Читать книгу Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis - Norman Ohler - Страница 11

„...siis, kui karske füürer vaikis.”19

Günter Grass

Hitleri lähikondsetel õnnestus temast juba Weimari ajal luua kuvand kui lakkamatult töötavast mehest, kes on kogu eksistentsi „oma” rahva hüvangule pühendanud. Hoomamatu juhtfiguur, kes tegeleb ainuüksi heraklesliku ülesandega ohjeldada ühiskondlikke vastuolusid ja heastada sõja negatiivsed tagajärjed. Üks Hitleri kaasvõitlejatest kirjutas aastal 1930: „Ta on vaid geenius ja keha. Ja seda keha nuhtleb ta, et meiesugused jaurata saaksid! Ta ei suitseta, ei joo, sööb peaaegu ainult juurikaid, ei puuduta ühtegi naist.”20 Isegi kohvi ei pidavat Hitler endale lubama. Pärast I maailmasõda visanud ta oma viimase sigaretipaki Linzi linna juures Doonausse; sellest ajast alates ei olevat tema kehas enam ühtegi mürki.

„Meil, karsklastel, – olgu muuhulgas mainitud – on üks eriline põhjus oma füürerile tänulikud olla, kui me mõtleme sellele, millise eeskuju tema isiklik elukorraldus ja suhtumine meelemürkidesse igaühele annab,” kirjutati ühes karsklaste liidu väljastatud teadaandes.21 Riigikantsler olevat ju puhas inimene, kes hoiab kõikidest ilmalikest naudingutest eemale ja kellel pole eraelu. See on eksistents, mida kujundab väidetav karsklus ja igikestev eneseohverdus. Igakülgselt tervislikkuse eeskuju. Müüt Hitlerist kui narkovaenulikust karsklasest, kes jättis omaenda vajadused ootele, oli natsi-ideoloogia olemuslik osa ja massimeedia kinnitas seda lakkamata. Tekkis müüt, mis kinnistus nii avalikus arvamuses kui ka kriitilistes mõtlejates ning selle mõju ulatub tänapäevanigi. See on müüt, mis tuleb dekonstrueerida.

Pärast võimuletulekut 1933. aasta 30. jaanuaril lämmatasid natsionaalsotsialistid lühikese aja jooksul kogu Weimari vabariigi üleva naudingukultuuri kõige oma avatuse ja ambivalentsusega. Narkootilised ained muutusid tabuks, sest nad võimaldasid kogeda teisi irreaalsusi peale natsionaalsotsialistliku. „Ahvatlusmürkidel”22 ei olnud ühes süsteemis, kus ahvatlema peaks ainuüksi füürer, enam mingit kohta. Tee, mida mööda käisid niinimetatud meelemürkide vastase võitlusega võimule tulnud, ei väljendunud niivõrd oopiumiseaduse karmistamises – see võeti lihtsalt Weimari ajast üle23 –, vaid eelkõige paljudes uutes määrustes, mis teenisid natsionaalsotsialistliku „rassihügieeni” põhiideed. Mõiste „droog”, mis varem tähendas täiesti neutraalselt „kuivatatud taimeosi”*, sai äkitselt negatiivse konnotatsiooni, narkootikumide tarvitamine stigmatiseeriti ning kärmelt moodustatud kriminaalpolitsei vastavate üksuste abiga hakati tarvitamise eest ka rangelt karistama.

Narkokuritegudega võitlemise riikliku keskuse tuvastuskaart võis otsustada inimese elu ja surma üle28

Selline uus rõhuasetus kinnitas kanda juba 1933. aasta novembris, kui natside tasalülitatud Riigipäev võttis vastu seaduse, mille kohaselt võis sõltlasi sunniviisiliselt kuni kaheks aastaks kinnisesse asutusse määrata, sealjuures võidi seda aega kohtuliku otsusega piiramatult pikendada.24 Muud meetmed nägid ette, et meelemürke tarvitavad arstid said kuni viieaastaseid töökeelde. Mis puudutas ebaseaduslike ainete tarvitajate andmeid, siis seal arsti ja patsiendi suhte konfidentsiaalsuse printsiip ei kehtinud. Berliini Arstide Koja esimees nõudis, et iga arst peab esitama „meelemürgiraporti”, niipea kui mõni patsient saab tuimastavat ravi kauem kui kolm nädalat, sest „avalikku julgeolekut ohustab pea iga juhtumi korral krooniline alkaloidide kuritarvitamine“.25 Kui sedasorti raport esitati, vaatasid kaks eksperti kõne all oleva patsiendi üle. Kui nad leidsid patsiendi seisundi „korras“ olevat, viidi läbi järsk sundvõõrutus. Kui Weimari vabariigis eelistati veel aeglast ja pikkamööda võõrutamist, ei tahetud nüüd enam sõltlast tema hirmutamiseks võõrutusvaludest säästa.26 Kui patsiendi seisund hinnati negatiivseks, võis kohus ta suunata kinnisesse asutusse ükskõik kui pikaks ajaks. Narkootikumide tarbijad leidsid end peatselt ka koonduslaagritest.27

Lisaks nõuti igalt sakslaselt, et ta „kannaks ette meelemürgi sõltuvuse all kannatavatest omastest ja tuttavatest, selleks et võimalikult kiiresti neile abi saaks pakkuda“.29 Töötati välja kartoteegisüsteemid, mis võimaldaksid täielikku ülevaadet. Nuhiriigi loomiseks instrumentaliseerisid natsid varakult uimastivastase võitluse. Riigi kaugeimaski nurgas viis diktatuur ellu oma niinimetatud tervisereidi: igas piirkonnas oli oma „Uimastivastane tööliskogukond“. Neis tegutsesid nii arstid, apteekrid kui ka sotsiaalkindlustuse, õigusvaldkonna, sõjaväe, politsei ja Natsionaalsotsialistliku Rahvahoolekande esindajad. Ja nad kudusid tihedat narkovastast võrku. Selle võrgustiku niidid jooksid kokku Berliinis Riigi Tervishoiuametis rahvatervise II peaosakonnas. Postuleeriti „tervislikkuse kohustus“, mis „pidi takistama kõiki tõestatavaid kehalisi, vaimseid ja sotsiaalseid kahjusid, mida võõrapärased mürkained, nagu ka alkohol ja tubakas, inimesele avaldada võiksid“. Oluliselt piirati sigaretireklaame ning narkokeelud pidid „tõkestama viimased meie rahva seas esinevad rahvusvahelise eluideaali kitsaskohad“.30

1935. aasta sügisel keelati abielutervise seaduse nime all pulmad, juhul kui üks abiellujatest oli „vaimselt häiritud“. Valuvaigistavatest vahenditest sõltuvuses olevad isikud langesid automaatselt sellesse kategooriasse ja häbimärgistati kui „psühhopaatilised isikud“ – sealjuures ei antud neile mitte mingisugust paranemislootust. Abielukeeld pidavat takistama nii „partneri nakatumist kui ka geneetiliselt päritava sõltlaspotentsiaali“ edasikandumist lastele, sest „uimastisõltlaste järeltulijate hulgas esineb suuremal hulgal vaimset väärarengut“31. Seadus pärilike haigustega järelkasvu takistamiseks viis jõhkra tagajärjeni – sundsteriliseerimiseni: „Rassihügieenilistel põhjustel oleme nüüdsest peale sunnitud sõltlaste paljunemist takistama.”32

Asi läks aga veelgi hullemaks. Propagandistlikult kasutatava mõiste „eutanaasia“ nime all tapeti esimestel sõja-aastatel „kriminaalseid vaimuhaigeid“, kelle hulka kuulusid ka narkootikume tarvitavad inimesed. Täpset arvu on nüüd juba raske kindlaks määrata.33 Saatuslikuks osutus siinkohal hinnang tervisekaardil: plussmärk tähendas surmavat süsti või gaasikambrit, miinusmärk tähendas ajapikendust. Kui tapmiseks kasutati morfiini üledoosi, siis pärines see vahel narkokuritegudega võitlemise riiklikust keskusest, mis 1936. aastal esimese üleriigilise narkopolitsei ametina oli kasvanud välja Berliini narkokuritegude jaoskonnast. Selektsiooniarstide hulgas olevat valitsenud „joovastavalt ülev tunne“34. Sedasi teenis narkootikumide vastane poliitika vähemusgruppide tõrjumist, allasurumist ja isegi hävitamist.