Читать книгу Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil - Seppo Zetterberg - Страница 8

Palméni kooliskäimine jätkus 1824. aastal niisama edukalt. Prantsuse keeles pääses ta järgmisele astmele ja kohe esimesse pinki, tänu millele teenis Wenngrenilt hulga kopikaid. Janne teeniski eriti hästi oma prantsuse keelega ja ta kavatses kulutada seda raha Saksamaa kaardile, mis maksis 2 rubla 50 kopikat. Tema varem Tallinnast ostetud kaart ei olnud nimelt hea. Veel oli ta muretsenud teise kaardi, õigemini atlase, mis kujutas Vana maailma Kristuse sündimise aegu. See kaart oli maksnud 4 rubla 50 kopikat.45

Uue kooliaasta alguses kirjutas isa, et ta näeks meeleldi, et Janne õpiks Tallinnas veel ühe semestri ja tuleks siis kooli lõpetama Soome, Turu katedraalikooli, mille tema omal ajal lõpetas. Õppimine Soomes oleks palju odavam kui Eestis. „Minu võimalused ei luba peenemat kasvatust,” ütles isa ja sellepärast pidi poeg võimalikult varsti saama ametisse tsiviilis või sõjaväes, et teenida raha.46

Wenngrenil olid pisut teistsugusesed plaanid. Koos Tallinna kubermangugümnaasiumi vene keele õpetajaga oli ta kavatsenud võtta täispansioni õpilasi tingimusel, et need käiksid Tallinnas koolis. Lisaks annaks Wenngren eraõpetust nii saksa kui ka vene keeles, nii kõnelemises kui ka kirjutamises. Selline „asutus” oleks Wenngreni meelest eriti kasulik Soome rootsikeelsetele, kes „valitsevas olukorras vajavad nii vene kui ka saksa keelt natuke rohkem kui vaid tõlkimisel”. Soome oli liitunud keisririigiga ja see püstitas uusi nõudeid ametnike keeleoskusele, kuigi rootsi keel oli jäänud suurvürstiriigi ametlikuks keeleks.

See plaan tuleks aga maha matta, kui Wenngren oma kaaslastega ei saaks vähemalt kümmet pansionäri, kes oleksid valmis maksma 700 rubla ülalpidamise ja õpetuse eest. Kui nii läheks, jääks Wenngren veel kaheks aastaks Tallinna, kui ei, siis läheks ta varsti tagasi Turusse. Ta palus H. J. Palméni oma plaanidest vaikida, sest „arvan, et paljud pedantsed Soome õpetajad võiksid mind pidada ketseriks”.

Mõeldes Janne peale, uskus Wenngren, et kui nii läheks ja ta jääks poisiga veel kaheks aastaks Tallinna, võiks ta sel ajal, kui Janne käiks Toomkoolis, valmistada teda eraõpetajana ette nii kaugele, et poiss võiks Tallinna järel lõpetada Turu katedraalikooli ühe aastaga. „Ja kui ta 16-aastasena on lõpetanud Turus ja lisaks oskaks rääkida saksa ja vene keeles, võiks ta leiba teenida igal pool ja ei peaks oma kooliaastaid kunagi kahetsema,” põhjendas koduõpetaja.47

H. J. Palmén pidas Wenngreni plaani väga kasulikuks, kuid arvas, et seda ei saa ellu viia, vaid et Wenngren peaks pöörduma tagasi Soome. Igal juhul ei lubanud Palméni enda rahaline olukord rahastada poja õpinguid Tallinnas veel kaks aastat, „sest olen juba rahatu ja jään veel vaesemaks, kui lahkun varsti ametist”. Seda nõudvat tema vähenenud jõuvarud.

Kui ka Atte isa, riiginõunik Hisinger, ei toetanud Wenngreni plaanitud pansioni asutamist, andis koduõpetaja varsti teada, et ta ei mõtle enam sellele, vaid tuleb tagasi Turusse, kui Ritter- ja Domschules semester jaanipäeva paiku (vana kalendri järgi) lõpeb.

Isa põhjendas veel Wenngrenile oma otsust ja kinnitas, et tahaks järgida oma ammust plaani, mille järgi Janne pidi minema kooli Turus. Isa meelest saaks Janne seal hakkama kolmveerandiga nendest kuludest, mida maksis õppimine Tallinnas. Isa palus ka Wenngreni, et see teataks pererahvale Janne lahkumisest.

Kui asi oli otsustatud ja Tallinnasse teatatud, palus isa veel poega, et see oleks usin ja tubli ning hoolitseks selle eest, et saaks koolist hea tunnistuse, millega minna edasi Turusse.48

Kui Janne sai teada isa otsusest, oli ta alguses kurb, kuid kui talle kirjutati, et Turusse tuleksid ka ta parimad soome sõbrad, oli ta valmis minema. Et alustada Turu katedraalikoolis, pidi oskama tõlkida Johannese evangeeliumi kreeka keelest ladina keelde ja nii hakkas Janne 1824. aasta aprillis Wenngreniga usinasti õppima kreeka keelt.49