Читать книгу Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis - Norman Ohler - Страница 7

Asun juhtumi jälgi ajama 21. sajandil. Ma sõidan linnalähirongiga kagu suunas, Berliini äärelinna, sulaselge suvetaevas laotumas üle tööstuspiirkonna justkui kloonitud uusehitiste ridade. Selleks, et otsida üles kunagi pervitiini tootnud Temmleri tehase säilmed, pean väljuma Adlershofis, mida nimetatakse tänapäeval „Saksamaa modernseimaks tehnopargiks”. Hoian teaduslinnakust eemale ning tungin läbi urbanistliku eikellegimaa, kokkuvarisenud vabrikuhoonetest möödudes läbin murenenud telliskive ja roostetanud terast täis kõnnumaa.

Temmleri tehas kolis siia 1933. aastal. Aasta hiljem, kui Tempelhofi keemiavabriku juudist kaasomaniku Albert Mendeli osa sundvõõrandati, võttis Temmler tema osa üle ning alustas kärmelt laienemist. Saksa keemiatööstuse jaoks, vähemalt juhul kui tegemist oli puhta aarja tööstusega, olid need head ajad ning eriti plahvatuslikult edenes farmaatsiavaldkond. Väsimatult uuriti uusi murrangulisi aineid, mis leevendaksid kaasaja inimese valusid ning viiksid muremõtted eemale. Neis laborites katsetati paljut ning vajutati farmakoloogilistele nuppudele, mis meie elusid endiselt kujundavad.

Vahepeal on kunagisest Berlin-Johannisthali linnaosas asunud Temmleri ravimitehasest jäänud alles vaid varemed. Mitte miski ei meenuta enam õitsvat minevikku, mil siinsamas pressiti igal nädalal miljoneid pervitiini tablette. Tehase maad seisavad kasutamata, see on surnud kinnisvara. Ma kõnnin üle mahajäetud parkimisplatsi, pean läbima metsikult vohava metsatuka ja ronima üle müüri, mille peal on sissetungijate eest kaitseks endiselt klaasikillud. Sõnajalgade ja võrsete vahel seisab rajaja Theodor Temmleri vana puust „nõiamajake”, firma kunagine idurakk. Tiheda lepavõsa taga kõrgub telliskivihoone, samuti täiesti mahajäetult. Üks akendest on piisavalt puruks, et saan sisse ronida. Sees avaneb pikk tume koridor. Seintelt ja lagedelt õhkub hallituse kopitanud lehka. Koridori lõpus seisab praokil uks, mille heleroheline värv kõikjalt koorub. Taamal paremal pool paistab läbi pliiraamistusega tööstusakende sisse päevavalgus. Väljas on kõik kinni kasvanud – sees valitseb tühjus. Nurgas vedeleb vana linnupesa. Seinad on kuni ringikujuliste õhutusaukudega kõrge laeni välja kaetud valgete, osalt lahti tulnud kahhelkividega.

Tegemist on dr Fritz Hauschildi kunagise laboriga, kus ta aastatel 1937–1941 Temmleri heaks farmakoloogiaosakonna juhina töötas ning uut laadi arstimit, nn „töövõimet soodustavat vahendit” otsis. See ongi Kolmanda Reichi kunagine narkoköök. Siin vaaritasid keemikud portselantiiglite ning torude ja klaasjahutitega ühendatud kondensaatorite abiga oma kristallpuhast ainet. Siin lõgisesid suurte keedukolbide kaaned, ajades sisinal välja kollakaspunast kuuma auru, samal ajal kui emulsioonid praksusid ja valges kindas sõrmed perkolaatori juures vajalikke kohandusi tegid. Sedasi valmis metamfetamiin – ja veel nii kvaliteetne, et isegi fiktsionaalne narkokokk Walter White USA telesarjast „Breaking Bad” („Halvale teele“), kes on crystal meth’ist meie aja sümboli teinud, poleks oma parimatelgi tundidel sama kõrge tasemeni küündinud.

Võib-olla sobiks telesarja pealkiri „Halvale teele” ka ajavahemikku 1933–1945 tähistama.