Читать книгу Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil - Seppo Zetterberg - Страница 4

Oli mõeldud nii, et poisid hakkaksid Tallinnas õppima alles järgmisel, 1823. aastal. Enne seda pidid nad maakohas ennast ette valmistama, eriti keeli õppima. Kui Tallinnas oli oldud neli päeva, reisis kolmik – „magister” Wenngren, nagu sel ajal üliõpilasi kutsuti, Atte Hisinger ja Janne Palmén – 14. novembri hommikul viis penikoormat Tallinnast lääne poole Harju-Madisele. Teeolud olid rasked ja reisil ei olnud võimalik hobuseid vahetada: sellel marsruudil oli korraline postiühendus koos reisijate peatuspaikadega lõpetatud paarkümmend aastat tagasi. Sellepärast oli üüritud kinnine tõld, mille ette oli rakendatud kolm hobust. Teekonnal nähti muuseas ka Keila kirikut ja paari aadlimõisat. „Oma reisil siia naersime kõigest südamest, samal ajal kui laevas nutsime merehaiguse käes,” kirjutas Janne vanematele.

Pärast kaheksatunnist reisi jõuti kohale ja asuti korterisse Harju-Madise pastoraati baltisakslasest kirikuõpetaja Carl August Wehrmanni juurde.18 Kirik ja pastoraat olid von Rammide suguvõsale kuuluvast Padise mõisast Paldiskisse viiva tee paremal pool, Pakri lahe idakalda lubjakivisel rannal, kust avanes ilus vaade eesolevale lahele.

Siis veel alla 30 aasta vanune kirikuhärra oli Tallinna Rüütli- ja Toomkooli juhataja noorem vend. Ta oli õppinud aastatel 1812–1814 Tartu ülikoolis ja olnud aastaid samas koolis õpetaja, kuni oli 1822. aastal nimetatud Harju-Madise ja Harju-Risti pastoriks. Selles ametis oli ta tubli kolmandik sajandist, kuni 1857. aastani.19

Harju-Madise vana, puust pastoraadimaja oli hävinud tulekahjus 1785. aasta suvel. Uus pastoraat ehitati juba järgmisel aastal. Sellesse paekivist ehitatud ja pööninguga varustatud ühekorruselisse õlgkatusega majja asuski Wenngren oma õpilastega.

Harju-Madise ja Harju-Risti kirikuõpetaja Carl August Wehrmann, kelle juures Joh. Ph. Palmén koos oma kaaslastega elas 1822.–1823. aasta talvel. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Pastoraat oli 40 meetrit pikk ja 14 meetrit lai ning seal oli 12 tuba. Nende hulgas oli suur saal, kus peeti ristseid ja laulatusi, ning koguduse saal, kus peeti leeritunde. Veel oli majal veranda, kaks esikut ja ruumikas köök, kus eesti kombe kohaselt oli mantelkorstnaga pliit. Maja all oli kaks suurt keldrit ja õunapuuaias veel kolmas, õuntele. Pastoraadi ees oli allee ja taga park ning tiigid, millest viimase, ümmarguse tiigi keskel oli saar ja sellel lehtla. Pastoril oli maja ka Paldiskis – kus tal oli samuti kogudus – ja kaks paari hobuseid sinnasõiduks.20

Koos saabunutega elas pastoraadis kümme inimest: lisaks Soomest tulnutele veel pastor prouaga ja pastori kaks õde, pastoriproua ema ja nende kaks last: poeg Fritz ja väike tütar, kes ei osanud veel käia ega rääkida. Täispansioni eest maksti Wehrmannile alguses 100 rubla. Palmén, Hisinger ja Wenngren said oma käsutusse kaks tuba, ühe, mis oli „suurem kui meie saal”, ja teise, väiksema. Kolmik elas ja õppis suuremas toas, sest väiksemas oli ebatervislik hais, kuna selle kõrval oli käimla. Terane Janne imestas, et Eestis ei olnud käimlad majast väljas nii nagu Soomes, vaid elamutes sees.

Kuid terved oldi, jumal tänatud, kardetud difteeriat ei olnud saadud ja Janne soovis, et ema ja isa ei muretseks tema pärast. Ta uskus, et Jumal hoolitseb ka tema eest.

Janne hakkas nüüd hoolega õppima. Pastor õpetas talle saksa keeles kirjutamist ja tema õdedele luges ta õhtuti ette saksakeelseid tekste, et õppida õiget hääldust. Prantsuse keele harjutamiseks ei olnud võimalust, sest seda keelt oskas vaid proua, kellel aga ei olnud majapidamistööde kõrvalt aega õpetada. Vastutasuks selle eest, et pastor õpetas poistele saksa keelt, valmistas magister Wenngren ette tema rootsikeelsed jutlused, sest nende pidamine kuulus samuti pastori kohustuste hulka. Koguduses oli nimelt palju rannarootslasi.

Poisid õppisid ka matemaatikat, geomeetriat ja ajalugu; ladina keeles lugesid nad Cornelius Nepost, mille järel võeti ette Cicero. Wenngren kiitis, et Janne õpingud edenevad hästi, mille üle isa oli muidugi õnnelik, kuid soovitas magistril poissi mitte liiga palju kiita, et ta uhkeks ei läheks.

Isal oli poja jaoks ka midagi varuks: tema õde Carolina oli surnud 1822. aasta detsembris ja kui Janne on hoolas ja kuulab Wenngreni sõna, saab ta tädi Carolina hõbekella. Kui see korda teha, saaks sellest hea ajanäitaja, kuid „ära mine uhkeks”, kirjutas isa. Tänulik Janne lubas hästi käituda, et kella ära teenida.

Pakri lahe kõrgel kaldal asuv Harju-Madise pühakoda on asukohalt Eesti üks mõjuvamaid maakirikuid. Puust kabel võib olla püstitatud juba 13. sajandil. 1622. aastal sai see von Rammide suguvõsa perekonnakirikuks. Praegune hoone on pärit 18. sajandi lõpust. Foto: Seppo Zetterberg

11 versta pastoraadist edasi oli Padise mõis, mis kuulus von Rammide suguvõsale. Selle maa ja maa juurde kuuluva võimsa kloostri oli kuningas Gustav II Adolf 1622. aastal suguvõsale kinkinud. Algul oligi elatud kloostris, kuni järgmisel sajandil ehitati kaunis mõisahoone. Ühel pühapäeval tuli härra von Ramm koos mõne muu härraga pastori juurde külla. Nende hulgas oli kõrvaloleva Paldiski linna ja sõjasadama komandant, keegi major, kes äratas terase lapse tähelepanu, kuna tal oli „üks puu- ja üks päris jalg”. Pastoraadis käis külas ka härra Hippius oma prouaga, kirjutab Janne.

Kuigi jõulud juba lähenesid, ei saanud lapsed pehme ilma pärast uisutada, aga siiski ei olnud neil tegevusest puudust. „[-] loeme reisikirjeldusi saksa keeles või loeme Piiblit või kirjutame saksa keele harjutusi pastorile või loeme naistele ette või mängime Fritziga ja näitame talle vasegravüüre või mängime pühapäeviti naistega kaarte, nii et meil on pikkadel talveõhtutel päris tore,” kirjutas Janne. Veel loeti G. G. Bredowi ajalooraamatut saksa keeles.

Varsti tulid jõulud ja neid veedeti meeleolukalt. Pastoraadi saali pandi püsti küünalde, õunte, kompvekite ja väikeste mänguasjadega kaunistatud jõulupuu, mille okstelt jagati kingitusi ka soome lastele. Jõululaupäeval söödi praadi. Teisel jõulupühal pidas magister kirikus rootsikeelse jutluse, sest „pastor kas ei osanud nii palju rootsi keelt või ei olnud tal aega jutlust ette valmistada”, otsustas Janne oma 11-aastase loogikaga.

Tõeline rõõm oli vana-aastaõhtul, kui söödi RIISIPUTRU, nii nagu Janne väga suurte tähtedega on kirjutanud. Uus aasta tõi selle pöörde, et Janne ja Atte hakkasid omavahel keelepraktika mõttes saksa keeles rääkima.21

Tihedas kirjavahetuses kodurahvaga kirjeldas poiss teraselt oma elu ja erinevaid sündmusi. Kord oli ta natuke haige, mille tõrjumiseks pastoriproua jootis peedimahla, kord jälle tegi rõõmu aias elav küülik, kes oli nii taltsas, et sõi käest. Suur saavutus oli, kui poisid ehitasid lumest koguni kolm kirikut. Kui Janne samas kirjas mainis, et oli olnud veidi haiglane, siis isa arvas, et see tuli lumekirikute ehitamisest. „See õpetab sind ettevaatusele ka mängides.”

Püha Matteuse (Madise) kirik ja pastoraat asusid nii kõrgel, et sealt oli ilus vaade ees laiuvale Pakri lahele. Kevade poole raporteeris Janne, et jää oli lõpuks lahelt läinud ja Paldiski lähedal on nähtud juba prantslaste puuviljalastiga laeva, mis jää tõttu pidi Paldiski asemel purjetama Tallinna sadamasse. Kindel kevade märk olid luiged, keda oli nii näha kui ka kuulda.

Suur sündmus oli 27. aprillil 1823, kui lahele purjetas kapten Sundmani juhtimisel Helsingist laev Minerva. Janne sai käia oma isa tuttava kapteni laeval ja kirjutas sealt vanematele veiniklaasi ja suure rosinataldriku vahelt. „Meil oleks nüüd hea võimalus reisida Helsingisse, nii et on kahju, et ma nüüd ei pääse koju,” kirjutas Janne ja lisas sama hooga, et on hea meelega seal, kus on.

Vanemad omalt poolt soovisid pojale Jumala õnnistust, kirjutasid, et igatsevad ta järele ja tuletasid ikka meelde, et tuleb hoolitseda oma tervise eest. Poeg ja ema leppisid kokku, et hoiavad teineteise kirjad alles. Hilisemate uurijate õnneks nii tehtigi ja sellega oli sündinud tähtis, autentne kirjakogu 11–12-aastase poisi kogemustest võõral maal.

Harju-Madisel pidi oldama vaid mõnda aega, et õppida saksa keelt, siis pidid poisid minema Tallinnasse kooli. Nii et 1823. aasta alguses hakatigi aru pidama, kuidas elu Tallinnas korraldada. Jaanuari lõpus teatas Wenngren isale Helsingisse, et pastor Holmberg on valmis võtma tema ja poisid oma majja Tallinnas samadel tingimustel, nagu nad elasid Wehrmanni juures Harju-Madisel. Holmbergi pakkumise üks motiiv oli ka see, et ta tahtis Wenngreni oma viieaastase poja õpetajaks.

Turus sündinud ja mitmetes Ahvenamaa saarte kogudustes teeninud pastor Henrik Johan Holmberg kutsuti 1819 Tallinna Püha Miikaeli rootsi-soome kiriku koguduse pastoriks. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Wenngren pidas tingimusi heaks, sest nii oleksid tema ja Janne saanud olla Eestis veel aasta. Kuid Holmbergi pere ei olnud saksakeelne, vaid rootsikeelne. Samas majas elas aga kaks saksa perekonda ning Holmbergide kodus oli pansionis noor sakslane, nii et Janne ja Atte võiksid vabal ajal seltsida omaealise saksa poisiga. Tallinnasse võiks kolida maikuus. Wenngren soovitas tungivalt Janne isale seda lahendust, mida ka pastor Wehrmann pidas heaks.

Isa oli nõus poiste kolimisega Tallinnasse. Isa meelest oligi poistel kasulikum olla Tallinnas kui maal, sest linnas oleks võimalik õppida ka vene keelt, mida isa pidas tähtsaks. „Algus võib tunduda raske ja tüütu, kuid ükski asi ei ole ülesaamatu, kui teada, et see on vältimatu, sest usinuse ja kannatlikkusega võidetakse kõik raskused,” õpetas isa targasti. Ta lubas asjast kirjutada pastor Holmbergile, et see ei annaks korterit ära. Veel peeti plaani, kuidas poisid saaksid veeta mõne nädala puhkust Soomes.

Isa andis ka loa Wenngrenile tellida Jannele uusi riideid Tallinna jaoks, nii et ta oleks samamoodi riides nagu teised poisid ega peaks häbenema.22 Liiguti ju nüüd maalt kubermangulinna.

Praktilise naisena tuletas ema Amalia meelde, et kui poisil on riided katki läinud, peab ta sellest rääkima Wenngrenile; kindlasti leitakse keegi, kes nõeluks katkiseid sokke. Ja pidi vaatama, et ise oleks puhas! Kuid kõige tähtsam oli ikka: „Ära unusta oma Jumalat, sest kui unustad Jumala, unustab Jumal ka sinu.”23

Lihavõtted veedeti veel Harju-Madise pastoraadis Janne meelest kõige toredamal viisil. Ta sai kingiks üheksa muna, millest kuus olid värvitud. Teisel pühal mindi kalale lähedasele jõele ja saadi saakigi: pastor sai kolm väikest linaskit, magister kaks, Atte samuti kaks ja Janne ise ühe. Maakohas ringi liikuvalt rändjuudilt ostis Wenngren sulenoa ja Atte taskunoa.

Sündmusrohked ja õnnelikud päevad Harju-Madise pastoraadis olid aga lähenemas paratamatu lõpuni. „15. mail jätsime pisarsilmi hüvasti pastoriga, kes tegi veel selle teene, et lubas meil sõita oma tõllaga Tallinnasse,” kirjutas Janne kurvalt.24