Читать книгу Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis - Norman Ohler - Страница 8

„Vabatahtlik sõltuvus on kauneim seisund.”

Johann Wolfgang von Goethe

Selleks et mõista ühe või teise narkootilise aine ajaloolist tähendust Natsi-Saksamaa sündmuste keerises, peame ajas pisut tagasi minema. Modernsete ühiskondade kujunemislood on uimastite tekke- ja levikulugudega sama tihedalt seotud kui majandus tehnoloogia arenguga. Üheks lähtepunktiks võib pidada aastat 1805, kui Goethe kirjutas klassitsistlikus Weimaris oma „Fausti” ning lõi poeetiliste vahenditega teesi, mille kohaselt inimese genees lausa lähtub uimastitest: ma muudan oma aju, seega olen. Samal ajal pisut vähem glamuurses Westfaleni Paderbornis tegi apteekriabi Friedrich Wilhelm Sertürner katseid unimagunaga, mille paksendatud mahl – oopium – leevendab valu nagu ei ükski teine aine. Goethe püüdis poeetilis-dramaatilisel teel kuulutada seda, mis maailma seesmiselt koos hoiab – Sertürner seevastu soovis lahendada konkreetset probleemi, mis oli inimkonda juba aastatuhandeid mõjutanud.

Temmleri tehas Berlin-Johannisthali linnaosas toona …

Foto: Joachim Gern

21-aastase noore ja geniaalse keemiku konkreetne väljakutse seisnes selles, et unimaguna toimeaine võib taimes sõltuvalt kasvutingimustest esineda väga mitmesugustes kontsentratsioonides. Vahel ei leevenda selle kibe mahl valupiinu piisavalt, teinekord jälle võib manustaja jõuda tahtmatu üledoosi ja mürgistuseni. Täiesti iseseisvalt, nagu ka oopiumitinktuuri laudanumit manustanud Goethe oma kirjatoas, tegi ka Sertürner sensatsioonilise avastuse: tal õnnestus eraldada morfiin, oopiumi põhiline alkaloid ja omamoodi farmakoloogiline Mefisto, mis suudab valu õnneks manada. Tegemist polnud pöördepunktiga mitte ainult ravimiteaduses, vaid ühe inimkonna ajaloo tähtsaima sündmusega tol 19. sajandi hakul. Valu, seda inimese kohutavat saatjat läbi elu, sai nüüd täpselt doseerides leevendada või isegi täielikult kõrvaldada. Üle kogu Euroopa kasvasid farmakoloogiliste standarditega manufaktuurid välja apteekidest, kus rohuvalmistajad olid seni oma parima teadmise ja südametunnistuse kohaselt tablette iseenda vürtsipeenrailt või ürdikaupmeestelt saadud ainetest kokku pressinud*. Morfiinis ei peitunud üksnes elu kannatuste leevendus, vaid ka suur äri.

… ja tänapäeval

Foto: Joachim Gern

Darmstadtis paistis selle võidukäigu pioneerina silma Engeli apteegi omanik Emanuel Merck, kes 1827. aastal postuleeris ettevõttefilosoofia, millega tahtis alkaloide ja teisi farmakone alati ühtse kvaliteediga toota. See polnud üksnes endiselt eduka firma Merck sünnitunniks, vaid ka kogu Saksa ravimitööstuse omaks. Kui siis umbes 1850. aastal veel lisaks süstal leiutati, ei suutnud morfiini võidukäiku enam miski tagasi hoida. Valuvaigistit tarvitati massiliselt nii Ameerika kodusõjas 1861–65 kui ka Saksa-Prantsuse sõjas 1870–71. Seal muutus üks korralik morfiinilaks õige pea üsna tavaliseks.4 Selle mõju oli otsustav nii heas kui halvas. Sedasi sai isegi raskesti vigastatu piinu vaigistada – samas aga tegi see sõjapidamise suures plaanis üldse võimalikuks: võitlejad, keda varem oli haavatasaamine enamasti pikaks ajaks sõjakõlbmatuks teinud, turgutati nüüd kiirelt jälle jalule ja kamandati võimaluse korral sõjatandri esimestesse ridadesse tagasi.

Morfiini ehk morfiumiga saavutati valuvastase võitluse ja tuimastuse arengus otsustav kõrgpunkt. See puudutas samaväärselt nii sõjaväge kui ka tsiviilühiskonda. Üle kogu maailma Euroopast Aasia ja Ameerikani kehtestas see väidetavalt kõikeraviv imerohi end nii tööliskonna kui aadlike seas. Ameerika ida- ja lääneranniku rohupoodides pakuti sel ajal ilma retseptita eelkõige kaht toimeainet: morfiini sisaldavad mahlad olid rahustava toimega, samal ajal kui kokaiini sisaldavaid segujooke (nagu algusaegadel Vin Mariani – koka-ekstraktiga Bordeaux-vein – või ka Coca-Cola*) kasutati meeleolu parandamiseks ja hedonistliku eufooria tekitamiseks, kuid ka lokaalseks tuimastuseks. Kuid see oli alles algus. Arenev tööstus tahtis kiiresti uusi tooteid turule saada. 10. augustil aastal 1897 sünteesis Bayeri firma keemik Felix Hoffmann ühest pajukoorel põhinevast toimeainest atsetüülsalitsüülhappe, mis jõudis turule aspiriini nime all ning mis vallutas kärmelt maailma. Üksteist päeva hiljem leiutas sama mees veel ühe aine, mis sai sama kuulsaks: diatsetüülmorfiin, üks morfiini derivaatidest, mille puhul oli tegemist ka esimese disainerdroogiga, sünteetilise narkootikumiga. Turunimeks sai sellele heroiin, millega see ka oma turuvõidukäiku alustas. „Heroiin on ilus äri,” kuulutasid Bayeri juhatajad uhkelt ning reklaamisid ainet peavalude, halva enesetunde ja lausa laste köha puhul. Seda soovitati anda isegi imikutele soolevoolmete või uneprobleemide korral.6

Äri ei õitsenud ainuüksi Bayeris. Juba 19. sajandi viimasel kolmandikul hakkasid Reini jõe ääres arenema modernsed farmaatsiatööstused. Struktuurselt oli tähtede seis soodne: Saksa keisririigis valitses Kleinstaaterei*, mille tagajärjel oli panga kapital ja riskivalmidus suurinvesteeringuteks küll piiratud, kuid just seda ei läinud keemiatööstusel vaja, sest võrreldes traditsioonilise rasketööstusega vajas see võrdlemisi vähe seadmeid ja tooraineid. Ka väikesed panused lubasid suurt kasumimäära. Eelkõige lugesid arendajate intuitsioon ja asjatundmine ning rohke inimkapitaliga Saksamaa võis toetuda oma suurepäraselt haritud keemikute ja inseneride ammendamatule potentsiaalile, kes toona olid läbinud veel maailma parima haridussüsteemi. Ülikoolide ja tehnikakõrgkoolide võrgustik oli eeskujulik, teadus ja majandus käisid käsikäes. Teadust tehti täiskäigul ja loodi arvukalt patente. Mis puudutas keemiatööstust, siis sai Saksamaast veel enne sajandivahetust nn „maailma töökoda” – ja fraasist „made in Germany” sai kvaliteedipitser ka narkootikumide vallas.