Читать книгу Infoteadused teoorias ja praktikas - Sirje Virkus - Страница 20

Iga teadusvaldkonna täpse olemuse ja kõige olulisemad tunnused avab definitsioon. Ei ole olemas ühest infoteaduse definitsiooni. Infoteaduse mõistet kasutatakse eri moodi mitmes teadmiste valdkonnas ning uurijad järgivad eri arusaamu ja traditsioone. Seetõttu on tihtipeale ka teadlased, praktikud ja üliõpilased segaduses. Näiteks eksisteerivad raamatukogunduslikud ja dokumentalistikast lähtuvad, aga ka arvutikesksed infoteaduse käsitlused. Iisraeli infoteadlase Chaim Zinsi (2007) infoteadlaste hulgas tehtud Delfi uuring, mis selgitas välja 50 infoteaduse definitsiooni, on üks põhjalikumaid infoteaduse definitsioonide analüüse. Eri definitsioonid aitavad valdkonnast mitut moodi mõelda ja selle olemust paremini mõista. Järgnevalt tutvustame mõningaid infoteaduse definitsioone.

Erialakirjanduses viidatakse sageli ameerika infoteadlase Harold Borko (1968) definitsioonile, mille ta avaldas essees „Infoteadus – mis see on?“ („Information Science: What Is It?“). 1968. aastal, kui Ameerika Dokumentatsiooni Instituut (American Documentation Institute) oli muutnud oma nime Ameerika Infoteaduse Ühinguks (American Society for Information Science), kirjutas Borko:

Infoteadus on distsipliin, mis uurib infokäitumist, informatsiooni omadusi ja infovoogude juhtimist ning infotöötluse vahendeid tagamaks optimaalset juurdepääsu informatsioonile ja selle kasutamist. Infoteadus hõlmab teadmisi informatsiooni loomisest, kogumisest, korraldusest, säilitamisest, otsingust, tõlgendamisest, edastamisest, teisenemisest ja kasutamisest. Infoteadus uurib infoesitust nii loomulikes kui ka tehissüsteemides, koodide kasutamist efektiivseks teabeülekandeks, infotöötlusvahendeid ja -tehnikat (nagu arvutid) ning nende programmeerimissüsteeme. Infoteadus on interdistsiplinaarne teadus, mis on kujunenud seostes selliste teadusharudega nagu matemaatika, loogika, lingvistika, psühholoogia, kommunikatsiooniteadused, arvutitehnoloogia, graafika, raamatukoguteadus, juhtimisteadused ja teised valdkonnad. Infoteadusel on nii teoreetiline kui ka rakenduslik komponent. Viimane aitab kaasa teenuste ja toodete arengule.

1972. aastal analüüsis tuntud Austria päritolu infoteadlane Hans Wellisch infoteaduse definitsioone ajavahemikus 1959–1971 ja määratles 39 definitsiooni. Ta leidis, et definitsioonid erinevad tähelepanuväärselt üksteisest, kuid peamine neid ühendav mõiste on informatsioon. Ameerika raamatukoguhoidja ja infoteadlane Jesse H. Shera (1973) on arvanud, et infoteadus on või peaks olema seotud eelkõige teadmiste mõistega, ükskõik millise avaldumisvormi see võtab. Kanada uurija Alvin M. Schrader (1983) analüüsis raamatukogu- ja infoteaduse definitsioone perioodil 1900–1981 ning täheldas kontseptuaalset kaost nii raamatukogu- kui ka infoteaduse defineerimisel. Ta märkis, et erialakirjandust iseloomustavad ohtrad erimeelsused ja vastuolud nende valdkondade kontseptualiseerimisel ning infoteaduse ja raamatukoguteaduse suhestamisel.

Mõjutatuna arengusuundadest Nõukogude Liidus (vt alapeatükk 2.1.2) kasutati Eestis 1970. ja 1980. aastatel infoteaduse tähenduses terminit „informaatika“. Ustus Aguri toimetamisel 1980. aastal ilmunud „Informaatika ABC“ esitas järgmise definitsiooni:

Informaatika on teadusala, mis uurib teadusliku informatsiooni struktuuri ja üldisi omadusi ning teadusliku kommunikatsiooni seaduspärasusi. Ta käsitleb niihästi teadusliku informatsiooni loomist, teisendamist, edastust ja kasutamist kui ka infotöö teooriat, ajalugu, metoodikat ja korraldust. Et teaduslikus kommunikatsioonis on ka raamatukoguprotsessidel väga suur osatähtsus, hõlmab informaatika ka raamatukogundust teadusliku ja tehnilise kirjanduse osas. Informaatika rakenduslik eesmärk on välja töötada teadus- ja tehnikainformatsiooni esitamise, kogumise, töötlemise, säilitamise, otsimise ja levitamise optimaalsed meetodid ja vahendid, mis tagaksid vajaliku teadusliku kommunikatsiooni nii teaduses endas kui ka teaduse ja tootmise vahel.

„Informaatika ABC“ (1980) liigitab informaatika alla järgmised valdkonnad: informaatika teooria (teadusliku informatsiooni aine, meetodid, sisu, struktuur ja omadused); teaduslik kommunikatsioon (formaalsed ja informaalsed protsessid, teaduslik infotegevus); informatsiooni otsing; teadusliku informatsiooni levitamine ja kasutamine; teadusliku informatsiooni korraldus ja ajalugu. Seega, vaatamata termini „informaatika“ kasutamisele, peetakse sisuliselt silmas infoteadust. Informaatika sünonüümina pakuvad teose autorid välja ka termini „teabeteadus“.

Tegelik infotöö ehk informatsioonindus ei kuulu „Informaatika ABC“ autorite arvates informaatika valdkonda, vaid on informaatika praktiline rakendamine. Samal ajal peavad nad informaatika tundmist infotöötaja oluliseks kutsenõudeks.

Briti infoteadlased Brian C. Vickery ja Alina Vickery (1987) on määratlenud raamatus „Infoteadus teoorias ja praktikas“ („Information Science in Theory and Practice“) infoteadust kui ühiskonnas informatsiooni kommunikatsiooni uurivat teadust.

Tampere Ülikooli infoteaduse professor Kalervo Järvelin (1995) on sõnastanud järgmise infoteaduse definitsiooni:

Infoteadus on teadus informatsiooni, eelkõige salvestatud informatsiooni, edastamisest infoloojatelt infotarbijatele. Eesmärk on luua käsitlus organisatsioonide ja üksikisikute infokeskkonnast, infovajadusest, infohankimise viisidest ja inforessursside korraldusest sellisel kujul, et see võimaldaks soovitud informatsiooni kiirelt kätte saada.

1997. aastal ilmunud „Rahvusvaheline info- ja raamatukoguteaduse entsüklopeedia“ esitab järgmise infoteaduse definitsiooni:

Infoteadus on distsipliin, mis uurib informatsiooni omadusi ja infoedastusprotsessi olemust ning informatsiooni kogumise, korralduse ja hindamise praktilisi aspekte, samuti informatsiooni edastamise korraldust intellektuaalsete ja tehnoloogiliste vahendite abil.

Ameerika infoteadlane Marcia J. Bates (1999) käsitleb infoteadust kui multidistsiplinaarset uurimisvaldkonda, mis on seotud erinevate teadmiste vormidega ning mille tähelepanu keskmes ja keskseks mõisteks on inimkonna salvestatud informatsioon.

Rutgersi ülikooli professor Tefko Saracevic (2010) on defineerinud infoteadust kui teadust ja praktikat, mis tegeleb informatsiooni tõhusa kogumise, säilitamise, otsingu ja kasutamisega. Tema sõnul tegeleb infoteadus salvestatud informatsiooni ja teadmistega ning nende korraldust ja kasutamist soodustavate tehnoloogiate ja teenustega. Täpsemalt, infoteadus on erialase ja teadustegevuse valdkond, mis tegeleb informatsiooni ja infoobjektide, eelkõige salvestatud teadmiste tõhusa edastamisega sotsiaalse, organisatsioonilise ja individuaalse infovajaduse ja -kasutuse kontekstis.

Briti infoteadlased David Bawden ja Lyn Robinson (2012) leiavad, et infoteadus on uurimisvaldkond, mis tegeleb salvestatud informatsiooni uurimisega ja keskendub kommunikatsiooniahela komponentidele, mida uuritakse valdkonnaanalüüsi (domain analysis) põhimõtetest lähtudes.

Domeeni- või valdkonnaanalüüsi kontseptsiooni infoteaduses esitasid 1995. aastal Taani teadlased Birger Hjørland ja Hanne Albrechtsen. See on teoreetiline käsitlus, mis väidab, et parim viis infoteadust mõista on uurida teadmiste valdkondi kui „diskursuse kogukondi“. Teadmiste korraldus ja struktuur, koostöömustrid, keele ja kommunikatsiooni vormid, infosüsteemid ja relevantsuse kriteeriumid on kogukondade tööobjektide refleksioonid, mis peegeldavad nende rolli ühiskonnas. Hjørland ja Albrechtsen väidavad, et üksikisiku psühholoogilisi omadusi, teadmisi, infovajadusi ja subjektiivseid relevantsuse kriteeriumeid tuleb käsitleda valdkonnaanalüüsi põhimõtetest lähtudes. Nad soovitasid sellist käsitlust kui uut infoteaduse paradigmat ning leidsid, et raamatukogu- ja infospetsialistide pädevusi peaks käsitlema sellest lähtudes.