Читать книгу Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil - Seppo Zetterberg - Страница 9

Kooli kõrval oli palju muud tegemist. 1824. aasta kevadtalvel olid Jannele suureks rõõmuks kaks Kadrioru pargi suurt liumäge, mis püstitati vene vastla ajaks. Suurtest jääkamakatest ehitatud mäed olid kolm ja neli sülda kõrged ja kaunistatud lippudega. Janne sõnul kasutasid venelased mäge väga innukalt ja keegi oli seal isegi oma elu kaotanud.50

Lihavõtted veedeti nii jumalakartlikus kui ka päris rõõmsas meeleolus. Lihavõtte laupäeva õhtul käis Janne Vene tänavas Püha Katariina kloostris asuvas katoliku kirikus51, kus oli nii palju rahvast, et seal ei saanud peaaegu liikuda. Ta vaatas väga tähelepanelikult nii kirikut kui ka seda, mis seal juhtus, ja kirjutas emale:

Kirik ise on päris väike, kuid kogudusele sobiv. Eeskojas on kivi, mille ülemine osa on raiutud karikakujuliseks ja seal on sees püha vesi, millega katoliiklased pühivad oma nägu ja otsaesist. Ukse kohal on rõdu, kus seisavad lauljad ja pillimängijad. Rõdu vastas on altar, sellest vasemal kantsel ja Kristuse haud. Selle ümber on sammal ja selle kohal on rist. Seal sees on sakrament.

Rõdul algas kella poole üheksa paiku laul, mis kestis kaua ja selle ajal süüdati pühapiltide ees küünlad.

Värvilises talaaris õpetaja läks lõpuks Kristuse haua juurde, tema järel katoliiklased, kellest üks kandis Jeesust ristil, teine kullaga kaunistatud siidvarju (parapluie), kolmas lippu, ja ka neljas kandis lippu. Õpetaja võttis sakramendi Kristuse hauast ja siis hakkasid mõned poisid helistama väikseid kelli, millele rõdult vastasid trummid ja trompetid. Laul algas uuesti ja siis läks liikuma ristikäik: kõigepealt kaks lippe kandvat katoliiklast, siis see, kes kandis Jeesust ristil, siis tulid väikesed poisid, kes kandsid küünlaid ja kelli ja lõpuks preester sakramendiga vihmavarju all [-] rongkäik käis kolm ringi ümber kiriku ja lõpetas altaril. Siis laulis preester veel natuke ja sellega oli asi lõppenud kella 11 ja 12 vahel (õhtul).

Selle järel läks Palmén kõrvalolevasse Vene tänaval asuvasse Nikolai Imetegija vene kirikusse.52 Seal oleks teenistus aga alanud alles kell üks öösel, nii et selle tseremoonia jälgimisest loobuti.

Lihavõtte esimesel pühal oli juba hoopis teistsugune programm. Siis oli Janne raehärra Bergi kodus, kus olnud päris tore. „Tantsisin seal poloneesi.” Külas oldi kuni kella kolmeni öösel. Järgmisel päeval oldi veel noorte Bergide juures, kus oli samuti tore. Seal tantsiti poloneesi järel ka valssi. „Ema vist muretseb, et kuidas see läks, kuid härrased arvasid, et päris hästi algaja kohta, nii et olen sellel pühal rohkem kui tavaliselt tantsinud,” raporteeris Janne Helsingisse.

Palméni jaoks oli lihavõttepühades muudki kui kiriklike tseremooniate jälgimist ja tantsimist. Ta sai ka koolitunnistuse. „Pean kurbusega tunnistama, et seekord ei saanud ma nii head tunnistust kui enne,” kirjutas poiss. Nimelt võis tunnistuselt lugeda, et Janne peaks rohkem pingutama, et olla edukam. Ta lubas nüüd, et edaspidi ei peaks tema vanemad enam temas pettuma.53

Ema kirjutas, et muretseb selle pärast, et poeg pole olnud piisavalt usin ja isa rõhutas sügavmõtteliselt: „On päris paras sinule, et veel õigel ajal said tunda, missugused on laiskuse ja lohakuse tagajärjed. Pea meeles, et oled seal oma vaeste vanemate kulul enesele teadmisi hankimas.” Kui poiss ei kasuta seal aega ära, on tal tulevikus palju raskusi ja tema vanemad on oma raha asjata kulutanud. „Usume nüüd sinu lubadusi end parandada ja soovime südamest, et oled need täitnud, kui suvel koju jõuad.”54

On mõistetav, et vanemad ootasid pojalt edukaid õpinguid, sest elu ja õppimine Tallinnas nõudsid raha, kuigi elati tagasihoidlikult. Õppemaks oli suur ja ka elamine kirikuõpetaja Holmbergi juures ei olnud odav. Ja kuigi lõbustusteks raha peaaegu ei kulutatud, maksid ka korralikud riided midagi.

Muusikat harrastav Janne oli hakanud võtma flöödimängu tunde, kuid kui isa 1824. aasta kevadel hakkas üha rohkem kurtma oma majandusliku olukorra halvenemise üle, kirjutas poiss alandlikult: „Ma peaksin lõpetama oma flööditunnid, sest need on kallid, kuid kui isa lubab, jätkaksin neid meeleldi.” Tund maksis üks rubla. Nende jätkamiseks ja nendest kasu saamiseks oleks tulnud osta parem ja suurem flööt. „Kui isa ja ema lubaksid seda, oleksin rõõmus.”

Isa võttis poja huvisid tõsiselt ja kinnitas, et poiss võib teha nii, nagu ise paremaks peab; kallivõitu tunnid makstakse, ja kui vaja, võtab isa selleks laenu. Naljaga pooleks kirjutas ta Wenngrenile, et kui muud ei aita, võib ta poisi pandiks jätta, nii tuleks temast teine Croy hertsog.55 Kuid kõige tähtsam oli, et pillimängu pärast ei jääks kreeka keel hooletusse. „Kõik oskused on varandus, kuid nende omandamine nõuab aega ja vaeva. Ära siiski muretse, õpi kõike, mida saad. Kuigi meie tulevik paistab vaene ja sünge, sina võid meilt alati oodata abi, kuni Kaitsepühak meile eluaega annab.”56

Isa leplikkus kandis vilja, sest Tallinnast hakkas varsti jälle kuulma häid uudiseid. Maikuu alguses teatas poiss, et koolis läheb hästi: ta oli jõudnud vene keeles järgmisele astmele ja saksa keeles oli ta oma klassis parim. Juunis tulid veel paremad uudised, sest vene keeles jõudis Janne neljandas astmes esimeseks.

Ka kreeka keel, mida isa pidas väga tähtsaks Turu kooli silmas pidades, edenes hästi. Juunis kirjutas Janne, et loeb nüüd päevaga kreeka keeles terve peatüki, samas kui ta varem luges ainult 10 värssi. Ta kirjutas, et tema koolikaaslased ootavad, et ta jääks Ritter- und Domschulesse lõpuni, sest nii heade tulemuste puhul lõpetaks ta selle kooli juba 16-aastasena, samal ajal kui üldiselt lõpetati see 20-aastaselt.57