Читать книгу Infoteadused teoorias ja praktikas - Sirje Virkus - Страница 11

Infokäitumine (information behaviour) on infoteaduse peamisi uurimisvaldkondi, mis keskendub sellele, kuidas inimesed hangivad ja kasutavad informatsiooni. Terminit „infokäitumine“ hakati laialdasemalt kasutama 1990. aastatel ning see asendas varasema väljendi „info hankimine“ (information seeking). „Infokäitumise“ termin leiab tänapäeval kõige enam kasutamist, kuigi kasutatakse ka „info hankimise“ ja „info kogumise“ (information gathering) ning „infovajaduse ja kasutamise“ (information needs and use) termineid. Tänaseks on infokäitumist uuritud väga põhjalikult ja paljudes kontekstides, sest ilma usaldusväärsete teadmisteta sellest, kuidas inimesed hangivad ja kasutavad informatsiooni, ei ole võimalik pakkuda tõhusaid infoteenuseid; igasugune infosüsteemide arenduspoliitika peab põhinema arusaamisel infokasutaja infokäitumisest.

Briti tuntud infokäitumise uurija Tom D. Wilson2 (2000) on defineerinud infokäitumist järgmiselt:

Infokäitumine on infoallikate ja -kanalitega seotud käitumine, mis sisaldab nii aktiivset kui ka passiivset informatsiooni hankimist ja kasutamist. Seega sisaldab infokäitumine nii vahetut suhtlust kui ka passiivset informatsiooni vastuvõttu, näiteks reklaami jälgimist telekanalist ilma igasuguse kavatsuseta sellele informatsioonile vastavalt tegutseda.

Käitumist käsitleb Wilson kognitiivsest vaatenurgast ja see sisaldab vajadusi, motiive, teadmisi, arvamusi jms.

Infokäitumise osana võib eristada kaht põhimõistet – informatsiooni hankimine ja infootsing. Informatsiooni hankimine (information seeking) tähendab informatsiooni otsimist kõigist kättesaadavatest infoallikatest ja -kanalitest. Infootsing (information retrieval) on see osa informatsiooni hankimisest, mille puhul kasutatakse abivahendina arvutit. Võib öelda, et infootsing moodustab ühe osa informatsiooni hankimisest. Selline otsing on seotud andmebaasidega ja sinna sisestatud teabega (nt viited, faktid, tekstid, pildid, helikujundid) ning seda teavet otsitakse kasutamise eesmärgil. Saracevici ja tema kolleegide uuringud (Saracevic, Kantor 1988a; Saracevic, Kantor 1988b; Saracevic et al. 1988) annavad teoreetilise raamistiku ja aitavad mõista info hankimist ja infootsingut.

Info hankimise uuringud keskenduvad traditsiooniliselt:

 info kasutajale;

 inforessursside lehitsemise heuristilisele ja dünaamilisele olemusele;

 mitteplaneeritud otsingustrateegiale ja relevantse informatsiooni äratundmisele;

 lehitsemise interaktiivsele olemusele;

 eeldusele, et informatsiooni hangitakse eelkõige teadmiste laiendamiseks.

Infootsingualased uuringud:

 keskenduvad eelkõige infosüsteemile;

 pööravad tähelepanu infoallikate ja -süsteemide tõhusa kasutamise kavandamisele;

 eeldavad, et informatsioon on süsteemis tarbijale kasutamiseks juba olemas;

 koondavad tähelepanu päringu ehk infosoovi täpsele formuleerimisele ja ümberformuleerimisele;

 keskenduvad tulemustele ja nende täpsuse hindamisele.

Biheivioristlikust käsitlusest lähtudes nähakse info hankimise ja infootsingu peamist erinevust just lehitsemises ja otsingus. Nimelt keskendub info hankimine lehitsemisele (browsing), mille käigus kasutajad uurivad olemasolevaid sisuobjekte ega otsi mingit konkreetset dokumenti.

Infootsing keskendub informatsiooni otsimisele (searching), mille käigus otsitakse mingit dokumenti või sisuobjekti. Wilsoni hierarhiline mudel (nested model) (vt joonis 1.2) näitab, et info hankimine ja infootsing on osa infokäitumisest ja infootsing moodustab omakorda osa info hankimisest.

Joonis 1.2. Wilsoni (1999: 263) hierarhiline mudel infokäitumise, informatsiooni hankimise ja infootsingu seostest

Kuigi infokasutust (information use) peetakse infoteaduse fundamentaalseks mõisteks, puuduvad ka siin ühtsed arusaamad, kuidas seda defineerida. Klassikaliseks käsitlusviisiks peetakse ameerika infoteadlase Robert S. Taylori (1991) infokasutuse kaheksa tüübi kirjeldust (vt tabel 1.2). Need kaheksa infokasutuse tüüpi formuleeris Taylor lähtuvalt infovajadusest ja need ei ole üksteist välistavad, informatsiooni kasutamine ühes tüübis võib samuti tähendada informatsiooni kasutamist mõnes teises tüübis.

Tabel 1.2. Taylori (1991) infokasutuse kaheksa tüübi kirjeldused

Infokasutuse tüüp	Infokasutuse kirjeldus
Valgustav	Informatsiooni kasutatakse konteksti loomiseks või situatsiooni mõtestamiseks, et vastata järgmistele küsimustele: Kas on sarnaseid situatsioone? Millised need on? Milline on meie ajalugu või kogemus?
Probleemi mõistev	Informatsiooni kasutatakse probleemi paremaks mõistmiseks.
Instrumentaalne	Informatsiooni kasutatakse selleks, et teada, mida ja kuidas teha.
Faktiline	Informatsiooni kasutatakse nähtuse või sündmuse kohta faktide kindlakstegemiseks, et kirjeldada reaalsust.
Kinnitav	Informatsiooni kasutatakse olemasoleva informatsiooni kontrollimiseks või kinnitamiseks.
Ennustav	Informatsiooni kasutatakse tulevikuliste nähtuste või sündmuste ennustamiseks.
Motiveeriv	Informatsiooni kasutatakse isikliku osaluse algatamiseks või säilitamiseks, konkreetse tegevuskava kohaselt edasiliikumiseks.
Isiklik või poliitiline	Informatsiooni kasutatakse suhete arendamiseks, staatuse ja maine saavutamiseks, eneseteostuseks.

Austraalia infoteadlase Joyce Kirki (2002) fenomenograafiline uuring näitas, et firmajuhid kogevad infokasutust viiel viisil: infopake, infovoog, uue teadmise ja arusaama loomine, otsuste ja hinnangute kujundamine ning teiste mõjutamine. Infopake tähendab olemasoleva informatsiooni viimist uude vormi, et see oleks teistele kättesaadav. Infovoog sisaldab infoedastust või infovahetust. Uue teadmise ja arusaama loomine on protsess, mis võimaldab luua uusi ideid ja tähendusi. Otsuste ja hinnangute kujundamine ja teiste mõjutamine aitavad juhtida otsustusprotsessi ja mõjutada inimeste käitumist.

Tampere Ülikooli uurija Jarkko Kari (2010) on erialakirjanduse analüüsi tulemusel määratlenud seitse peamist infokasutuse kontseptsiooni: infokasutus kui infopraktika, info otsimine, infotöötlus, teadmiste konstrueerimine, infotootmine, info rakendamine ja infomõju. Infopraktika on väga lai mõiste, mis hõlmab igasugust interaktsiooni informatsiooniga. Info otsimine sisaldab tema käsitluses nii info hankimise kui ka infootsingu protsessi. Informatsiooni töötlus hõlmab informatsiooni tõlgendamist, analüüsimist ja modifitseerimist. Teadmiste konstrueerimine tähendab mentaalsete mõttekonstruktsioonide kujundamist või konstrueerimist mõtlemise toimimise baasina. Infotootmine tähendab teadmisväljundite loomist, mida teised võiksid jälgida. Info rakendamine tähendab, et informatsiooni kasutatakse ressursina mõne protsessi jaoks. Infomõju tähendab informatsioonist põhjustatud muudatusi.

Infokasutuse mõiste defineerimise teevad keerukaks ka mitu lähedast mõistet, näiteks teadmiste kasutamine (knowledge use), informatsiooni rakendamine (information utilization), teadmiste rakendamine (knowledge utilization) ja informatsiooni töötlemine (information processing), mis tihtipeale kattuvad.

Raamatukogusõnastikus näiteks infokasutuse või informatsiooni kasutamise termin puudub. Käesolevas õpikus käsitletakse infokasutust laias tähenduses, mis hõlmab kõiki eespool kirjeldatud seisukohti. Informatsiooni oskuslik kasutamine on oluline eeldus tänapäeva ühiskonnas toimetulekuks.

Infovajadus on järgmine oluline, kuid samuti probleemne mõiste infoteaduses. Wilson (1981, 1997) on märkinud, et sel ajal kui hulk uurijaid on pidevalt mures infovajaduse defineerimisega, uurivad nad enamiku oma ajast siiski infootsikäitumist.

Infovajadust on kõige sagedamini defineeritud kui teadvustatud lünka indiviidi teadmistes, oskustes või kogemustes. Inimene võib seda lünka täita mälu kasutades, näiteks meelde tuletades, sõpradelt või tuttavatelt küsides, kuhugi helistades, raamatuid sirvides, veebilehti analüüsides või süsteemses info hankimise protsessis. Infovajaduse seisundi analüüsimiseks peab lähtuma konkreetsest tööst, ülesandest, probleemist, millega seoses teadmiste või infopuuduse seisund on tekkinud.

Infovajaduse tuntumaid uurijaid Taylor (1962, 1968) on eristanud järgmisi infovajaduse tüüpe:

 sisemine vajadus (visceral need),

 teadlik vajadus (conscious need),

 formuleeritud vajadus (formalized need),

 kohandatud, sobitatud vajadus (compromized need).

Sisemine infovajadus on taustal olev nn mitterahulolu tunne, mis võib olla osalt teadvustamata ja mis ei ole keeleliselt väljendatav. Teadlik infovajadus on teadvustatud, kuid ehk veel ebamäärane ettekujutus. Teabevajaja võib sellises seisundis arutleda kolleegide ja sõpradega, et määratleda infovajadust. Kui ta suudab väljendada infovajaduse selgelt ja arusaadavalt, on tegemist formuleeritud infovajadusega. Kohandatud infovajadus on infoteenindust pakkuvale spetsialistile (nt infotöötaja või raamatukoguhoidja) või infosüsteemile esitatud otsinguülesanne, mis on töödeldud viisil, et küsija saaks teenusena vastuse.

Northumbria Ülikooli uurija Gobinda G. Chowdhury (2004) on välja toonud seitse infovajadust iseloomustavat aspekti:

1) infovajadus on suhteline mõiste, mis sõltub mitmest faktorist ja on pidevas muutumises;

2) infovajadus muutub aja jooksul;

3) infovajadus erineb sõltuvalt isikust, tööst, teemast, organisatsioonist jm;

4) infovajadus sõltub tegevuskeskkonnast (nt akadeemiline, tööstuslik, äriline);

5) infovajaduse mõõtmine on raske;

6) infovajadus jääb tihti väljendamata või seda väljendatakse vähesel määral;

7) infovajadus muutub seoses uue info lisandumisega.

Seega on infovajadus olemuselt muutuv: vajadus tekib, teiseneb ja kaob olukorra muutudes. Infovajadus on personaalne ja tekib lähtuvalt konkreetsest probleemist, ülesandest või kontekstist. Uue informatsiooni lisandumisel infovajadus muutub. Wilson (1981) märgib, et infovajadus ei ole inimese esmane vajadus, kuid kindlasti on see teisene ja kasvab välja põhivajadustest. Infovajadust mõjutavad infokasutajat ümbritsev keskkond, tema sotsiaalne roll ning isiklikud füsioloogilised (nt vajadus vee ja toidu järele), afektiivsed (nt vajadus tähelepanu järele) ja kognitiivsed (nt vajadus midagi uut õppida)seisundid.

Infovajaduse rahuldamine sõltub teadmistest infoallikate kohta, info hankimise ja infootsingu ning info kasutamise oskusest. Informatsiooni oskuslikku hankimist ja kasutamist nimetatakse infopädevuseks. Infopädevus on teadmised, oskused ja hoiakud informatsiooni tõhusaks leidmiseks, hindamiseks ja kasutamiseks. Infopädevus koosneb järgmistest komponentidest:

 infovajaduse äratundmine,

 sobilike infoallikate määratlemine,

 edukate infootsingu strateegiate kasutamine,

 infoallikate leidmine ja valik,

 informatsiooni ja infoallikate hindamine,

 leitud informatsiooni korrastamine,

 informatsiooni ja infoallikate kasutamine ülesannete täitmiseks ja probleemide lahendamiseks.

Briti infoteadlased Sheila Webber ja Bill Johnston (2000) on defineerinud infopädevust kui tõhusat ja eetilist infokäitumist:

Infopädevus on sobiliku infokäitumise kohandamine koos kriitilise arusaamisega informatsiooni arukast ja eetilisest kasutamisest ühiskonnas, et saada ükskõik millise infokanali või meediumi kaudu informatsiooni, mis sobiks infovajaduse rahuldamiseks.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et info hankimise ja infootsingu käivitab infovajadus. Infokäitumine sisaldab nii aktiivset kui ka passiivset info hankimist ja kasutamist. Oskuslikku infokäitumist võib nimetada infopädevuseks.