Читать книгу Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil - Seppo Zetterberg - Страница 1

Raamat „Rändajad Soome sillal” räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Siin ei ole tegemist ei süstemaatilise ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid. Kuid nende inimeste seas on ka soomerootslasi, venelasi ja baltisaksa aadlikke, kelle huvi elu vastu teisel kaldal äratasid muud tegurid kui keelesugulus või hõimuaade.

Eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele see reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kiiresti kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki. Niisugused Soome sillal kõndijad olid näiteks J. J. Nordström, Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, J. R. Aspelin, C. G. Swan, Lydia Koidula, J. V. Jannsen, C. R. Jakobson, O. A. F. Lönnbohm, K. A. Hermann, Ado Grenzstein, Georg von Schultz(-Bertram) ja paljud teised.

Erilisel kohal nende seas on Johan Philip Palmén, kes 1822. aastal, kui ta oli just saanud 11-aastaseks, tuli Eestisse, et hakata järgmisel aastal õppima Tallinna mainekas Toomkoolis.

Ma ei käsitle sõbrakaubandust üle Soome lahe. Sellest saab lugeda Raimo Päiviö väga põhjalikust uurimusest Mikä tappoi seprakaupan? Suomalaisten ja virolaisten harjoittamasta vaihto- eli seprakaupasta, sen hiipumisesta 1800-luvun lopulta ensimmäiseen maailmasotaan ja sen loppumisesta 1920- ja 1930-luvuilla (Turun yliopisto 2009; „Mis tappis sõbrakaubanduse? Soomlaste ja eestlaste vahetuskaubandusest ja selle vähenemisest 19. sajandist kuni esimese maailmasõjani ja selle lõpust 1920. ja 1930. aastatel”).

Reisid üle Soome lahe olid 19. sajandil veel nii harvad, et neist kirjutati kirjades ja eriti pikkades leheartiklites nii Soomes kui ka Baltimaades. Reisikirjades jagati elamusi, kirjutati oma kogemustest ja anti ka praktilist nõu, päris nagu reisijuhtides. Hea näide selle kohta on J. J. Nordströmi mahukas artiklisari Tallinnast, mis avaldati ajalehes Helsingfors Morgonblad 1834. aastal. Kui algas korrapärane laevaühendus, avaldati see tekst reisijate jaoks ka eraldi raamatukesena.

Pandagu tähele, et mõistet Soome sild olen ma kasutanud vabalt. Kõige sagedamini on selle all mõistetud Eesti poolelt Soome poolele suunduvaid hõimuvaimulisi sidemeid, nagu saab lugeda ka sissejuhatavast peatükist. Mina olen siiski kasutanud seda sümbolit kui kujundit, mis hõlmab mõlemalt kaldalt teisele viivaid ühendusi, mis haaravad endasse nii inimeste, laevade kui ka aadete liikumised.

Autonoomses Soomes oli 19. sajandil kasutusel Gregoriuse kalender, kuid Eestis – nagu ka kogu ülejäänud Vene keisririigis – kasutati veel Juliuse kalendrit, mis oli 12 päeva võrra maas Gregoriuse kalendrist. Enamasti olen ma esitanud dateeringud mõlema kalendri järgi, kuid kui on vaid üks daatum – ja pole eraldi märgitud, kumma kalendri järgi –, siis märgib see kuupäeva Gregoriuse kalendri järgi.

Kirjeldades liikumisi Soome sillal, olen saanud palju abi Tartust Eesti Kirjandusmuuseumist, Tallinnast Eesti Rahvusraamatukogust ja Helsingist Baltia-raamatukogust, Rahvusarhiivist (Kansallisarkisto), Rahvusraamatukogust (Kansalliskirjasto), Museovirasto raamatukogust ja arhiivist ning Soome Kirjanduse Seltsi kirjandusarhiivist, fotoarhiivist ja töötajatelt.

Tarka nõu, häid kommentaare ja püsivat tuge on andnud filosoofiamagister Rauno Endén ja rahvusarhiivi uurija Pertti Vuorinen, kes on aidanud mul leida paljusid tähtsaid allikaid. Keeleküsimustes on mind ikka aidanud mu sõber ja endine kolleeg Viia Väli.

Suure abi eest kõigile palju tänu!

Helsingis,

4. mail 2015.

Seppo Zetterberg