Читать книгу Infoteadused teoorias ja praktikas - Sirje Virkus - Страница 10

Teadmuse, eelkõige vaike- ja väljendatud teadmuse mõiste on info- ja teadmusjuhtimises keskne mõiste, kuid oluline ka kõigis teistes infoteaduste valdkondades.

„Väike entsüklopeedia“ (2006) defineerib teadmust kui süstemaatiliseks kasutamiseks korraldatud faktide, sündmuste ja tõdemuste kogumit. „Eesti õigekeelsussõnaraamatu“ (2013) definitsioon on üsna sarnane – teadmised millegi kohta (kogumina), süstemaatiliseks kasutamiseks korraldatud faktide, sündmuste ja tõdemuste kogu. Ameerika tehisintellekti uurija Morris W. Firebaugh (1988) on defineerinud teadmust kui informatsiooni tähendust omavas kontekstis.

Jaapani professor Setsuo Ohsuga (1986), kelle uurimistöö on seotud teadmusjuhtimise ja tehisintellektiga, on väitnud, et teadmus on arvutis säilitatav informatsioon, mis on formaliseeritud vastavalt reeglitele ja mida arvuti suudab autonoomselt kasutada ülesannete lahendamisel algoritmide järgi.

Seega on ka teadmust eri viisil defineeritud ning seda on liigitatud ja käsitletud nii ühiskonna, organisatsioonide, gruppide kui ka üksikisiku tasandil.

Käesolevas õpikus defineeritakse teadmust kui süstemaatiliseks kasutamiseks korrastatud andmete, informatsiooni, teadmiste, kogemuste, oskuste ja hoiakute kogumit, mida saab vajadusel rakendada konkreetsete eesmärkide saavutamiseks.

Eristatakse indiviidi väljendatud teadmust (explicit knowledge) ja vaiketeadmust (tacit knowledge). Neid mõisteid tutvustasid Jaapani majandusteadlased Ikujirō Nonaka ja Hirotaka Takeuchi 1995. aastal raamatus „Teadmust loov ettevõte: Kuidas Jaapani firmad loovad innovatsiooni“ („The Knowledge Creating Company: How Japanese Companies Create the Dynamics of Innovation“). Nad lähtusid ungari-briti teadlase Michael Polanyi käsitlusest, kes väitis, et me teame rohkem, kui suudame väljendada („we can know more than we can tell“). 1958. aastal ilmunud raamatus „Isiklik teadmus“ („Personal Knowledge“) väljendas Polanyi ideed teadmuse „vaikivast dimensioonist“. Ta märkis, et teadmus ei sõltu üksnes sellistest hästi tuntud koostisosadest nagu ratsionaalne analüüs, teisisõnu määratlustest, vaatlustest ja loogilistest järeldustest, vaid sõltub ka tõestamata väidetest ja kogemustest, mis tekivad praktilise tegevuse käigus, ning formuleerimata mõttekäikudest. Polanyi väitis, et igasugune teadmus sisaldab alati mingil määral varjatud ehk vaiketeadmust.

Varjatud ehk vaiketeadmus on personaalne teadmus, mida on raske esitada formaalkeeles või verbaalselt väljendada. See on juurdunud individuaalses kogemuses, tihti sooritustega omandatud, ning seotud isiklike veendumuste, uskumuste ja väärtuste süsteemiga, samuti intuitsiooniga.

Varjatud ehk vaiketeadmus võib olla tehniline (nagu käsitöö) või vaimne (nagu uskumused ja veendumused) ning sisaldada arusaamist kontekstist. Vaiketeadmusele viidatakse tihti ka kui millelegi, mida inimesed ei tea, et nad teavad. Tüüpiline näide vaiketeadmusest on jalgrattasõit – väga raske on sõnadega edasi anda, kuidas sõita jalgrattaga, nii et teised saaksid seda nõuannet järgida. Näidetena võib tuua ka kunstniku loomingu või golfimängu. Vaiketeadmus näib seonduvat eespool kirjeldatud Popperi kolme maailma mudeli teise maailmaga.

Aastakümneid pärast Polanyi käsitlust arendasid Nonaka ja Takeuchi varjatud ehk vaiketeadmuse kontseptsiooni edasi ja mõtestasid selle ümber Jaapani äripraktikast lähtuvalt. Nonaka ja Takeuchi paljutsiteeritud teos „Teadmust loov ettevõte: Kuidas Jaapani firmad loovad innovatsiooni“ (1995) pani aluse mõtteviisile teadmusest kui organisatsiooni tähtsaimast strateegilisest ressursist.

Eesti keelde on terminit tacit knowledge tõlgitud mitmel viisil – „vaiketeadmus“, „varjatud teadmus“, „vaikiv teadmus“, „ilmutamata teadmus“ või „siseteadmus“.

Väljendatud teadmus (explicit knowledge) ehk eksplitsiitne teadmus on teadmised ja oskused, mida saab ühelt indiviidilt teisele kergesti edasi anda. Selline teadmus on kergesti väljendatav sõnades ja seda saab jagada kirjalike dokumentide, juhendite, protseduurireeglite, standardite, andmebaaside jms kaudu. Siia kuuluvad näiteks grammatilised reeglid, matemaatilised valemid, spetsifikatsioonid, käsiraamatud jm.

Eesti keelde on terminit explicit knowledge tõlgitud samuti mitmel viisil – „eksplitsiitne teadmus“, „väljendatud teadmus“, „avatud teadmus“ või „ilmutatud teadmus“. Väljendatud ja vaiketeadmuse liigitus põhjustab siiski raskusi informatsiooni ja teadmuse eristamisel. Näiteks võib väljendatud teadmust käsitleda informatsioonina või sellise teadmusena, mis transformeerub informatsiooniks.

Samuti eristatakse indiviidi ja organisatsiooni teadmust. Nii indiviidi kui ka organisatsiooni teadmuses võib eristada väljendatud ja vaikivat dimensiooni: teadmisi, mida on võimalik väljendada nii kõnes kui ka kirjas, ning teadmisi, mis väljenduvad inimeste toimingutes, kuid mida on raske kirjeldada. Organisatsiooni teadmuseks on ühise eesmärgi saavutamiseks suhtluse käigus loodav, ressursina kasutatav indiviidide väljendatud ja vaiketeadmuse kogum. Teadmust ei saa juhtida küll otseselt, kuna see paikneb üksnes inimeste meeltes ja mõtetes, kuid inimesi juhtides saab juhtida ka nende teadmust.

Tihtipeale sisaldavad teadmiste tüpoloogia kategooriad ka tarkuse (wisdom) mõistet. Tarkust on defineeritud kui akumuleeritud teadmisi ja kogemusi teatud kontekstis, mis võimaldavad otsustajatel valida parimaid lahendusi ja kõige ratsionaalsemaid viise nendeni jõudmiseks. Tarkust seostatakse teadmiste kasutamisega ja otsuste vastuvõtmisega. Paraku pole teadlased ka tarkuse mõistele ühtset määratlust leidnud.