Читать книгу Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis - Norman Ohler - Страница 9

Pärast I maailmasõda olukord esialgu ei muutunud. Kui Prantsusmaa ja Inglismaa said looduslikke stimulante, nagu kohv, tee, vanill, pipar ja teised looduslikud ravimid, muretseda oma ookeanitagustest kolooniatest, oli Saksamaa kõik eksterritoriaalsed maaomandid Versailles’ rahulepinguga kaotanud (kuigi neid oli võrdlemisi vähe) ning pidi seega leidma muid lahendusi – Saksamaa pidi ravimeid kunstlikult tootma. Ja sedasorti ergutust vajas kogu riik: sõjaõud oli rebinud sügavaid haavu ja põhjustas nii füüsilisi kui ka vaimseid piinu. Läänemere ja Alpide vaheliste alade allasurutud rahvaste seas narkootikumide tähtsus 1920. aastatel aina kasvas. Ja nende valmistamise know-how oli täiesti olemas.

Tee modernse ravimitööstuseni oli niisiis rajatud ja paljud keemilised ained, mida me tänapäeval tunneme, arendati välja lühikese aja jooksul ning viidi patendiküpsele tasemele. Saksa firmad jõudsid maailmaturul juhtivale kohale. Nad ei tootnud üksnes enamikke arstimeid, vaid tarnisid ka lõviosa keemilistest alusainetest, et neid arstimeid saaks toota üle kogu maailma. Oberurseli ja Odenwaldi vahel tekkis Uus Majandus, Chemical Valley. Väikesed tundmatud urkapoed said üleöö mõjuvõimsateks firmadeks. 1925. aastal liitusid suured keemiatehased suurettevõtteks IG Farben, üheks võimsaimaks kontserniks kogu maailmas, mille peakorter asus Maini-äärses Frankfurdis. Just opiaadid olid Saksa pärusmaa. 1926. aastal oli Saksamaa morfiini tootvate riikide hulgas tipus ja hoidis ekspordimaailmameistri tiitlit. Heroiinist läks 98% välismaale.7 Aastatel 1925–1930 toodeti 91 tonni morfiini, mis moodustas 40% maailma kogutoodangust.8 Ainult Versailles’ rahulepingu tingimuste surve tõttu allkirjastas Saksamaa 1925. aastal rahvusvahelise Rahvaste Liidu oopiumikonventsiooni, mis reguleeris uimastikaubandust. Alles 1929. aastal jõudis lepe Berliinis ratifitseerimiseni. Saksa alkaloiditööstus villis 1928. aastal veel pea 200 tonni oopiumit.9

Ka ühes teises ainekategoorias olid sakslased juhtivad: firmad nagu Merck, Boehringer ja Knoll valitsesid 80% kokaiini maailmaturust. Just Darmstadtist tulev Mercki kokaiin oli kogu maailma tipptoodang, nii et Hiina piraattootjad hakkasid kopeerima miljoneid etikette.10 Toorkokaiini vallas oli Hamburg Euroopa põhiline jaotuskeskus: igal aastal imporditi sealsete sadamate kaudu legaalselt tuhandeid kilogramme. Näiteks saatis Peruu oma kogu toorkokaiini aastatoodangu, üle viie tonni aastas, pea eranditult Saksamaale, et see sealt üle kogu maailma jõuaks. Mõjukas huviesindus „Oopiumi ja kokaiini asjatundjad”, mis ühendas Saksa ravimitootjad, töötas raugematu jõuga valitsuse ja keemiatööstuse tiheda koostöö nimel. „Kogu maakera”11 tasuv turg kuulus kartelliseaduse alusel kahele kartellile, mille moodustasid vaid käputäis firmasid. Need olid kokaiini- ja opiaadikonventsioon. Mõlemal juhul oli juhtpositsioonil Merck.12 Noor vabariik suples meelemürkides ja kaifitekitavates ainetes, tarnis heroiini ja kokaiini kõigisse nelja ilmakaarde ning kerkis esile kui globaalne diiler.