Читать книгу Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil - Seppo Zetterberg - Страница 2

„„Soome sild” oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin,” kirjutab oma essees „Soome sild” Kai Laitinen. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas”. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe. „Kalevipojas” ongi koht Soome sillast. Uurimuses väidetakse, et Kreutzwald lõi rahvaluulele tuginedes oma müüdi. „Kalevipoja”-eeposest alates on Soome sild olnud sümbol: hõimusild ehk kahte sugulasrahvast ühendav metafoor1.

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahe soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Natuke aega enne pidu kirjutas Koidula Soomest Eestisse saadetud abi eest tänades soomluspoliitikule Yrjö Koskisele, et on hea teada, kuidas Soome silla teises otsas elavad sama verd sugulased tunnevad eestlastele kaasa nii päri- kui ka vastutuules.2

Soomlaste osavõtt 1869. aasta Eesti laulupeost andis Koidulale põhjust kasutada silla sümbolit mitmeid kordi, muuseas ka kirjavahetuses Kreutzwaldiga. „Me panime ’Soome sillale’ nurgakivi,” kirjutas ta vestlustest Swani ja Aspeliniga. Koidula plaanis ka seda, kuidas Soome silda võiks ehitada mõlemalt poolt. „Teie näete, armas papa, ’Soome sild’ edeneb.”

Luuletaja Lydia Koidula Eesti sajakroonisel. Tema jaoks oli Soome eestlaste eeskujumaa ja ta sõlmis sidemeid kahe rahva vahel. Oma luuletustes viitas Koidula Soome silla sümbolile ja andis sellele tiivad. Kupüüri teisel küljel on katkend Koidula luuletusest „Soome sild” (1881).

Kui soomlased olid Tartust lahkunud, ilmus Soome silla kujund ka Koidula luulesse. Luuletuses „Kätt veel korra – lahkume” kutsus ta armsaid külalisi tagasi ja lõpetas luuletuse võimsa kokkukuuluvuse kinnitusega: „Üks meil sugu, üks meil hool, / Ühte jäägem igal pool: /Killu kõrval kasvab kild – / Sirgu, sirgu, Soome sild!” Eesti laulupidu õnnestus ja Koidula kutsus üles, et samasugune korraldataks ka Soomes. Ta lubas soomlastele nii abi kui ka osavõttu: Eesti- ja Liivimaalt tuleksid kindlasti vennad peole Soome silda ehitama. Nendele pidustustele tahtis Koidula kutsuda ka Kreutzwaldi: „Kas teate, Papa, kuidas meie ’Soome silla’ uuesti ülesehitamist edasi ajame? Me teeme 2–3 aasta pärast Soomes laulupeo, kuhu ka eesti lauluseltsid reisivad – kas see poleks tore?”

Kui magister Antti Almberg kutsus oma imetluse objekti Koidulat kirjades Soome, koketeeris neiu oma vastuküsimuses: aga mis keelaks toimetajahärrat tulemast üle Soome silla Eestisse? Eestis oodatakse palju-palju rohkem Soome sillal kõndijaid, kui neid siiamaani oli olnud.3

Almbergi meelitused kandsid vilja: Koidula, tema isa ja venna ringreisil Soomes 1871. aasta suvel pakkus esinduslik seltskond fennomaane ja estofiile neile lõuna Alppila restoranis Helsingis. Omavahelised jutuajamised peeti hõimusõpruse vaimus ja Jaakko Forsman pidas kauni kõne „Soome sillast kui sümpaatia sillast, mis ühendab Soome lahe erinevatel kallastel elavat kahte rahvast”. Juba J. V. Snellman ise õhutas Jaakko Forsmani ja J. J. F. Peranderi koos Koidulaga Soome silda ehitama. 1871. aasta Soome-reis tegi konkreetsemaks Koidula Soome silla kujundi ja suurendas veelgi tema Soome-imetlust.

Kui Soome Kirjanduse Selts sai 1881. aastal 50-aastaseks, kirjutas Koidula luuletsükli „Soome sild” antoloogiasse „Eesti luuletused”, mis koostati Eestis kingituseks soomlastele. See tsükkel kuulub Koidula luule kesksete tekstide hulka ja on võrreldav tema paremate isamaaluuletustega, rõhutab Laitinen. Tsüklis räägib Koidula Soome ja Eesti kokkukuuluvusest Soome silla kaudu. Esimese luuletuse lõpp kujutab isamaade kokkuliitmist:

Kolmanda luuletuse toon on veelgi vaimustunum:

Viimane luuletus on tsükli kõige paatoslikum ja pidulikum, otse hümnilikult ülev:

Kreutzwald oli teinud rahvaluulest leitud motiivist sümboli, andnud sellele hinge, võtab Laitinen kokku. Koidula andis sellele tule: kandvuse ja intensiivuse, löögijõu. Tema luuletuste järel hakkas Soome silla sümbol kasvama.

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks. Järgmisel aastal ilmus Genetz-Jännese hõimuvaimuline luuletus „Väinölä lapsed”, mille sünd ja intensiivne toon on Laitise järgi tänu võlgu just Koidulale. „[-] nii sündida võinuks sild, / mis rahvad meil kokku tooks”, luuletas Jännes. Soomlaste keelekasutusse tuli mõiste Soome sild kõige tõenäolisemalt just selle luuletuse kaudu, mis levis laialt koorilauluna.4

SKS-i juubeliaasta tuules tahtis rühm soomlastest Eesti sõpru A. A. Granfelti juhtimisel 1881. aasta kevadel asutada seltsi, millele nime otsides oli kõne all ka Suomen silta (Soome sild). Arvati aga, et ametnikud võiksid sellele vastu olla, ja valiti seltsi nimeks lõpuks Vironkielen ystävät (Eesti keele sõbrad). Kuid see selts ei osutunud elujõuliseks ja ka selle järglase, Suomen Heimokansojen Seura (Soome Hõimurahvaste Selts) käsi ei käinud paremini.

Kui lõpuks 1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalistena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ka ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

Soome silla sümbolina on esile tõstetud ka üllatav, kuigi omal kombel loogiline kuju, mõlema rahva ühine valitseja Venemaa keiser. Vastuoluline ajakirjanik Ado Grenzstein, kes oma hilisemas pessimismis ei näinud eestlusele mingit tulevikku ja soovitas sulada venelusesse, kirjutas nii:

Soome sild, millest Eesti luuletused meile laulavad, on valmis, ja see on soomlaste ja eestlaste Isevalitseja, Vene Keiser. See poliitika sild on põline ja ta suudab neid rahvaid kanda ja edasi aidata. Laulgem temale ja lootkem tema pääle. Muud silda ei ole meil olemas ega tulemas.5

Arvid Genetz oli oma ettekandes rääkinud soome ja eesti keele lähendamisest, samas kui rahvaluuleteadlane A. R. Niemi nägi 1899. aastal tähtsa ühendava tegurina kirjandust. Nimelt kirjandus võiks ehitada „uue „Soome silla”, mida, nagu luuletustes oli kuulutatud, ei tuntaks ainult Eestis, vaid mõlemal pool Soome lahte”. 6

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired” ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti–Soome sild.7

1905. aasta Vene revolutsioon politiseeris traditsioonilise hõimuromantilise Soome silla, mille sisuks oli Soome imetlemine ja sealt kultuuriliste impulsside saamine. Soome hakkas nüüd Eestist tulema poliitilisi pagulasi.

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome–Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne. Seal ütles ta muu hulgas, et juba 19. sajandi lõpus oli räägitud Soome sillast, „tõsi küll, üsna uduselt kangastuvast, ideaalsest soome-eesti ühendusest”. Soome ja Eesti ühiskondlik ja riiklik areng oli olnud erinev ja „niimoodi oli see kevadine unelm Soome sillast järgnenud aastakümnete argitõelisuses killunenud ja kumbki rahvas oli võinud elada oma elu omaette,” kirjutas Suits.

Uued sündmused pöörasid aga taas tähelepanu omavaheliste sidemete sõlmimisele. Eesti noorsugu oli varasemast rohkem hakanud jälgima Soome asju, õppima soome keelt ja lugema soome kirjandust.

Liit otsustati asutada. Sellele esitati mitmeid nimesid, ka Suomen Silta – Soome Sild nende seas, aga lõpuks valiti nimeks SuomalaisVirolainen Liitto („Soome-Eesti Liit”). Selle asutamist kritiseeriti Soome rootsikeelses ajakirjanduses, nii et Helsingin Sanomate följetonist Teemu (Eino Leino) imestas oma artiklis, et väikese, tagasihoidliku üliõpilasseltsi asutamine, mille sihiks oli luua sild kahe lähedase sugurahva vahel, oli äratanud „tähelepanuväärseid mõtteid”.8

Tuntud estofiil, hilisem professor Lauri Kettunen, kes sageli kritiseeris soomlasi nende hõimuaate nõrkuse pärast, märkis 1908. aastal oma Elias Lönnroti 1844. aasta Eesti-reisi käsitlevas artiklis, et seni võhivõõraina elanud vennasrahvad hakkasid siis teineteisele lähenema. See reis rajas omal kombel tugipuud sillale, mis „viimaste aastakümnete aegu on Soomet ja Eestit ühendanud, nii nõrk ja kitsas kui see ka on olnud [-]”.

Soome sild sai kõvasti räsida aastal 1909. Ühes tülis algul kahtlustati, siis aga saadeti välja Helsingi eesti kogukonda kuuluvaid inimesi. Soome ja Eesti lehtedes puhkes ennenägematu sulesõda ja seal meenutati taas Soome silda.

Vasakpoolne Virulane kirjutas, et vennasrahva Soome vastu oli Eestis olnud aastakümneid sooje tundeid ja paljudes asjades oli eeskuju võetud Soomest. Oli unistatud Soome sillast, aga nüüd tuli välja, et soomlased ei hoolinud sugugi eestlastest, vaid vaatasid neile ülevalt alla. Ägedasse sõnasõtta haarati paljud soome ja eesti lehed, asja püüdis tasakaalukamalt käsitelda vaid üks Eesti Rahvameelse Eduerakonna suurkujudest, Villem Reiman. Ta kaitses innukalt Soomet kui Eesti eeskuju paljudes asjades ning rõhutas, et vihased artiklid on vaid väike pilv, mis läheb mööda ja siit ei sünni uputust, mis Soome silla minema viiks.9

Kui magister (hiljem doktor ja rahvaluule professor) Väinö Salminen 1911. aastal esitles Soomes eelmisel aastal trükis ilmunud Fr. R. Kreutzwaldi ja Lydia Koidula kirjavahetust, alustas ta oma ülevaadet päris murelikult:

Umbes kolmkümmend aastat tagasi oldi veel sedavõrd innstunud sugulusest ja ühistest kultuuritraditsioonidest, et SKS-i 50. sünnipäeval võeti kaaluda julge mõte sellest, kas oleks võimalik luua ühist soome-eesti kirjakeelt. Siis jälgiti meil huviga Eesti kultuurinähtusi ja loeti nende kirjandust. Praegu teavad vähesed midagi selle sugurahva kirjandusest – . Kui me ei hooli eestlaste vaimsetest saavutustest sellepärast, et nad on sama sugu ja verd, peaksime me siiski meie suurema läbikäimise aegadest, luulest ja rahvuslikust ärkamisest, teadma vähemalt nii palju, et võiksime neist mingil määral aru saada.10

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kaheosalise visiooni „Soome–Eesti sild”. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist.

Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba iseseisvas Eestis. Ka vana Soome silla kaitsja Gustav Suits kirjutas 1917. aastal Soome ja Eesti Vabariikide unioonist. Tema ettepanek võeti nii Soomes kui ka Eestis üsna jahedalt vastu.11 Üks, kes mõistis, oli vana Soome-pagulane, enne Eesti iseseisvumist kümmekond aastat Helsingi ümbruses elanud noor kirjanik Friedebert Tuglas.

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Tuglas essee „Soome sild”. Seal on ta muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusliku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.” Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

Tuglas pooldas Suitsu mõtteid Soome ja Eesti unioonist. Temagi mõistis, et idee täielikust liitumisest pidi jääma vaid unelmaks. Rääkida võis vaid reaalunioonist kahe riigi vahel, niisugusest ühendusest, nagu olid olnud Austria–Ungari või Rootsi–Norra kaksikriigid, kus loodeti mõlemapoolset kasu, näiteks kaitseküsimustes.

Soome sild ei olnud enam romantiline unistus, vaid selle suhtes peaks võtma vastu otsuse üsna varsti, „sest meie rahvuse tulevik ripub otsustavalt sellest”. Tuglas viitas ka Suitsu kaksikriigi plaanile: „Ei, see pole paljas unistus. See on suurem küsimus kui meie ajaloos kunagi on esitatud.[-] Kuid nii või teisiti, Soome sild peab sündima. Kui mitte riiklikus, siis ometi lähema kultuurilise läbikäimise mõttes.”

Soome kultuur oli arenenum kui Eesti oma ja eestlased olid saanud ühisesse ettevõtmisesse vähem panustada, kuid seda rohkem oleks meil sealt võtta ja saada. Kui olud muutuvad vabamaks, loodavad eestlased, et suhted muutuvad tasakaalustatumaks. Mitte kunagi ei sünni ühist soome-eesti rahvast, jätkas Tuglas oma mõtteid aastal 1917, kuid selle asemel võiks sündida ühine soome-eesti kultuur, nii nagu on ühine skandinaavia kultuur.

Kujutage ette tuleviku võimalusi: kahel pool rannas, otse üksteise vastu, kaks päälinna, Helsingi ja Tallinn, mida ainult 3–4-tunniline laevasõit eraldab.[-] See võimaldaks ilma miski konkreedi ’Soome silla’ olemasoluta ühtekuuluvuse tunnet, laia ühistööd ja suurt kultuurilist õitsenguaega, mis praegu alles kangastusena viirastab Soome lahe hallrohelise vetevälja kohal.12

1917. aasta murrangulistel aegadel tõi oma hääle kuuldavale ka vana Soome silla entusiast A. A. Granfelt. Ta kirjutas:

Hardalt soovitud ja uduse tulevikupildina välgatab Soome sild veel rahva hinges, kuid kas keegi hakkab veel seda poolelijäänud tööd jätkama? Kas just nüüd ei oleks sobiv hetk – või kuulub kogu see kujutelm juba unelmate riiki?

Omal ajal karile jooksnud Eesti Keele Sõprade Seltsi asja ajanud mees arvas siis, et oli olnud hetk, millal võinuks asutada Soome silla nime kandva seltsi. See oleks hoidnud üleval hõimuvaimu, oleks vähendanud soome ja eesti kirjakeelte vahelisi erinevusi ja pehmendanud sel viisil vastastikust mittemõistmist, mis olid tekkinud rahvaste erinevast ajaloost.13

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild” (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul”. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas:

Nüüd ehitatakse tõepoolest Soome silda selle sõna kõige täiemas mõttes, tehakse teed üle sinetava Soome lahe, vahutava Väinölä vee, sõlmitakse sidemeid, niisuguseid, kui neid sadade rahvapõlvede pikkuses soome sugu hõimude ajaloos – veel kunagi ei ole sõlmitud.14