Читать книгу Infoteadused teoorias ja praktikas - Sirje Virkus - Страница 12

Infojuhtimist ja teadmusjuhtimist peetakse nii infoteaduse osadeks, alldistsipliinideks kui ka iseseisvateks teadustegevuse ja praktika valdkondadeks.

Termin „infojuhtimine“ võeti kasutusele 1970. aastate keskel, kuigi on ka üksikuid termini varasema kasutamise juhtumeid. Infojuhtimise peamine eesmärk on tagada õige informatsioon õigel ajal ja kohas. Infojuhtimine (information management) keskendub informatsiooni tõhusale korraldusele ja haldamisele, kiirendab otsuste vastuvõtmise protsessi, lihtsustab muudatuste tegemist ning hoiab kokku aja- ja finantsressursse.

Infojuhtimine on keerukas valdkond, mida on mitmeti mõtestatud. Mõnel juhul on seda käsitletud ulatusliku ja kõikehaarava mõistena, mis sisaldab dokumendihaldust, teadmusjuhtimist, raamatukogujuhtimist jpm; teinekord on valdkonna fookus märksa kitsam.

Infojuhtimist võib käsitleda mitmest perspektiivist, näiteks rõhuasetusega inforessurssidel, tehnoloogial, organisatsiooni struktuuril jm. Bawden ja Robinson (2012) on eelistanud infojuhtimise laia käsitlust, mis sisaldab kõiki meetodeid, tehnikaid ja protsesse, mis võimaldavad infoteenuste pakkumist. Nende käsitlus hõlmab inforessursside, infotehnoloogia ja infosüsteemide juhtimist, dokumendihaldust, infosisu haldust ja teadmusjuhtimist.

Kanada uurija Chun Wei Choo (2002) infojuhtimise mudel käsitleb infojuhtimist kuue omavahel tihedalt seotud protsessina:

 infovajaduste määratlemine (identification of information needs),

 informatsiooni hankimine (information acquisition),

 informatsiooni korraldamine ja säilitamine (information organization and storage),

 infotoodete ja -teenuste arendamine (development of information products and services),

 informatsiooni vahendamine, edastamine ja jagamine (information distribution) ning

 informatsiooni kasutamine (information use) (vt joonis 1.3).

Infojuhtimine toetub organisatsiooni infopoliitikale, mis määrab

 informatsiooni kasutamise eesmärgid ja prioriteedid,

 infojuhtimissüsteemid,

 infojuhtimistehnoloogia,

 inforessursid ja nende juhtimise ressursid,

 infotegevuse ja teabe liikumise jälgimise ja hindamise kriteeriumid.

Joonis 1.3. Choo (2002: 24) infojuhtimise mudel ehk infojuhtimistsükkel

Austria Grazi Ülikooli uurija Christian Schlögl (2005) korraldas bibliomeetrilise uuringu, mille tulemusel eristusid selgelt kaks infojuhtimise suunda:

 infotehnoloogia juhtimine ehk tehnoloogiale orienteeritud infojuhtimine ja

 eksplitsiitse ja kodeeritud informatsiooni juhtimine ehk sisule orienteeritud infojuhtimine.

Esimese infojuhtimise suunaga tegeleb infosüsteemide juhtimine ja saksa keeleruumi riikides majandusinformaatika (Wirtschaftsinformatik). Teise suunaga tegelevad raamatukogu- ja infoteadus (library and information science) ning dokumendihaldus (record management).

Dokumendihalduse ja infoturbe protsessi hõlmavat valdkonda nimetatakse ka infohalduseks (information governance). Infohaldust võib käsitleda protsesside, rollide, põhimõtete, standardite ja mõõdikute kogumina, mis üheskoos tagavad informatsiooni tõhusa ja tulemusliku kasutamise ning seeläbi organisatsiooni eesmärkide täitmise.

Infojuhtimise olulisteks koostisosadeks on briti uurija Elizabeth Orna (2004) pidanud infovajaduse väljaselgitamist, info hankimist eri allikatest, info organiseerimist ja säilitamist kiire leitavuse ja kasutamise tagamiseks, otsuste vastuvõtmist toetavate infotoodete ja -teenuste arendamist, keskkonnaseiret, informatsiooni edastamist infovajajaile ja informatsiooni eesmärgipärast kasutamist. Info hankimise, säilitamise, edastamise ja kasutamise väljaselgitamiseks ja analüüsimiseks korraldatakse organisatsioonides infoaudit. Infoaudit teeb kindlaks, kas organisatsiooni missiooni ja eesmärkide täitmiseks vajalik infotegevuse korraldus ja auditi käigus saadud andmed on vastavuses. Infoauditit kirjeldatakse põhjalikumalt alapeatükkides 2.5.4 ja 3.4.3.

Seega lähtub infojuhtimine ideest, et informatsiooni käsitletakse kui ressurssi ning informatsioon ja informatsiooni sisaldavad dokumendid moodustavad kindlalt defineeritud protsesside ja etappidega informatsiooniahela või -tsükli. Infojuhtimine keskendub informatsiooniahelale ning kindlustab nii ahela iga lüli kui ka kogu ahela tervikliku efektiivse funktsioneerimise.

Raamatukogusõnastik defineerib infojuhtimist kui organisatsiooni infopoliitika ja -strateegia väljatöötamist, sise- ja välisinfo ressursside kasutamist ja juhtimist organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks.

Käesolevas õpikus defineeritakse infojuhtimist kui organisatsiooni infopoliitika ja -strateegia väljatöötamist ning infoahela protsesside (infovajaduse määratlemine, informatsiooni hankimine, korraldamine, säilitamine, edastamine ja kasutamine ning infotoodete ja -teenuste arendamine) ja nende toimimiseks vajalike süsteemide efektiivset juhtimist, tagamaks organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks vajalik informatsioon õigel ajal ja kohas.

Infojuhtimist on peamiselt käsitletud organisatsiooni seisukohalt, kuid üha enam pööratakse tähelepanu isiklikule infojuhtimisele, st sellele, kuidas üksikisik haldab ja kasutab informatsiooni. Nende aspektidega tegelevad nii infokäitumise kui ka infopädevuse valdkond, mida käsitletakse peatükis 2.2.

Infojuhtimise tuntumateks teoreetikuteks on Toronto Ülikooli uurija Chun Wei Choo, kelle õpikud on aastakümneid olnud oluliseks allikaks infojuhtimise õpetamisel (nt Choo 1995, 2002, 2006, 2015) ning briti uurija Elizabeth Orna (2004). Infojuhtimise ajaloolisest arengust annavad hea ülevaate Alistair Black ja Rodney Brunt (1999), Alistair Black, Dave Muddiman ja Helen Plant (2007) ning Tom D. Wilson (2003). Elena Macevičiūtė ja Tom D. Wilson (2002) käsitlevad infojuhtimist uurimisvaldkonnana. Infojuhtimist käsitletakse põhjalikumalt peatükis 3.4.

Termin teadmusjuhtimine võeti kasutusele 1980. aastate teisel poolel, kuid laialdasemalt hakkas see levima 1990. aastatel. Ka teadmusjuhtimise defineerimisel eksisteerib palju eri seisukohti. Rootsi uurija Gunnar Hedlund (1994) on märkinud, et teadmusjuhtimist võib käsitleda kui organisatsiooni teadmiste loomise, esitamise, säilitamise, edastamise, rakendamise ja kaitsmise protsessi. Briti teadlased Harry Scarbrough, Jacky Swan ja John Preston (1999) on defineerinud teadmusjuhtimist kui mis tahes protsessi või praktilist tegevust teadmiste loomiseks, omandamiseks, kogumiseks, jagamiseks ja kasutamiseks eesmärgiga tõhustada organisatsiooni tegevust ja õppimist. Eesti autorid Harri Roots, Ene-Silvia Sarv ja Krista Loogma (2008) on käsitlenud teadmusjuhtimist kui teadmiste loomise ja teadmusringluse protsessi juhtimist organisatsioonis. Nad leiavad, et teadmusjuhtimise idee tuumaks on teadmusringluse ja teadmuse avardumise tagamine organisatsioonis ning teadmusjuhtimises on oluline organisatsiooni struktuuriüksuste ja indiviidide haaratus nii vertikaalsetesse kui ka horisontaalsetesse teadmusvahetuse protsessidesse.

Teadmusjuhtimist on defineeritud kui distsipliini, juhtimisstrateegiat või juhtimisideoloogiat, praktilist tegevust või teadmusega seotud protsesside (teadmusloome, teadmushõive, teadmuse jagamine ja rakendamine) kogumit. Teadmusjuhtimise juhtimispõhisel defineerimisel keskendutakse inimeste ja süsteemide interaktsioonile, organisatsioonikultuurile, eestvedamisele, motiveerimisele, koostööle, koostöövõrkudele ja õppivale organisatsioonile. Protsessipõhised definitsioonid pööravad tähelepanu teadmusjuhtimise protsesside efektiivsele korraldusele.

Seega on teadmusjuhtimise tähelepanu keskmes teadmised ja teadmus, mis on tänapäeval kujunenud organisatsiooni olulisimaks ressursiks. Teadmusjuhtimise peamiseks eesmärgiks on luua tingimused teadmiste ja teadmuse tõhusaks loomiseks, hankimiseks, jagamiseks ja rakendamiseks organisatsioonis ning seeläbi soodustada organisatsiooni kiiret kohanemisvõimet välis- ja sisekeskkonna muutustega ning tõsta organisatsiooni toimimise edukust ja konkurentsivõimet. Kui informatsiooni on võimalik salvestada mitmesugustele andmekandjatele, siis teadmus on lahutamatult seotud inimestega. Teadmusjuhtimine aitab muuta töötaja personaalset teadmist organisatsiooni teadmuseks ning vajalikel teadmistel jõuda õigel ajal neid teadmisi vajavate inimesteni. Seeläbi võimaldab teadmusjuhtimine inimestel efektiivselt tegutseda, mis omakorda on vajalik organisatsiooni edukaks toimimiseks.

Käesolevas õpikus defineeritakse teadmusjuhtimist kui juhtimisstrateegiat, teadlikku ja eesmärgipärast käsitlust organisatsiooni teadmusest, mis võimaldab luua tingimused, vahendid, meetodid, mehhanismid, tehnoloogiad, strateegiad ja põhimõtted teadmiste ja teadmuse tõhusaks loomiseks, hankimiseks, jagamiseks ja rakendamiseks organisatsioonis.

Teadmusjuhtimise teoreetilisi aluseid käsitletakse peatükis 2.3 ja praktilisi aspekte peatükis 3.5.

Nii „infojuhtimise“ kui ka „teadmusjuhtimise“ termini defineerimise teeb keerukaks asjaolu, et nii „informatsiooni“ kui ka „teadmisi“ ja „teadmust“ on väga erinevalt defineeritud. Termini knowledge management vasted eesti keeles on olnud nii „teadmusjuhtimine“, „teadmisjuhtimine“, „teadmiste juhtimine“, „teabejuhtimine“ kui ka „teabehaldus“.

Tänapäeval kasutatakse organisatsioonilises kontekstis mõlemat sõna tihti koos – info- ja teadmusjuhtimine –, sest infojuhtimine ja teadmusjuhtimine on nii tihedalt läbi põimunud, et neid on kohati raske eristada, mõlemad on olulised organisatsiooni tõhusaks toimimiseks.

Väljendatud ja vaiketeadmuse dünaamilist vastastikust toimet on nimetatud teadmuse konversiooniks ehk teadmusringluse protsessiks.

Nonaka ja Takeuchi (1995) on kirjeldanud teadmusringluse nelja faasi või etappi – sotsialiseerimine, eksternaliseerimine, kombineerimine ja internaliseerimine – spiraalse korduva protsessina, mida iseloomustab väljendatud ja vaiketeadmuse dünaamiline vastasmõju. Teadmusringlus toimub nii üksikisiku, rühma kui ka organisatsiooni tasandil ning oluline on kõigi tasandite haaratus teadmusringluse protsessi. Oluliseks peetakse eelkõige ringluse ja avardumise tagamist väljendatud ja vaiketeadmuse vahel. Paraku peetakse teadmusringluse kõigi nelja faasi tasakaalustamist keerukaks ülesandeks.

Nonaka ja Takeuchi teadmusringluse protsessi mudelit käsitletakse alapeatükis 2.3.6 ja teadmusringluse protsesse peatükis 3.5.