Читать книгу Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil - Seppo Zetterberg - Страница 6

10. augustil 1823 läks magister Wenngren Eestimaa kubermangu koolide juhataja (Schulendirektor) vabahärra Christoph Adam von Stackelbergi juurde rääkima poiste kooli lubamisest. Von Stackelberg oli õppinud Göttingenis ja täiendanud ennast Šveitsis Johann Heinrich Pestalozzi enda juures. Schulendirektor oli harras kristlane, kellel olid lähedased sidemed hernhuutlastega. Wenngreni vestlusel temaga kõneldi ka võimalusest panna Atte ja Janne 1805. aastal asutatud Tallinna kubermangugümnaasiumi, mille juhataja von Stackelberg oli aastatel 1819–1834.29

Kooli siiski ei vahetatud selle pärast, et seal õpiti kõiki aineid samas klassis. Niisuguse jäiga süsteemi tõttu oleksid Wenngreni kasvandikud pidanud alustama alumistest klassidest ka nendes ainetes, milles neil olid head teadmised, nagu ajaloos. Sellepärast soovitas von Stackelberg paindlikuma süsteemiga Rüütli- ja Toomkooli, mille juhataja, Harju-Madise pastori vend Johann Ernst Wehrmann kontrollis mõne päeva pärast poiste teadmisi eri ainetes. Jäänud aega pidi hästi ära kasutama. Janne kiirustas ostma Philipp Buttmanni saksakeelset kreeka keele grammatikat (3 rubla 50 kopikat) ja hakkas ka õppima prantsuse keelt, Atte aga süvenes kreeka keele käänetesse.30

Koolijuhataja Wehrmanni eksam oli 16. augustil uue kalendri järgi ja see kestis kaks tundi hommikul ja kaks tundi õhtul. Tulemuste üle otsustamine ei läinud hõlpsasti. Eksam oli olnud laupäeval, poisid ja Wenngren läksid juhataja ettepanekul tema juurde juba järgmisel päeval, kuid et Wehrmanni polnud kodus, tuldi uuesti esmaspäeval, 18. augustil. Alles nüüd kuuldi rõõmsat uudist: nii Johan Philip Palmén kui ka Fredrik Adolf Hisinger olid Rüütli- ja Toomkooli vastu võetud. „Olen juba nädal aega käinud siinses Rüütlikoolis ehk Toomkirikukoolis,” kirjutas uhke ja õnnelik Janne oma emale 24. augustil 1823.31

Üleval Toompeal, Toomkiriku kõrval praeguses Toomkooli tänavas asuval õppeasutusel oli sajanditepikkune ajalugu. Esimest korda on Tallinna Toomkooli (Domschule zu Reval) nimetatud dokumentides 1319. aastal. Tähtis murdepunkt kooli ajaloos oli olnud rohkem kui pool sajandit enne seda, kui Joh. Ph. Palmén võeti õpilaseks. „1765. aastal algas Tallinna Toomkooli ajaloo viimane ja säravaim periood,” kirjutas juhataja Alexander Plate oma kooli ajaloos. Siis võttis Eestimaa Rüütelkond kooli oma hoole alla ja muutis selle gümnaasiumi tasemel olevaks aadlike akadeemiaks. Juhatajaks sai Johann Bernhard Heinrich Goebel, „kellel enam ei olnud tagasihoidlikku rektori tiitlit, vaid keda kutsuti suurejooneliselt Direktoriks”.

Et koolist sai nüüd Eestimaa rüütelkonna õppeasutus, hakati seda kutsuma rüütlikooliks või Rüütliakadeemiaks – sellele nimele Palmén viitaski, kuigi nimi unustati 19. sajandi alguses täielikult ja selle asemel kasutati tagasihoidlikumat Rüütli- ja Toomkooli nime. See nimi võeti kasutusele 1819. aastal, kui loobuti Tallinna Toomkiriku kooli nimest.

Kooliprogrammi kuulusid 1765. aasta reformi järel usuõpetus, maateadus, maailma ajalugu, matemaatika, füüsika, loodusteadus, mitmed keeled, mütoloogia, filosoofia, muististe ja vappide õpetus. Neli viimast eemaldati siiski programmist juba 1775. Kooli vaimu juurde kuulus 18. sajandi lõpust peale filantroopia ja humanismi rõhutamine. Õpilasi võeti vastu seisusele vaatamata, kuid peamiselt panid oma lapsi Rüütlikooli aadlikud, kui nad just ei andnud neile koduõpetust. Kooli ülesandeks oli ühelt poolt valmistada õpilasi ette ülikooli astuma, teiselt poolt kasvatada neist sõjaväelasi või ametnikke. 1819. aastal oli koolis 110 õpilast.32

Saanud teate vastuvõtu kohta Rüütliakadeemiasse, sai Palmén ka kooli kodukorra. Kuuepäevane koolinädal oli täis usinat õppimist: päev algas kell 8 hommikul, kell 12–14 peeti pausi ja siis jätkus õppetöö kuni nelja või viieni õhtul.

Siin on paras koht rääkida lähemalt õppetöö sisust.

Friedrich Reinhold Gedner õpetas kaks tundi nädalas usuõpetust, esmaspäeva ja neljapäeva hommikuti. Friedrich Freundi ladina keelt oli kuus tundi nädalas, Carl Heinrich Elster õpetas geomeetriat ja aritmeetikat iga päev kella üheksast kümneni, Friedrich Wilhelm Schüdlöffel geograafiat ja ajalugu neli tundi nädalas, Gedner saksa keelt kaks tundi nädalas ja Schüdlöffel vene keelt kolm tundi nädalas.

Koolijuhataja Wehrmann õpetas kreeka keelt neli tundi nädalas ja Gedner prantsuse keelt samuti neli tundi, millele lisandus veel kaks tundi stiiliharjutusi. Kokku oli ette nähtud 33 tundi nädalas, millest suurema osa täitsid viis keelt. Joh. Ph. Palméni emakeelt, rootsi keelt, programmis ei olnud.

Aineid õpetati viiel astmel (klassis) nii, et viies oli kõige madalam aste. Soome poisid võeti vastavalt oma oskustele erinevatele astmetele eri ainetes. Nii õppis Palmén prantsuse ja vene keelt viiendas klassis, usuõpetust ja saksa keelt neljandas, ladina keelt, geomeetriat ja aritmeetikat ning ajalugu, maateadust ja stiiliõpetust kolmandas klassis ning kreeka keelt väljaspool klasse õpetaja juhatusel.

Magister oli rõõmus selle üle, et Janne sai nii head tulemused saksa keeles, kuigi koolis oli palju saksakeelseid. Nemad jälle tegid sageli vigu kirjutamisel. Natuke võis Palméni rõõmustada ka see, et Atte Hisinger õppis kõiki aineid peale usuõpetuse, vene ja prantsuse keele, kus nad said kõrvuti istuda, temast aste allpool.

Kooli alguse juurde kuulus ka uute õpikute muretsemine. Täpse nimekirja järgi näeme, et Palmén ostis neid 52 rubla ja 15 kopika eest. Selle eest sai 13 raamatut alates Caesarist Joh. Galletti maailma ajalooni, lisaks Georg Adolph Blasche geomeetria õpik ja Friedrich Reinhold Gedike ladina keele krestomaatia. Õppemaks oli 11 hõberubla aastas.

Siiralt innustunud Palmén kirjutas emale, kui väga talle meeldib koolis käia. Põhjusi oli kaks. Kõigepealt oli kord selline, et kui õpetaja küsis poissi, kes ei osanud, küsis õpetaja järgmisena kedagi temast aste allpool olevat. Kui see oskas vastata, sai ta loa liikuda teise õpilase kohale ehk „tõusis” aste kõrgemale. „Nii olen ma mitmest poisist mööda saanud,” rõõmustas õpingutes edukas Janne.

Teine põhjus näitab meie noormehe küpsust: ta kirjutas, et käib hea meelega koolis, sest teab, et see on tema jaoks väga kasulik. Wenngren mõistis hästi seda, kui vastutusrikas roll on temal poiste õpingutes ja kinnitas kirjas isale Helsingisse, et ta innustab ja toetab poisse igal viisil, et nende õppimisind ei raugeks. Selleks olid koduõpetajal täiesti konkreetsed vahendid: iga „ülehüppamise” eest said nad viis kopikat ja iga tagasilangemise eest pidid maksma 15 kopikat „trahvi”.33

Palmén isegi ei vajanud seesugust stimulaatorit, sest tema õpihimu oli suur, kuid ega raha kahju ka teinud. Juba septembris kirjutas ta, et tal on läinud prantsuse keeles nii hästi, et istub juba eestpoolt kuuendas pingis, „kuigi olin kolm nädalat tagasi klassis viimane! Olen jõudnud kuuest poisist mööda!” Samamoodi oli läinud ka vene keelega, kus ta oli tõusnud klassi eelviimasest pingist viis kohta ettepoole. Oktoobri alguses istus ta selles aines juba esimese pingis.34

Nii nagu Palménile, meeldisid Ritter- und Domschule õpetamismeetodid ka seal aastatel 1807–1810 õppinud ja hiljem üle maailma tuntuks saanud embrüoloogile ja akadeemikule Karl Ernst von Baerile. Oma mälestustes ta kirjutas, et koolis ei jagatud auhindu ja seal ei olnud ka avalikke eksameid, vaid edasijõudmist peegeldas liikumine tagant pingist ettepoole, nagu ka tekstide tõlkimine ja klassi ees oma oskuste näitamine.35

Noore Palméni ind ei raugenud ka semestri edenedes. Oktoobri alguses kirjutas ta, et koolis on sama tore ja pealegi pidid nad nüüd hakkama saama igal teisel nädalal tunnistuse, kus oli märgitud, missuguses aines keegi on usin olnud. Janne esimeses tunnistuses kiideti teda ladina keele eest, teisel korral oli ta tubli olnud maateaduses ja ajaloos ja ka käitunud hästi.

Veel paremaks läks. „Kolmandat tunnistust ei ole veel saanud, see peaks andma mulle hea tulemuse prantsuse keeles, sest olen just selles aines priimus.” Ja ei läinud palju aega, kui ta kirjutas, et on oma klassis (neljandas astmes) ka saksa keele priimus ning kolmandas klassis kuuendal kohal maateaduses. Ka ladina keeles oli ta liikumas esimese pingi poole.36

Isale tegi poja edu muidugi rõõmu. „Kui on tõsi, mida kirjutad, siis õnnitlen nii sind kui meid.” Oma usinuse ja püüdlikkusega peaks poeg pärast vanemate surma saama siis ise endaga toime. Ja kogu edu juures ei tohiks Janne unustada Jumalat, sest tema on kõikide hüvede algpunkt.

Isa pooldas kõigiti magistri kannustamismeetodeid. Ta rõhutas, et kui poisid on usinad, õpivad nad rääkima prantsuse ja vene keelt. Neid keeli õppides võivad nad leida uusi teadmiste allikaid, millest neil ei oleks keeleoskamatutena üldse aimu.

Uhke isa innustas poega jätkama samamoodi, kuid hoiduma enesekiitusest. Helsingist tuli veelgi õpetusi: „Ütled, et oled parim prantsuse keeles. Ei oska sellest järeldada muud kui seda, et oled seal päris üksi või peab paika vanasõna, et pimedate hulgas on ühesilmaline kuningas. Sest kuidas on võimalik, et oled niipalju edenenud prantsuse keeles, kui sa alles sel semestril alustasid.”

Igal juhul oli isa rõõmus selle üle, et eesmärk, miks poiss oli Tallinna saadetud, oli täitumas. Ja kõige tähtsam nõuanne oli: „Looda vaid Tema peale, ja võid näha, et kõik läheb hästi. [-] Tee oma võimete järgi head kõigile, siis on kõik head ka sinu vastu.”37