Читать книгу Infoteadused teoorias ja praktikas - Sirje Virkus - Страница 18

Termineid „infoteadus“ (information science) ja „infoteadlane“ (information scientist) hakati kõigepealt kasutama Ühendkuningriigis, kuid nende esmakasutuse kohta on erialakirjanduses erinevaid daatumeid. Näiteks märgib briti uurija Robert T. Bottle (2003) „Rahvusvahelises info- ja raamatukoguteaduse entsüklopeedias“ („International Encyclopedia of Information and Library Science“), et 1940. aastatel hakati terminit „infoteadlane“ kasutama tähistamaks spetsialisti, kes aitab teisi teadlasi info hankimisel, ning sellist tegevust nimetas briti infotegevuse aktivist Christopher W. Hanson 1956. aastal esmakordselt infoteaduseks.

Ameerika raamatukoguhoidja ja õppejõu Fred R. Shapiro (1995) andmetel kasutas esmakordselt terminit „infoteadlane“ briti teadlane Jason Farradane 1953. aastal avaldatud artiklis „Infotalitus tööstuses“ („Information Service in Industry“), mis ilmus ajakirjas Research (Teadusuuringud). Farradane soovitas tööstusettevõtetel luua infoosakondi, milles töötaksid infospetsialistid (information officer), kes erineksid traditsioonilistest raamatukoguhoidjatest. Ta märkis, et infospetsialistid on teadustöötajad, kes on spetsialiseerunud teadmiste kogumisele ja levitamisele ning neid oleks sobilik nimetada infoteadlasteks (information scientist). Terminit „infoteadus“ kasutas Farradane 1955. aastal avaldatud artiklis „Infoteadlase erialaharidus“ („Professional Education of the Information Scientist“), mis ilmus raamatukogude ja dokumentatsioonikeskuste rahvusvahelise kongressi (International Congress of Libraries and Documentation Centres) toimetistes.

Osa uurijaid leiab, et infoteaduse juured ulatuvad siiski märksa kaugemale kui 1955. aasta ning rõhutavad raamatukogude, raamatukogunduse ja bibliograafia olulist seost infoteadusega. Raamatukogunduse ja infoteaduse ühtsust toetavate käsitluste kohaselt võib infoteaduse juuri otsida juba Sumeri riigist ja infoteaduse institutsionaliseerumist nähakse raamatukogude tekkes.

Infoteaduse ja bibliograafia seost rõhutavad uurijad näevad infoteaduse varaseid algeid Euroopa 19. sajandi dokumentalistikas ja viitavad 1895. aastal asutatud Rahvusvahelise Bibliograafia Instituudi (Institut International de Bibliographie) rajajatele, belgia teadlastele ja ühiskonnategelastele, Paul Otlet’le ja Henri La Fontaine’ile kui infoteaduse loojatele. Euroopa dokumentalistide tegevust peetakse nii professionaalseks kui ka sotsiaalseks nähtuseks: Otlet’ ja La Fontaine’i eesmärgiks oli luua dokumentide ühiskasutuse tehnoloogiad ja nad uskusid, et teadmiste jagamine ühiste dokumentide kaudu on oluline samm globaalse rahu saavutamiseks. Otlet tegi 1905. aastal artiklis „Informatsiooni ja dokumentatsiooni majanduslikult otstarbekas korraldamine“ („L’organisation rationale de I’information et de la documentation en matière economique“) ettepaneku ühendada teaduslike dokumentide kogumine, töötlemine, säilitamine, otsing ja levitamine nimetuse „dokumentatsioon“ (documentation) alla. Tänapäeval mõistetakse dokumentatsiooni all süstematiseeritud dokumentide kogumit; dokumentide koostamise, töötlemise, säilitamise ja paljundamisega tegelevat koolitusvaldkonda nimetatakse dokumendiõpetuseks või dokumentalistikaks.

Enamik infoteaduse uurijaid on üksmeelel, et infoteaduse arengule ja levikule aitas kaasa Infoteadlaste Instituudi (Institute of Information Scientists) loomine Ühendkuningriigis 1958. aastal. Instituuti kuulusid eri teadusalade esindajad, kelle põhiülesandeks sai teadusliku informatsiooni kogumine, töötlemine ja edastamine teadlastele, kes töötasid uurimis- ja arendusasutustes ning tööstuses. Instituudi töötajad nimetasid end infoteadlasteks, sest taheti rõhutada teadusliku informatsiooni ja kommunikatsiooniprotsesside uurimisega tegelevate teadlaste ning laboratooriumides töötavate teadlaste vahelist erinevust.