Читать книгу Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil - Seppo Zetterberg - Страница 17

Ehitiste kõrval tahtis Nordström esitleda lugejatele ka Tallinna valitsemiskorda. Taani kuningas oli linnale 1248. aastal andnud Lüübeki linnaõigused71, mida hilisemad valitsejad kinnitasid. Nii oli ka Tema majesteet Venemaa keiser hiljuti (1827) armulikult kinnitanud Tallinna seadused ja privileegid. Raekojas oli Lüübeki seadusest ladinakeelne versioon ja sellel aastaarv 1257. Õiguse raha vermida sai Tallinn 1265 ja 1284 liitus linn Saksa Hansa liiduga.

Siinkohal räägib Nordström, et apteeker doktor Johannes Burchartil oli kallis, asjatundlikult ja hea maitsega kogutud antiikesemete kogu Raekoja platsi veeres. Seal oli palju vanaaegseid eesti esemeid ja ornitoloogilisi preparaate ning üks eksemplar kõigist Tallinnas vermitud rahadest. „Ta võtab külalisi vastu väga teenistusvalmilt ja heatahtlikult,” kinnitas professor lugejatele.

Samal ajal, kui võeti kasutusele Lüübeki õigus, asutati ka gildid, mis väikeste eranditega tegutsesid veelgi, rõhutas Nordström. Sõltumata ametist moodustasid ühe, Kanuti gildi, käsitöölised. Sellel oli oma maja pidude ja koosolekute jaoks. Meistriks saamiseks pidi läbi tegema õpi- ja rännuaastad ning sooritama eksami, kuid mingisugust osa linna valitsemises käsitöölistel ei olnud. Võimu tipp oli reserveeritud ainult kaupmeestele, mis Nordströmi järgi oligi tavaline vanas, kaubandusest elavas hansalinnas. Tallinnas oli kaupmeestel kaks gildi: Suurgild ja Mustpeade vennaskond. Seaduste järgi sai Suurgildi liikmeks vaid see, kes oli olnud Mustpeade liige ja oli abielus Suurgildi liikme tütrega. Algupäraselt olid Suurgildi liikmed kaupmehed ja õllepruulid. Hiljem olid nende ülesanded sedavõrd segunenud, et vahet enam ei tehtud, kuid Suurgild ja selle liikmed olid säilitanud ainuõiguse pruulida ja müüa õlut, hiljem ka pidada kõrtse. Nimetatud eriõigused ei kuulunud meestele sellepärast, et nad olid gildi liikmed, vaid seepärast, et nad olid oma naiste abikaasad. Nimelt peeti ainult gildi liikmete tütreid nimetatud õiguste omanikeks.

Kui Suurgildi liikmetel oli eriõigus pruulida ja müüa õlut ja pidada kõrtsi, oli gildil kohustus toota linlastele piisavas koguses õlut. Ehk, teiste sõnadega, tegi Nordström kokkuvõtte, enne kui keegi võeti Suurgildi liikmeks, pidi tal olema nimetatud õllepruulimise ja kõrtsipidamise õigus. Aga et selle õiguse sai vaid see, kes abiellus seda õigust omava naisega, siis saigi selgeks teine eeldus, mida oli vaja Suurgildiga liitumiseks. „Nii nagu igaüks mõistab, see, et vaid tütardel olid need õigused, ei olnud sugugi rumal vahend panna nad mehele ja kindlustada nende elatis.”

Gildi huvides võis siiski liikmeks võtta teisi mehi kui pruulikodade ja kõrtside omanikke. Näiteks võis erandina vastu võtta kasvõi arste ja juriste, kui need abiellusid gildiliikmete tütardega.

Suurgildi liikmeks võidi võtta ka kaupmees, kes abiellus neiuga, kes ei olnud gildiliikme tütar, aga vaid siis, kui kaupmees oli gildile kasulik. Ta pidi siiski makma gildi toetus-, lese- ja muudesse kassadesse suuremaid makse. Neil ei olnud ka õllepruulimise ega kõrtsipidamise õigust, kuid nende surma järel olid need õigused nende tütardel.72

Magistraadi ehk rae moodustasid neli linnapead, kellest kaks pidid olema literaadid või juristid, lisaks veel juristiharidusega sündikus, 14 raehärrat, neist neli juristiharidusega, ja kümme isandat, kes olid valitud Suurgildi liikmete seast. Veel olid seal erinevad sekretärid, aktuaar, arhiivihoidja, kantseleitöötajad ja kopistid. Raad mõistis ka kohut.

Suurgildi majas Pikal tänaval, kus tegutses ka Tallinna börs, oli gildi ja sellesse pääsu sümboliseerivate astmetega sisustatud suur eeskoda, mille taga oli kolmetasandiline trepistik. Iga tasandi kohal oli seinale kinnitatud puust reljeef. Neist alumisel oli Mustpeade vapp, keskmisel pattulangemine ehk Eeva oma paradiislikus alastuses ulatamas Aadamale õuna hea ja kurja tundmise puust ning kolmandal reljeefil oli Suurgildi vapp.

Carl von Ungern-Sternbergi seepiajoonistused (1826) Suurgildi maja trepikojas olevatest puureljeefidest. Kõige alumine kujutab Mustpeade vappi, keskmine pattulangemist ehk alasti Eevat, kes ulatab Aadamale õuna hea ja kurja tundmise puust ja kolmandal tahvlil on Suurgildi vapp. Foto: Eesti ajaloomuuseum

Nordström selgitas, et reljeefid kujutavad kaupmehe teed Suurgildi liikmeks. Kõigepealt tuli Mustpeade vennaskonna liikmena võtta osa linna kaitsmisest, selle järel abielluda ja saada osa neist rõõmudest ja muredest ning kasvatada oma süda õilsaks ja õiglaseks ning vaim nii tugevaks, kui mees seda vajab. Ja siis oli ees pääs Suurgildi liikmeks.73

Pärast Suurgildi ja selle maja tutvustamist juhatas Nordström oma lugeja Pikka tänavat pidi pisut edasi sadama poole ja tutvustas Mustpeade vennaskonda ja selle maja. Vennaskonda kuulusid vallalised kaupmehed ja kaubasellid ja selle ülesandeks oli ratsaväega linna kaitsta. Mustpeadel olid uhked mundrid ja palju privileege. Nende majas oli suur kogu jooginõusid ja tähelepanuväärne raamatukogu ning palju portreesid. Nende hulgas olid näiteks Venemaa Ivan IV ja Peeter Suure portree, Taani Kristian IV ja Fredrik IV ning Rootsi Gustav Vasa ja kõikide järgmiste kuningate portreed. Mustpeade vennaskond ja selle uhkelt kaunistatud hoone pakkusid nii palju ainet, et Nordström kirjutas sellest eraldi pika, kaheosalise artikli Helsingfors Morgonbladi paar aastat hiljem. Andmeid selle artikli jaoks oli ta saanud Tallinna gümnaasiumiõpetaja, õuekohtunik J. C. Ph. Willigerodi raamatust Das Schwarzenhäupter Korps zu Revel. Selle uustrükk oli ilmunud 1830.74

Mustpeade vennaskonna maja Tallinnas Pikal tänaval. Vennaskond koondas vallalisi ja veel ilma kodanikuõigusteta saksa kaubaselle ja Suurgildi kaupmeeste poegi. Selle üheks kaitsepühakuks oli mustanahaline Püha Mauritius. Theodor Gehlhaari litograafia sarjast Revaler Stadtansichten (umbes 1850). Eesti Rahvusraamatukogu