Читать книгу Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil - Seppo Zetterberg - Страница 3

Äsja 11-aastaseks saanud Johan Philip Palmén astus 1822. aasta novembri alguses Helsingis purjelaevale, et sõita üle Soome lahe ja minna kooli Tallinnas ehk Revalis. See oli julge samm, kui mõtleme poisi noorele eale ja lihtsamaks ei teinud asja seegi, et ta liikus siiski keisririigi sees ega sõitnud välismaale, kuigi see reis võis tema meelest ka niisugusena tunduda.

Meie kangelane oli sündinud 31. oktoobril 1811 Poris riigiametniku Henrik Johan Palméni ja Amalia Lovisa Souranderi esimese lapsena. Tema isa oli jurist, kes 1802. aastal oli nimetatud Pori linnanotariks. 1812. aastal sai temast Turu linnas samal aastal asutatud Tolliasjade Ameti raamatupidamise revident ja perekond kolis Turu linna. Siis oli Turu veel 1809. aastal Venemaaga liidetud Soome suurvürstkonna pealinn. Kui Turuga võrreldes väga tagasihoidlikust Helsingist sai pealinn ja kesksed ametkonnad sinna üle viidi, pidid ka Palménid 1819. aastal kolima Helsingisse.

Joh. Ph. Palmén oli astunud esimesed sammud oma õpinguteel eraõpetaja juhatusel Turus, kuid kui pere oli kolinud Helsingisse, taheti poiss panna päris kooli. Variante ei olnud palju: suurvürstkonna uues pealinnas ei olnud pakkuda midagi muud peale tagasihoidliku Triviaalkooli, mille maine ei olnud kuigi kõrge. Kõige lähem korralik kool oli pikkade traditsioonidega klassikalist haridust andev Porvoo gümnaasium – kogu maa ainuke lütseum –, mis siiski sobis vaid neile, kes olid õpinguis juba edenenud.

Nii jõudiski Henrik Johan Palmén üllatava lahenduseni: poiss tuli panna kooli Eestimaa kubermangu pealinna Tallinna. Soome ja Eesti olid sama riigi koosseisus ja otse Helsingi vastas asetseva Tallinna rannani oli natuke rohkem kui 70 kilomeetrit.

Turust oli mingisugune korrapärane ühendus Tallinna reisijatele ja kaupadelegi paarikümne meetri pikkuste pakkjahtidega – nii kutsuti neid Inglise kanalil purjetavate aluste järgi. Samas liikusid Helsingi ja vana hansalinna vahel vaid mõned juhuslikud purjelaevad oma kaptenite juhatusel. Nendega reisimine oli odav ja tollivalitsuses töötaval isal oli kerge teada saada, millal läheb mõni laev üle Soome lahe.

Tallinna Rüütli- ja Toomkoolis aastatel 1823–1824 õppinud ja 1827 Turu katedraalikooli lõpetanud Johan Philip Palmén tõusis Soome suurvürstiriigi eliiti. 1840. aastal kaitses ta doktoriväitekirja õigusteadustes ja neli aastat hiljem nimetati ta Keiserliku Aleksandri ülikooli juuraprofessoriks. Aastatel 1866–1867 oli ta ülikooli prorektor.

Autonoomia-ajal jagunes Soome valitsus, st Senat, kaheks osakonnaks: majandus- ja õigusosakonnaks. 1867. aastal kutsuti Palmén õigusosakonna liikmeks, st senaatoriks, kuid juba järgmisel aastal läks ta üle majandusosakonda ja oli seal kirikuasjade eest vastutav senaator kuni 1871. aastani, millal ta nimetati senati prokuraatoriks.

1877. aastal nimetati Palmén Senati õigusosakonna asejuhatajaks ja selles ametis oli ta oma surmani 1896. aastal. Selle kõrval oli ta ülikooli ajutine asekantsler aastatel 1873–1896. Ülikooli kõrgeim ametnik, kantsler, oli Venemaa toonipärija – Palméni ajal siis Aleksandr Aleksandrovitš aastatel 1866–1881 (keisrina Aleksander III) ja Nikolai Aleksandrovitš aastatel 1881–1894 (keisrina Nikolai II).

Johan Philip Palmén sai aadlitiitli 1875 ja tõsteti vabahärrade seisusesse 1883.

Johan Philip Palmén (1811–1896). Foto: SKS

Isa otsuse tulemusena pidi poeg minema kodust välja võõraste juurde ja uude kultuurimiljöösse. Sellel asjal olid ka omad head küljed: laps pidi iseseisvuma ja õppima ära võõrad keeled – eeskätt saksa, aga ka vene keele. Nende keelte oskus oli oluline tulevast ametnikukarjääri silmas pidades noores suurvürstiriigis. Reisikurbust leevendas see, et Johan Philip pidi saama reisikaaslasi. Tema sõber ja mängukaaslane Fredrik Adolf (Atte) Hisinger tuli koos temaga kooli ja nendega anti kaasa koduõpetajaks ja järelevaatajaks üliõpilane Anders Johan Wenngren, Ahvenamaa Kökari endise kaplani poeg.15

Oma päritolult kuulus Atte Hisinger suurvürstkonna eliiti. Tema isa, tõeline riiginõunik Jacob Wilhelm Hisinger oli Soome senati ehk kodumaa valitsuse õigusasjade osakonna liige, st senaator.

Johan Philipi ehk Janne esimene kiri isale pandi Toompealt posti 12. novembril 1822. See on kirjutatud selge käekirjaga ja tähelepanu äratab poisi viimistletud ja stiilne allkiri, mida ta kirjutab kujul Joh. Ph. Palmén. Nii seda kui ka järgmisi kirju iseloomustavad lapse täpsed tähelepanekud ja asjade kaalutletud esitamine.

Janne kirjutab, et reis Tallinna oli läinud suuremate äpardusteta. Vanemad olid lastega hüvasti jätnud Katajanoka sadamas. Poiss oli heitnud magama ja hommikul kell kaheksa tõstis laev purjed. Isa oli läinud Ullalinna kaljudele, et jälgida laev lahkumist merele. Esimesel reisipäeval olid poisid kannatanud tuule tõttu merehaiguse käes.

Öösel kell neli oli Janne tõusnud, et vaadata Eesti rannikut Keri majaka juures, kuid läinud siis uuesti magama. Naissaar hakkas paistma keskhommiku paiku ja Tallinn kell kolm päeval. Pärastlõunal heitis laev ankru ja lõpuks õhtul pääsesid kannatamatud reisijad paadiga, mis oli toonud laevale passikontrolli, linna sadamasse. Tallinnas pakkus neile öömaja rootsi-soome koguduse õpetaja Henrik Johan Holmberg oma pastoraadis vanalinna südames Ritterstrassel ehk Rüütli tänavas.16

Kohe saabumispäeval käisid poisid neljas kirikus: kõrval asuvas Nigulistes, katoliku kirikus, eesti kirikus ja rootsi kirikus, nagu Janne neid nimetab. Muidugi roniti ka Toompeale, linna kõige kõrgemale kohale imetlema avanevat vaadet.

„Mul on siin muuseas olnud päris tore,” kirjutas poiss koju, mis kindlasti rahustas vanemaid. Oma esimeses kirjas pojale – nii nagu ka paljudes järgmistes – rõhutas isa tervise hoidmise tähtsust ning häid kombeid. Ilm oli muutumas talvisemaks ja kasvas külmetuse oht. Sellepärast peaks Janne uisutades ja muidu väljas mängides vaatama, et ei läheks higiseks, mis tooks kaasa hingamisteede haiguse ehk kruppi, nii nagu temaga oli juhtunud eelmisel aastal. Kui ta aga peaks haigeks jääma, tuleks paranemiseks kasutada kaane. Ta peaks paluma Wenngreni, et see võtaks neid tosina jagu kaasa, et maakohas, kuhu oldi minemas, ei peaks ravivahenditest puudust tundma.

Veel peaks Janne olema sõnakuulelik ja austama pererahvast, õpetajaid, koolikaaslasi ning kõiki teisi. Ka ema palus poega hoida oma tervist, sest see on väärtuslikem, mida inimesel oli.17