Читать книгу Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil - Seppo Zetterberg - Страница 15

Suuruselt järgmine oli Niguliste kirik. Seal oli arvukalt vanu ja kõrgetasemelisi kunstiteoseid, nii skulptuure kui ka maale. Kiriku torni viis 311 trepiastet ja sealt oli uhke vaade üle linna.

Selle järel esitles Nordström lugejatele Niguliste kõige suuremat vaatamisväärsust, mis oli kogu Tallinnas üks imelikumaid asju. Jutt on muumiast, mida ei olnud loonud inimese käsi, vaid loodus oma protsesside kaudu.

Kui vana hallipäine köster oli näidanud ära kiriku teised vaatamisväärsused, avas ta ühe hauakabeli ukse. Seal ootas mustvalge marmoriga ümbritsetud puukirst, kus lamas pikka musta sametmantlisse keeratud inimkeha. Tema pead peitis suur lokkidega parukas ja ümber kaela oli valge pitsiga kaunistatud rätt. Kadunukese käed oli risti rinnal ja jalas olid tal valged siidisukad. Tema nägu oli hallikas ja ninots natuke vigastatud, huuled olid õhukesed ja kokku pigistatud. Keha oli pruunikaskollane ja nahk kõva kui kamar.

Kes oli see muumia ja missugune oli olnud tema elu enne lõppu seal klaaskapis? See oli hollandlasest Croy hertsog, Püha Saksa-Rooma keisririigi vürst, Monte Corneto ja Renti markkrahv, parun ja suurte maavalduste ning ühe linna isand. Nordström uskus, et tema lugejad tahavad kuulda kadunukese elust ja sellest, kuidas ta sattus kiriku kabeli klaaskappi.

Suurimaid Tallinna vaatamisväärsusi oli Niguliste kirikus säilitatav 1702. aastal surnud Croy hertsogi muumia. Foto: Tallinna Linnamuuseum

Charles Eugène de Croy kuulus väga vanasse Madalmaade aadlisuguvõsasse. Meie professor jutustab, et 1651. aastal sündinud hertsog oli teeninud Taani kuningat ning nimetatud kindralleitnandiks ja Helsingborgi komandandiks. Kui 1679. aastal sõlmiti rahu Rootsi ja Taani vahel, läks hertsog Austria teenistusse ja keiser ülendas ta marssaliks. 1693. aastal nimetati de Croy Ungaris asuva keiserliku armee ülemjuhatajaks. Armee oli just türklasi maalt välja löömas. Selles operatsioonis sai hertsog mitmeid võite ja tegi keisrile suuri teeneid, kuid sattus lõpuks ebasoosingusse ja läks üle Poola kuninga ja Saksimaa hertsogi teenistusse.

Koos Venemaa Peeter Suurega kuulutas Saksimaa hertsog sõja noore Rootsi kuninga Karl XII vastu, et saada tagasi Rootsi poolt vallutatud Liivimaa. Kui Peeter hakkas Põhjasõjas piirama rootslaste valduses olevat Narva linna, kutsus ta kohale Croy hertsogi ja määras ta ülemjuhatajaks. Novembris 1700 peetud Narva lahingu Croy juhitud Vene väed kaotasid ja hertsog sattus rootslaste kätte vangi. Ta viidi Tallinna ja seal ta 1702. aasta jaanuaris ka suri. Paljusid majesteete võidukalt teeninud hertsogi elus algas nüüd uus periood, sõna-sõnalt surmajärgne elu. Räägiti, et hertsog oli veetnud Tallinnas luksuslikku elu ja teinud suuri võlgu. Sõjakangelase surm ehmatas võlausaldajaid: aga kui tema pärijad ei maksagi võlgu tagasi ja nad jäävad kõigest ilma?

Et seda vältida, ei andnud Tallinna raad luba hertsogi surnukeha matta. Seisusekohaselt siidi ja sametisse riietatud kadunuke viidi kohe 1702. aasta jaanuaris ajutiselt ühte Niguliste kiriku kabelisse otsekui pantvangiks. Talv oli haruldaselt karm ja surnukeha jäätus enne, kui mädanemisprotsess algas. See seletas, kinnitab Nordström, laiba mumifitseerumise.

Kuid ei sugulased ega valitsus ei hoolinud hertsogist ja ta unustatigi sinna hauakabelisse. Alles 1819. aastal tuli ta meelde. Siis saabus Tallinna Läänemere provintside kindralkuberner itaallane markiis Filippo Paulucci, kes oma kuludega laskis kadunukesele teha sarkofaagi. Ja nii ta jäigi uudishimulike rändurite jaoks, nagu oli Nordström 1834. aastal, vaatamisväärsuseks.69