Читать книгу Infoteadused teoorias ja praktikas - Sirje Virkus - Страница 13

Otsustused, mida raamatukogu- ja infotöötajad oma igapäevatöös teevad, on suurelt jaolt mõjutatud sellest, millisena nad tajuvad ühiskonda, milles nad elavad ja töötavad. Teadmiste kiire kasv, organisatsioonide keerukamaks muutumine, nende geograafiliste piiride avardumine ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kiire areng on haaranud paljud riigid põhjalike muutuste jadasse. Eri valdkondade teadlaste arvates on just digitaalse tehnoloogia tormiline areng toimuvatest muutustest üks tähtsamaid, sest see mõjutab meie suhteid, elulaadi ja kogu ühiskonda märksa enam kui mis tahes muu faktor. Uue murrangulise ajajärgu tähistamiseks on kasutatud eri nimetusi. On räägitud teisest tööstuslikust revolutsioonist, postindustriaalsest ühiskonnast (nt Daniel Bell), personalistlikust ühiskonnast, teadusressursiga ühiskonnast, infoparadigmast, tehnotroonilisest ühiskonnast (nt Zbigniew Brzezinski), võrguühiskonnast, informatsioonilisest arenguviisist (nt Manuel Castells), riskiühiskonnast (nt Ulrich Beck) või lihtsalt komputeriseerimisest. Seega on ühiskond, kus me elame, köitnud paljude teoreetikute tähelepanu.

Informatsioonil ja teadmistel on otsustav tähtsus tänapäeva ühiskonnakäsitlustes. Informatsiooni praktiline väärtus probleemide lahendamisel, otsuste vastuvõtmisel ja igapäevaeluga toimetulekul on selge igaühele ning arvatakse, et kõik riigid liiguvad, kuigi erineva kiirusega, infoühiskonna poole. Infoühiskonna realiseerimisele kaasaaitamist on oma arenguplaanides rõhutanud paljud asutused ja organisatsioonid ning see kajastub Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu, UNESCO, OECD jpt sõnavaras ja tegevusplaanides. Ka Eesti Riigikogu kiitis 1998. aastal heaks esimese sellesuunalise alusdokumendi – „Eesti infopoliitika põhialused“.

Infoühiskonna kontseptsioon tekkis möödunud sajandi 1960. aastate teisel poolel. Austria-ameerika majandusteadlane Fritz Machlup esitas termini „teabetööstus“ (knowledge industry) 1962. aastal oma raamatus „Teadmiste tootmine ja levik Ameerika Ühendriikides“ („The Production and Distribution of Knowledge in the United States“). Termini „infotööstused“ (information industries) esitas 1969. aastal Austria päritolu ameerika juhtimisteadlane, -konsultant ja kirjanik Peter F. Drucker. Termin „infoühiskond“ (information society) võeti kasutusele Jaapanis ja seda kasutas esmakordselt 1972. aastal jaapanlane Yoneji Masuda (jpn johoka shakai – 情報社会). Mõiste tegid rahvusvaheliselt tuntuks Stanfordi Ülikooli uurijad Marc Porat ja Edwin Parker, kes aastatel 1975–1977 teostasid Ameerika Ühendriikide kaubandusministeeriumile uuringu, milles analüüsiti infosektori struktuuri ja arengutendentse Ameerika Ühendriikide tööstuses. Uuringus rõhutati, et arvutite kasutuselevõtu tulemusena toimunud revolutsioon infotööstuses on samaväärse tähendusega kui aurumasina leiutamisest alanud tööstusrevolutsioon.

Mitme infotehnoloogiast kirjutava autori arvates algas inforevolutsioon 1970. aastate algul loodud mikroprotsessori levikust. Seega on räägitud ka mikroprotsessorrevolutsioonist, kuna see on kujunenud tehnoloogilise pöörde sümboliks. Mikroprotsessor tegi võimalikuks tõeliselt hajutatud infosüsteemid ja automatiseerimise odavnemise.

Infoühiskonna tuntumatest prognoosijatest tuleb märkida Yoneji Masudat, Alvin Tofflerit ja John Naisbitti. Toffler (1970) võrdles ühiskonna arengut kolme järjestikuse lainega:

 I laine tähistas agraarühiskonna sündi: valitsev tootmisharu oli põllumajandus, millega tegeles enamik inimesi;

 II laine tähistas industriaalühiskonna sündi: töökoht eraldus elukohast, tööülesanded hakkasid spetsialiseeruma ja valdav osa inimesi oli seotud ekstensiivse tööstusliku tootmisega;

 III laine iseloomustas tänapäeva maailmas toimuvaid protsesse ja tähistas infoühiskonna sündi.

Kui II laine puhul eraldusid töö- ja elukoht, siis III laine pakub hoopis vastupidist võimalust. Infoühiskonnas on olulisim informatsiooni tootmine, mis on muutnud märgatavalt nii ühiskonna ülesehitust kui ka selle liikmete elukorraldust. See on ühiskond, kus toorme nappus ning teaduse ja tehnika ülikiire areng nõuavad ressursse säästvat tootmist ja esiplaanile tõuseb informatsioon.

1990. aastatel on infoühiskonna mõiste saanud endale võistlejaid: pakutud on selliseid ühiskondlikke muutusi kajastavad mõisteid nagu meediaühiskond, võrguühiskond, õpiühiskond, know-how-ühiskond, ökointelligentne ühiskond ja interaktiivne ühiskond. Lisaks loetletutele on kasutatud ka sotsioloogilise rõhuasetusega mõisteid, nagu postmodernistlik ühiskond, ja teatud keskseid arengujooni rõhutavaid mõisteid, nagu tehnokapitalism ja ebakindluse kapitalism. Kõik eelnimetatud peegeldavad globaalset ja kiiret muutuste protsessi. Poliitikute ja valitsusjuhtide tähelepanu keskmesse on nihkunud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, mille abil loodetakse saavutada riigi majanduskasvu, parandada organisatsioonide konkurentsivõimet, intensiivistada valitsus- ja teenindusvaldkondade arendamist ning tõsta rahva elatustaset.

On selge, et informatsioonil ja teadmistel peab olema otsustav tähtsus ühiskonna arengus, kui ühiskonnavorm saab selle järgi nime. Infoühiskonna käsitlused, ükskõik millist nime need ka kannavad, võib briti teadlase Frank Websteri (2006) arvates kõige üldisemalt jaotada kahte suurde rühma. Ühes rühmas on teoreetikud, kes väidavad, et eelmisest ühiskonnast on välja kasvanud uus ühiskonnatüüp. Need teoreetikud tavatsevad uut ühiskonda iseloomustada järgmiselt:

 postindustrialism (post-industrialism) (nt Daniel Bell ja tema järgijad),

 postmodernism (postmodernism) (nt Jean Baudrillard, Mark Poster, Paul Virilio),

 paindlik spetsialiseerumine (flexible specialization) (nt Michael Piore, Charles Sabel, Larry Hirschhorn),

 informatsiooniline arenguviis (informational mode of development) (nt Manuel Castells).

Teise rühma kuuluvad teoreetikud, kes rõhutavad jätkuvat arengut ning kasutavad uuest ühiskonnaperioodist rääkides järgmisi termineid ja teooriaid:

 neomarksism (neo-Marxism) (nt Herbert Schiller),

 regulatsiooniteooria (regulation theory) (nt Michel Aglietta, Alain Lipietz),

 paindlik akumulatsioon (flexible accumulation) (nt David Harvey),

 refleksiivne moderniseerimine (reflexive modernization) (nt Anthony Giddens),

 avalik sfäär (public sphere) (nt Jürgen Habermas, Nicholas Garnham).

Infoühiskonna problemaatikaga on tegelenud ka infoteadlased (nt Gernot Wersig, John Feather ja Jason Farradane).

Mõni uurija on paigutanud industriaal- ja infoühiskonna vahele veel nn teenindusühiskonna, teised samastanud postindustriaalset ühiskonda infoühiskonnaga. Postindustriaalse ühiskonna käsitlus on pälvinud teravat kriitikat, sest leitakse, et see ei ava uue ühiskonnatüübi põhijooni. Infoühiskonna kontseptsiooni on siiski respekteeritud kui üht terviklikumat tulevikukäsitlust.

Infoühiskonnast on paljude autorite arvates räägitud siiski kahjuks liiga üldsõnaliselt ja deklaratiivselt, sealjuures täpsustamata, millal saab ühiskonda defineerida kui infoühiskonda. Infoühiskonna mõistele on antud palju määratlusi. Webster (2006) on eristanud infoühiskonna defineerimisel viit peamist vaatenurka: tehnoloogilist, majanduslikku, kutse- või tööhõivealast, ruumilist ja kultuurilist.

Tehnoloogiline vaatenurk. Kõige populaarsemaks viisiks on defineerida infoühiskonda tehnoloogiast lähtuvalt. Tehnoloogiline vaatenurk rõhutab 1970. aastate lõpul domineerivaks muutunud tehnoloogilist innovatsiooni. Vajadus informatsiooni töötlemise, säilitamise ja edastamise järele on viinud infotehnoloogia kasutamiseni igas eluvaldkonnas. Infotehnoloogia on odavnenud ja muutunud meie igapäevaelu hädavajalikuks koostisosaks. Uus tehnoloogia on kõige silmanähtavam indikaator, mis eristab uut ajajärku eelnenust ning on tehnoloogilise suuna analüütikute arvates kõige selgem signaal infoühiskonna saabumisest. Põhjalikud tehnoloogilised muutused ja nende ulatuslik mõju kõikidele eluvaldkondadele on loonud aluse nimetada kogu ühiskonda infoühiskonnaks. Arvatakse, et tehnoloogilise innovatsiooni hulk peab viima sotsiaalse maailma muutumiseni ning see tähistab üleminekut uude ajajärku.

Webster (2006) on kriitiline tehnoloogilise aspekti ületähtsustamise osas ja leiab mitu küsitavust, mis teevad sellise vaatenurga lihtsustatuks. Esimene probleem on seotud mõõtmisega ja vastuste leidmisega järgmistele küsimustele: Kui palju info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat on ühiskonnas vaja, et saavutada infoühiskonna staatus? Millal ühiskond lakkab olemast industriaalühiskond ja sellest saab infoühiskond? Nendele küsimustele vastuseid otsides tekivad probleemid. Webster leiab, et tehnoloogilise aspekti ületähtsustamine ignoreerib ühiskonna teisi aspekte – sotsiaalset, majanduslikku ja poliitilist arengut. Ta seab kahtluse alla ka võimaluse defineerida mittesotsiaalse fenomeni – tehnoloogia – kaudu sotsiaalset maailma.

Majanduslik vaatenurk. Majanduslik lähenemisviis infoühiskonnale seostab majanduskasvu infotegevusega ning infotööstuse ja infomajandusega. Selle vaatenurga kohaselt on tegemist infoühiskonnaga juhul, kui suurem osa majandusest on seotud infotööstusega ja mitte põllumajandusliku või tööstusliku tootmisega. Seda aspekti on rõhutanud ja arendanud Fritz Machlup ja Marc Porat.

Porat’ (1978) arvates on infoühiskonda jõutud siis, kui peamised majandustegevused on seotud infokaupade ja -teenustega ning teisesed infoga. Machlup (1979) jaotab infotööstuse viide alagruppi:

 haridus (nt koolid, raamatukogud),

 meedia (nt raadio, televisioon),

 infotehnikatööstus (nt arvuti riistvara, muusikainstrumendid),

 infoteenused (nt õigus-, kindlustus-, meditsiiniteenused),

 teised infotegevused (nt uurimis- ja arendustöö).

Igale alagrupile tuleb Machlupi arvates leida statistiline väärtus ning seejärel on võimalik hinnata infotööstuse osatähtsust rahvuslikus koguproduktis.

Webster (2006) rõhutab, et tihtipeale on keeruline eristada infoga tegelemist mitteinfoga tegelemisest ning seetõttu jõuda õiglase ja täpse infotööstuse osa määratlemiseni rahvamajanduse kogutoodangus. Sellegipoolest on paljudes riikides välja töötatud infoühiskonna strateegilised arengukavad ja rõhutatakse, et infosfääris töötajate osakaal kasvab pidevalt. Infosfääri töötajaid on püütud näiteks jagada nelja rühma: info tootjad (teadlased); info käsitlejad (kontori-, firmade jt administratiivtöötajad); info jagajad (õpetajad, lektorid) ja infotehnikatöötajad (info automatiseeritud töötlemise ja kommunikatsioonisfääri töötajad).

Infosektori tuumikusse on paigutatud raamatukogud, kirjastused, teabeagentuurid, ajakirjandusfirmad jm meediaettevõtted, meelelahutusettevõtted ja konsultatsioonifirmad ning infosektori äärealadele pangad, kindlustuskompaniid, arvutiteenuste firmad jms.

Bawden ja Robinson (2012) peavad infoühiskonna majanduslikku vaatenurka kõige objektiivsemaks. Kui suurem osa majandustegevusest ja ühiskonna heaolust põhineb infopõhistel toodetel, siis on ilmselt mõistlik nimetada ka ühiskonda infoühiskonnaks. Majandusliku infoühiskonna kontseptsiooni esindaja, itaalia päritolu Oxfordi Ülikooli professor Luciano Floridi (2010) on märkinud, et maailma seitsmes juhtivas tööstusriigis, G7-sse kuuluvates riikides toimib infoühiskond, sest rohkem kui 70% nende riikide sisemajanduse kogutoodangust moodustavad mittemateriaalsed varad. Majanduslik vaatenurk lähtub Machlupi, Druckeri ja Porat’ uuringutest ja see on edasi arendatud nn kolmikheeliksiks (triple helix) – teadmistepõhise majanduse mudeliks, mis rõhutab riigi, ülikoolide ja ettevõtete sünergilist tegevust.

Kutse- või tööhõivealane vaatenurk. Seda vaatenurka toetavad eelkõige sotsioloogid. Kutse- või tööhõivealasest aspektist lähtudes saabub infoühiskond siis, kui rahvastiku enamus on hõivatud infosfääris. Selle idee üks esimesi propageerijaid oli 1960. aastatel Ameerika sotsioloog Daniel Bell oma postindustriaalse ühiskonna käsitlusega. Neid ideid on 1990. aastatel edasi arendanud saksa sotsioloog Nico Stehr teadmusühiskonna käsitluses, uurides, millises ulatuses nn mitteinformatsioonilised ametid on teadmistepõhised.

Paljud silmapaistvad uurijad, nagu Robert B. Reich, Peter F. Drucker ja Manuel Castells, rõhutavad, et majandust juhivad inimesed, kelle peamiseks oskuseks on infokäsitlus. Terminid, mida nende tähistamiseks kasutatakse, varieeruvad, näiteks „sümbolanalüütikud“ (symbolic analysts), „teadmuseksperdid“ (knowledge experts). Sellegipoolest leiab Webster (2006), et ka sellest aspektist lähtudes on infoühiskonda raske täpselt piiritleda. Peamiseks probleemiks on osutunud „infotöö“ ja „infopõhiste toodete“ defineerimisraskused.

Ruumiline vaatenurk. Ruumilise käsitluse keskmes on infovõrgud, millel on tohutu mõju organisatsioonidele nii ajalises kui ka ruumilises tähenduses. Infovõrkude kesksest rollist lähtudes nimetas hispaania sotsioloog Manuel Castells 1990. aastatel kogu ühiskonda võrguühiskonnaks (network society). See tähtsustab informatsiooni ja infovõrke, mis muudavad meie arusaama ajast ja kaugusest, ning muudavad ka seda, kuidas me käitume ja sotsiaalse elu aspektidega vastasmõjus oleme. Sotsiaalmeedia areng on seda aspekti veelgi võimendanud. Kuigi ilmselt ei vaidlusta keegi infovõrkude olulist rolli tänapäeva ühiskonnas, seab Webster kahtluse alla ka selle aspekti. Ta esitab küsimuse, miks peaks infovõrkude keskne roll ühiskonnas defineerima meie ühiskonna infoühiskonnana. Millal võib võrgustike ulatus viidata infoühiskonnale? Kas kaks telefoniühenduses olevat inimest on võrgustik? Kui palju arvuteid peab olema ühendatud võrku, et rääkida infoühiskonnast?

Kultuuriline vaatenurk. Kultuuriline aspekt on Websteri arvates kõige kergemini tajutav, kuid kõige raskemini mõõdetav. Kultuuriline lähenemisviis väidab, et meie igapäevaelus kasvab tohutult info hulk ja informatsioon omab järjest suuremat mõju. Ta toob näidetena televisiooni, raadio, ajakirjanduse, kirjanduse, meelahutustööstuse, olme jm. Info tähendus laieneb ja infohulk, st kõik see, mida me tõlgendame infona, suureneb. Info ja märkide küllus viib aga paraku tähenduse kahanemisele. Me elame meediaküllases ühiskonnas ja tänapäeva kultuur on ilmselgelt palju rohkem informatsioonist mõjutatud kui varasemad. Sellised muutused panevad kultuurilise vaatenurga pooldajaid uskuma, et oleme sisenenud infoühiskonda. Sellise seisukoha pooldajateks peab Webster Baudrillardi ja Posterit. Paraku on raske infoühiskonda ka kultuurilisest aspektist täpselt määratleda.

Webster (2006) leiab, et kõik viis vaatenurka ei ole siiski piisavalt välja arendatud. Olenemata sellest, kas tegemist on tehnoloogilise, majandusliku, kutse- või tööhõivealase, ruumilise või kultuurilise vaatenurgaga, ei ole selge, mis infoühiskonna moodustab ja miks seda käsitleda infoühiskonnana. Webster leiab, et enamik definitsioone keskendub kvantitatiivsetele, mitte infoühiskonna kvalitatiivsetele tunnustele.

Bawden ja Robinson (2012) lisavad eelkirjeldatud käsitlustele infoühiskonna poliitilise vaatenurga. Sellisel juhul on informatsioon ja IKT problemaatika poliitiliste debattide ja tegevuste objekt nii lokaalsel, riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Ka siin kerkib üles küsimus, kui palju arutelusid ja diskussioone on vaja, et ühiskonda nimetada infoühiskonnaks.

Raamatukogusõnastik defineerib infoühiskonda kui informatsiooni tähtsustavat ja seda kõigis eluvaldkondades maksimaalselt kasutavat (hankivat, tootvat, talletavat, levitavat) ühiskonda.

Kokkuvõtvalt võib märkida, et infoühiskonnana on määratletud ühiskonda, kus kasutatakse laialdaselt infovõrke ja infotehnoloogiat, luuakse rohkesti info- ja kommunikatsioonitooteid ja -teenuseid ning kus on mitmekülgne infosisutööstus. Sellist määratlust on kasutanud näiteks Euroopa Komisjon ning see rõhutab kolme põhikomponenti: infotehnoloogia, telekommunikatsioon ja sisutööstus. Infoühiskonna mõiste kasutamist on uurijad vaadelnud ka viies ideaaltüübis (vt tabel 1.3).

Tabel 1.3. Infoühiskonna mõiste kasutamise ideaaltüübid

Infoühiskonna kontseptsioon	Kontseptsiooni kirjeldus
Visionaarne	Tuleviku-uuringutele tüüpiline käsitlusviis, milles projitseeritakse ühiskonna erinevaid arengusuundi globaalsest külast küberkosmoseni, pakutakse julgeid ja laiahaardelisi ühiskonna arengukäsitlusi; oluliseks peetakse veenmist uute ideede ja mõiste pöördelisuses.
Tehnoloogiline	Insenerikeskne, põhirõhk IKT-l ja infoühiskonna infrastruktuuril; visandatakse tehnoloogilisi tingimusi ja rakendusi.
Virtuaalsust rõhutav	Rõhuasetus infovõrkude kasutamise kogemustel ja nende vastastikusel mõjul; oluline kaugtöö, virtuaalkollektiivid ja neile vastavad instantsid mikrotasandil; visandatakse erinevaid kasutusalasid ja institutsioone.
Tehnokraatlik-bürokraatlik	Rõhutatakse laialdast tehnoloogia kasutamist ja selle arengut seadustavaid aspekte (teledemokraatia, uudsed osalusvormid, intensiivsem ja paindlikum teenindus, finantskulude vähendamine); visandatakse majanduskasvuks vältimatud tegurid ja kujundatakse nende alusel järjekindel arenguprogramm infoühiskonna arengu edendamiseks.
Informatsioonilisest arenguloogikast lähtuv	Ühiskonnateaduslik käsitlus, tähelepanu keskmes ühiskondlikud protsessid globaliseerumisest regionaalsuseni.

Eelnevad kirjeldused näitavad, millistest aspektidest lähtuvalt on viimase paarikümne aasta jooksul püütud infoühiskonda defineerida. Vaatamata sellele, et Websteri (2006) arvates on väga raske mõõta nn infoajastu saabumist, on uurijad üritanud seda siiski teha. Mitu ühiskonnateadlast on leidnud, et üleminek infoühiskonnale asetub 1990. aastate algusesse. Infoühiskonna probleemidena on välja toodud infoküllus ja infoängistus, infoväsimus, infovaesus ja digitaalne lõhe.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et infoühiskond on kontseptsioon, millel puudub konsensuslik definitsioon, seda võib tõlgendada mitmel viisil ja selgitada erinevate teooriate või mõisteraamistike abil. Üldiselt on aktsepteeritud seda, et me elame infoühiskonnas ja informatsioon on selle ühiskonna oluliseks ressursiks. Infoühiskonna teooriaid võib liigitada eri aspektidest lähtuvalt, kuid infoühiskonda on võimalik kõige paremini mõista, kui vaadelda kõiki aspekte koos. Infoühiskonna käegakatsutavad aspektid (nt arvutid ja arvutivõrgud) on seotud infoühiskonna vähem kombatavate komponentidega (poliitika, seadused ja regulatsioonid, väärtused ja hoiakud).

Tänapäeval on paralleelselt „infoühiskonnaga“ kasutusel ka termin „teadmistepõhine ühiskond“ (knowledge-based society).

Teadmistepõhiseks nimetatakse ühiskonda, kus teadmised ja oskused on tähtsaim strateegiline ressurss ning eesmärkide saavutamine riigivalitsemises, majanduses, sotsiaalelus ja loodushoius toetub teadmistele, analüüsile, diskussioonile ja koostöövõimele. Teadusuuringud laiendavad teadmisi, suunavad haridust, kujundavad väärtushinnanguid ja on aluseks ühiskondlikule arengule. 3

Teadmistepõhise ühiskonna kõrval räägitakse teadmistepõhisest majandusest, mida iseloomustab toodete ja teenuste suur lisandväärtus, mis saavutatakse pideva uuendustegevuse kaudu. Uuendustegevus ehk innovatsioon hõlmab nii uute teadussaavutuste kui ka juba olemasolevate teadmiste, oskuste ja tehnoloogiate uudsel moel kasutamist.

Tegevusraamistiku infoühiskonna ja teadmistepõhise ühiskonna jaoks loovad:

 infopoliitika,

 seadused,

 eetika ja väärtused.

Infopoliitika moodustab infojuhtimise olulise aspekti. Riiklikud ja teatud määral rahvusvahelised infopoliitikad määravad suures osas infoühiskonna vormi, sätestavad seadused ja regulatsioonid, mis tagavad infoühiskonna tegevusraamistiku. Valitsused ja riiklikud organisatsioonid kontrollivad intellektuaalomandi ja autoriõigusega, andmekaitse ja privaatsusega, infovabaduse ja tsensuuriga seonduvat eri regioonides. Valitsused ja riiklikud organisatsioonid võivad samuti rahastada füüsilise ja digitaalse informatsioonilise infrastruktuuri arengut, soodustada infopädevuse arendamist, toetada e-hankeid ja e-kaubandust, e-valitsuste arengut ning kindlustada kodanikele juurdepääsu informatsioonile ja teenustele. Infopoliitika iseloom erineb suuresti riigiti ja regiooniti.

Infopoliitika on poliitika, mis koosneb seadustest, määrustest, seisukohtadest, normidest, põhimõtetest ning muudest otsustustest ja tegevustest, mis on seotud informatsiooni loomise, töötlemise, infovoogude, informatsioonile juurepääsu ja informatsiooni kasutamisega, aga ka põhimõtetega, mis määravad informeerimise, suhtlemise ja organisatsioonikultuuri ning millel on mõju ühiskonna koostoimele.

Raamatukogusõnastik defineerib infopoliitikat kui riiklikku tegutsemist informatsioonile juurdepääsu võimaldamiseks teatud piirkonnas või riigis.

Infopoliitikat käsitletakse põhjalikumalt alapeatükis 3.4.1.

Informatsiooni ühiskonnas mõjutavad neli peamist seadusvaldkonda. Esiteks intellektuaalomandi seaduslik kaitse, mis sisaldab õigusi seoses:

 kirjandus-, kunsti- ja teadusteostega,

 esitajate poolt teoste ettekannetega, fonogrammidega, raadio- ja televisioonisaadetega,

 leiutistega kõigis inimtegevuse valdkondades,

 teaduslike avastustega,

 tööstusdisainilahendustega,

 kaubamärkide, teenindusmärkide ja kaubanduslike nimedega,

 kaitsega kõlvatu konkurentsi vastu,

 kõikide teiste õigustega, mis tulenevad intellektuaalsest tegevusest tööstuse, teaduse, kirjanduse ja kunsti valdkonnas.

Intellektuaalomandi õigused jagunevad kolme suurde valdkonda, millest kaks hõlmavad autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi ning kolmas tööstusomandi kaitset. Autoriõiguse seadus tagab originaalse intellektuaalse töö kaitse, mis takistab selle kopeerimist ja ebaratsionaalset kasutamist ilma autoriõiguse omaniku loata. Intellektuaalomandi õigused on reguleeritud riiklike seadustega, kuid järelevalve tagab Ülemaailmne Intellektuaalse Omandi Organisatsioon (World Intellectual Property Organization, WIPO).

Üleminek digitaalsele informatsioonile on esile kutsunud palju probleeme kirjandus-, kunsti- ja teadusteoste kasutamisel, sest alati pole selge, mis on digitaalne „koopia“. Lahendust otsitakse küsimustele, mis on seotud trükiste massilise digiteerimise programmide ja niisuguste materjalide (eriti vanemate fotode) digiteerimisega, mille autoreid pole võimalik kindlaks määrata või nendega kontakti saada. Sellised materjalid tähistatakse märksõnaga orbteos (orphan work) ja nende õiguspärase kasutamise tagamiseks on välja töötatud reeglid (Directive 2012/28 EU; US Copyright Office. Orphan Works and Mass Digitization. June 2015). Raamatukogusõnastik defineerib orbteost kui teost (raamat, ajaleht vm kirjutisena avaldatud teos, film, fonogramm), mille autoriõiguse kaitse tähtaeg ei ole lõppenud, kuid mille õiguste omajat ei ole olnud võimalik tuvastada või leida. Orbteoste kasutamine on Eestis reguleeritud autoriõiguse seadusega.

Teiseks valdkonnaks on intellektuaalne vabadus, millega on seotud infovabadus, andmekaitse, privaatsus, usalduse kuritarvitamine ja tsensuur. Tegemist on väga keeruka problemaatikaga, sest see, mis ühele võib olla privaatsuse kaitse, võib teisele olla väljendusvabaduse tsensuur.

Kolmas valdkond on seotud problemaatikaga, mis mõjutab dokumendikogude õiguslikku (juriidilist) staatust. Näitena võib tuua säilituseksemplari (legal deposit), mis on valmistaja või sissetooja poolt raamatukogudele tasuta loovutatav trükise, auvise või digidokumendi eksemplar. Regulatsioon määratleb näiteks, millal raamatukogud ja digiarhiivid võivad teha konkreetsed materjalid avalikkusele kättesaadavaks. Eestis seni kehtinud sundeksemplari seadus on asendatud säilituseksemplari seadusega, mille Riigikogu võttis vastu 15. juunil 2016 ja mis kehtib alates 1. jaanuarist 2017. Säilituseksemplari seaduse peamine eesmärk on ajakohastada Eesti kultuurile oluliste väljaannete loovutamist, kogumist ja säilitamist. Seadus arvestab digiarengut ning hõlmab väljaandeid, sõltumata nende vormist ja levitamise viisist – alates 2017. aastast ilmunud trükiseid ja filme ei pea enam eraldi digiteerima, sest digitaalne algmaterjal loovutatakse koos valminud väljaandega.

Neljas õiguste valdkond keskendub digitaalses võrgukeskkonnas lisandunud nn infokuritegudele, mida nimetatakse küberkuritegudeks (nt hacking, phishing ja cyberstalking).

Lisaks seadustele on rida informatsiooniga seotud väärtusi ja eetilisi standardeid, millel on väga oluline mõju sellele, kuidas informatsiooni ühiskonnas kasutatakse. Eetikat defineeritakse seletavates sõnaraamatutes tavaliselt kui moraalisüsteemi või käitumisreegleid. Peamised valdkonnad, mis on seotud infoeetikaga, on tsensuur ja intellektuaalne vabadus, privaatsus, usaldusväärsus ja andmekaitse, infoomandiõigus, avaliku informatsiooni kaubanduslik kasutamine, universaalne juurdepääs informatsioonile, infovaesus ja digitaalne lõhe. Infoeetika juhendmaterjalide peamine fookus on sellel, kuidas isikutega tuleb käituda, kuidas dokumente tuleb menetleda või kuidas teenuseid tuleb pakkuda. Infoeetika ja teaberessursside õiguslikke aspekte käsitletakse põhjalikumalt alapeatükis 3.1.5.

Seadusandlik ja eetiline tegevusraamistik on infoühiskonna peamised toetavad infrastruktuurid.

Käegakatsutavad infoühiskonna infrastruktuurid on tehnoloogilised ja organisatsioonilised. Tehnoloogilised infrastruktuurid on seotud tark- ja riistvaraga. Riiklik poliitika, mis toetab kiireid andme- ja infovõrke, kindlustades, et kõikjal on juurdepääs infovõrkudele, ja tagades juurdepääsu infovõrkudele ja arvutitele koolides, rahvaraamatukogudes jm, toetab otseselt infoühiskonna arengut. Siia kuuluvad ka e-valitsus ja e-kaubandus. Infoühiskonna oluline organisatsiooniline tugi on raamatukogu, mis aitab kaasa infoühiskonna arendamisele ning info- ja digitaalse pädevuse suurendamisele.

Infostrateegia on infopoliitika detailne väljendamine eesmärkide, sihtide ja tegevuste kaudu eesmärkide saavutamiseks kindla perioodi jooksul.

Raamatukogusõnastik defineerib infostrateegiat kui tegevuskava ühiskonna või organisatsiooni informatiseerimiseks.

Infopoliitika ja -strateegia tagavad tegevusraamistiku infojuhtimiseks ning infoühiskonna strateegiliste eesmärkide elluviimiseks. Infostrateegia määratleb, kuidas informatsiooni kogutakse, töödeldakse, säilitatakse, edastatakse ja kasutatakse.

Infostrateegia on tavaliselt dokumentide kogum, mis keskendub peamiselt organisatsiooni informatsioonilisele arhitektuurile. Erinevalt varasematest infosüsteemide ja infotehnoloogia strateegiatest, mida eelkõige mõjutas tehnoloogiline areng, on võetud süsteemide efektiivsemaks rakendamiseks üha rohkem omaks inimkeskne lähenemisviis ja keskendumine informatsioonile ehk infosisule. Uuteks põhielementideks on info ja selle kasutajate vastastoime.

Kõige üldisemalt hõlmab infostrateegia nelja strateegiat:

 infojuhtimise strateegia,

 inimressursside strateegia,

 infoteenuste strateegia,

 infotehnoloogia strateegia.

Infostrateegiat käsitletakse põhjalikumalt alapeatükis 3.4.1.

Käesolev peatükk püüdis lühidalt kokku võtta olulisemad mõisted, mida õpiku järgnevates osades detailsemalt käsitletakse. Infoteaduse põhimõistete ja alldistsipliinide käsitluste paljusus näitab, et neid mõisteid ja valdkondi mõistetakse mitmeti ning eri arusaamade pooldajatel ja vastastel on oma seisukohtade tõestamiseks kaalukaid argumente. Sarnaste mõistete kohta on kasutusel eri termineid ning on mõistetav, et ka eestikeelses kirjanduses on terminite tõlkimisel kontekstist lähtuvaid erisusi. Infoteaduse kontekstis soovitame kasutada õpikus esitatud termineid.