teisalt lasi oma kehal maiustada glükoosi ja vitamiinide kallal. Veenisiseselt manustatav glükoos varustas kahekümne sekundi pärast aju energiasööstuga ning vitamiinidega kombineeritult võimaldas see Hitleril ka kõige külmematel päevadel õhukeses SA-vormis oma relvaüksuste või rahva ees ilma ühegi füüsilise nõrkuse märgita paraadidest osa võtta. Näiteks kui tal 1938. aastal ühe kõne eel Innsbruckis hääl ära läks, lahendas Morell selle mure kärmelt süstiga.

Algul paistsid kaduvat ka seedimisega seotud kaebused. Niisiis pälvis ihuarst lubatud maja – ja nimelt Berliinis, nooblil Haveli jõe Schwanenwerderi saarel, propagandaministri Goebbelsi vahetus naabruses. Esinduslik villa polnud küll täies ulatuses kingitusena mõeldud: Morellid pidid aadressil Inselstraße 24–26* käsitsi sepistatud raudtaraga ümbritsetud kinnistu 338 000 riigimarga eest ise kinni maksma, küll aga andis Hitler neile 200 000 riigimarga jagu intressivaba laenu, mis hiljem ravihonorariks ümber arvestati. Nüüdsest peale n-ö esimeses liigas mängivale prominent-arstile ei toonud uus kodu endaga kaasa ainult head. Morell pidi palkama koduabilisi ja aedniku; tema jooksvad kulud tõusid hüppeliselt, olgugi et ta otseselt rohkem ei teeninud. Tagasiteed aga enam polnud. Uus elustiil ja võimu vahetu lähedus oli tema jaoks liiga mõnus.

Ka Hitler oli arstiga juba rohkemgi kui harjunud ning tõrjus kuivalt eemale kogu kriitika, mis käis korpulentse mehe pihta, keda paljud füüreri ihaldatud lähikonnas eriti ei sallinud: Morell polevat seal mitte kaunilt lõhnamiseks, vaid selleks, et tema tervist hoida. Andmaks varasemale moearstile kraadivõrra rohkem tõsiseltvõetavust, sai ta 1938. aastal ex officio loengupidamise õiguseta professori staatuse.